Leedu kirjandusest

Peale iseseisvumist, mil kõik vaatasid lääne poole, tekkis Tiiu Sandraku sõnul leedu kirjanduse tõlkimisse suur paus. "Vahepeal oli suur auk, kus meie kirjastused leedu kirjandust eirasid, arvati, et leedu kirjandusel ei ole turgu. Ka läti kirjandust avaldati meil mingi periood suhteliselt vähe samal põhjusel. Üheksa-kaheksa aastat tagasi tuulesuund kuidagi muutus," märkis Sandrak.

Tõlkija ning Tartu ülikooli eesti ja leedu keele lektor Tiina Kattel lisas, et huvi leedu keele ja kultuuri õppimise vastu on Eestis praegu hoopis kasvanud. "Mida rohkem, kasvõi Eesti meedias, vahendatakse Leedu uudiseid, eelkõige positiivseid uudiseid, siis see on toonud sel õppeaastal oluliselt rohkem õppijaid," sõnas ta.

Järeleaitamist vajab tõlkimises Katteli sõnul uuem klassikaline kirjandus alates 1990. aastatest 2010. aastani välja. "Tiiu tõlkis Gavelise suurepärase teose, aga samasse ajastusse jääb ka teine tähtteos, Jurgis Kunčinase "Tūla", mida nüüd Loomingu Raamatukogu hakkab välja andma. Tasapisi ikkagi sellised tähtteosed tulevad ja nende vastu huvi on, mis on hästi rõõmustav," rääkis ta, kuid rõhutas, et kindlasti ei tohi ära unustada ka kaasaegset kirjandust ja lastekirjandust, mis on leedulastel samuti tasemel.

Leedu autorite loomingust leiab Sandraku sõnul tihti palju eestlaste jaoks äratuntavat. "Viimane sajand oli meil ajaloos väga sarnane. Samas on väga põnevad nüansid, mis on teistsugused ja ergastavad, laiendavad silmaringi," sõnas ta.

Leedu kirjandustraditsiooni tugisambaks peavad leedukad Katteli sõnul aga hoopis luulet. "Nad on väitnud, et neil puudub jutuvestjageen, ei oska põimida süžeed. Aga tegelikult näitavad just viimased aastad, et nad on ka väga head proosakirjanikud," rääkis ta. Mentaliteedivahe võrreldes näiteks eestlastega tuleb aga välja ajaloolistes romaanides. "Leedulaste varasem ajalugu, suurvürstiriik, kõik need aadlikud ja muu maailm on eestlasele ju täiesti tundmatu. Seal on hästi põnevat ja teistmoodi maailma."

Kuna leedukad olid üheks viimaseks rahvaks, kes Euroopas ristiusustati, kumab tõlkijate sõnul ka nende kirjandusest läbi teatav dualistlik maailm. "Minule on korduvalt leedukad öelnud, et nad on kõik tublid katoliiklased, aga poolenisti alati ka paganad, ega see ei ole neil meelest läinud," sõnas Sandrak.

Alates 1990. aastatest on Sandraku sõnul esile hakanud tõusma ka üha enam naiskirjanikke ja tõi näiteks Undinė Radzevičiūtė, kelle kaks raamatut on ka eesti keeles ilmunud, ning Giedra Radvilavičiūtė, kelle tekstikogumik "Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte" ilmus 2019. aastal Loomingu Raamatukogus.

"Vilniuse pokker"

Eelmise aasta lõpus Tiiu Sandraki tõlkes eesti keeles ilmunud Ričardas Gavelise "Vilniuse pokkerit" peetakse üheks olulisemaks leedu moodsa kirjanduse esindajaks. "Ta kirjutati Vene ajal aastatel 1979–1987. Samal ajal olin ka mina Vilniuses ja ma kogu aeg mõtlesin, kas mul on samad mälestused Vilniusest," rääkis tõlkija ja märkis, et Gavelis uskus, et raamat kunagi ilmavalgust ei näe. Siiski andis Gavelis käsikirja oma kirjastajast sõbrale lugeda, kes uskus, et see tuleb ilmtingimata avaldada. Trükivalgust nägi raamat peale Berliini müüri langemist. "Raamat saavutas maksimaalse eesmärgi, milleks ta oli ka mõeldud – rahva äratamine," sõnas Sandrak.

"Vilniuse pokker" nõuab Sandraku sõnul pikka süvenemist. "Ta on väga tihe ja raske tekst, kerget midagi ei ole. Aga tookord ta võeti vastu meeletu vaimustusega, alguses juhtkonna teadmata trükiti 50 000 eksemplari, siis hiljem 35 000 veel juurde. Praeguseks on teda kuus korda uuesti trükitud, see raamat on leedulastele tohutult tähtis," märkis tõlkija ja lisas, et tollal paljude sõnul ka silmiavav.

Raamat on jaotatud nelja ossa, igas osas jutustab erinev tegelane enda vaatepunktist sama lugu. Raamatut tõlkides ei mõelnud Sandrak pokkerimängu peale, kuid nüüd tagantjärgi mõeldes on narratiivis äratuntavad kujundid olemas. "Autor laksab neid teemasid nagu pokkerikaarte, süžee on põimitud läbi nii paljudest asjadest ja sa pead kogu aeg olema valvel, aju peab töötama kaasa, eristama, mis on tõsi ja mis mitte, kus on pokkerinägu, mis valetab, kus on tõde."

Vilnius on romaanis ka omaette tegelane. "Gavelis mängib siin palju ka Vilniuse loomismüüdiga. Ta lammutab, lõhub, tal on dekonstrueeriv suhe. See aeg, milles ta kirjutas ja elas ju tingis selle. Varasem suurvürsti pealinn, legendidega üles tõstetud linn, sinna juurde hilisem paljurahvuseline linn. Vilniusel on olnud nii palju etappe elus ja väga paljud kirjanikud on rääkinud selle linna erinevatest nägudest, aegadest. Ka tänapäeva kirjanikud kirjutavad väga palju Vilniusest," rääkis Kattel.

Eesti kirjandus Leedus

Leedulased tunnevad Sandraku sõnul eestlaste vastu suurt huvi, just nende kirjanike liidu algatusel on korraldatud balti kirjanike liitude kohtumisi. "Eelmisel aastal oli lausa Leedu kirjanike liidu ja Leedu ilukirjanduse tõlkijate liidu eestvedamisel Eesti raamatu aasta. Tahaks, et ka meil leedu kirjandusest räägitaks rohkem," lootis Sandrak.

Kõige rohkem armastatakse Katteli sõnul Leedus Andrus Kivirähki "Novembrit" ja "Meest, kes teadis ussisõnu". "See oli nende jaoks ootamatu maailm, mis avanes," sõnas ta.