Jaak Prints: riiklik toetus ei võimalda Von Krahli trupile palka maksta

Von Krahli teatri juht Jaak Prints rääkis intervjuusarjas "ID", et kuigi Von Krahlil on justkui uus noortest tegijatest koosnev trupp, ei võimalda erateatrite rahastamise mudel näitlejatele püsivalt palka maksta. "Praegune lahendus ei võimalda tegutseda põhimõttel maja ja trupp, sest taotlustele on seatud kummaline ülempiir," kirjeldas ta.
Kuigi avalikkuseni jõudis info, et võtate Peeter Jalakalt Von Krahli teatri juhtimise üle sügisel, siis tegelikult olete juba aasta aega Von Krahli juhtinud. Kuidas esimene aasta möödunud on?
Esimene aasta on sisseelamise tähe all möödunud. Institutsioonina ei ole teater mulle tundmatu, kuid mul tuli endale selgeks teha, mida tähendab Von Krahli jaoks praegusel ajal teater olla. Loomulikult tuli ka kohe 2024/2025 hooaja repertuaari kokkupanekuga tegelema hakata. Sügisest oleme kokkupandut realiseerinud.
Teatrijuhi töös on palju bürokraatiat, näiteks tuleb ministeeriumiga suhelda. Kuidas see on läinud?
Ministeerium on kindlasti oluline vestluspartner. Teatrite rahastamine on viimasel aastal väga teravalt ühiskonnas üleval olnud. On olnud vestlusi, kohtumisi ja kõnelusi, olukorra selgitamist ja avamist. Üldjoones on vastuvõtt mõistev olnud, saadakse aru. Era- ja kohalike omavalitsuste teatrite rahastamise mudel töötati mõned aastad tagasi välja, aga sel on parandamisruumi. Need kõnelused on ka ministeerium avanud.
Kas loomingulisele inimesele ei mõju selline bürokraatiaga tegelemine pärssivalt?
Mõjub ikka. Ma pole kindel, kui palju on minus kutsumust ilmtingimata teatrijuht olla. Huvipunkt, mida Peeter Jalakas minus kõnetas, oli seotud minu kursusel õppinud tudengitega, kes pidasid sel ajal Krahliga liitumiskõnelusi. Olen natuurilt teistele võimaluste looja, tahan aidata. See oli üks motivaatoreid, miks ettepaneku vastu võtsin. Aga loomingulisele inimesele, kes võtab praktilisema iseloomuga tööd teha, ei saa reaalpool siiski päris võõras olla, muidu oleks päris keeruline.
Milline on Von Krahli vaimsus ja missioon praegusel ajal? Mis on see siht, mida te püüate?
Von Krahlil on alati bänditeatri meelelaad olnud. Ka praegu on noorte ärksate inimeste näol moodustunud kooslus, kes on küsimusi esitav, vastuseid otsiv, himuline, januline ja huvituv. Usun, et inimesed, kes on Von Krahli 32 tegutsemisaasta vältel tulnud selle teatri lavastusi vaatama, on avatud meelega, valmis rännakule minema, laskma endid üllatada ja ebamugavustega silmitsi seisma.
Soovin, et teater käiks ajaga kaasas. Lasta teemadel, mis meie ümber on, ennast kõnetada, ja siis neid omakorda ise kõnetada.
Viimased aastad teie karjääris on tohutu kiirusega liikunud – töö lavakunstikoolis peakoordinaatorina, oma kursus, esimene lavastus ja nüüd Von Krahli juhtimine. Paistate peatamatu. Kuidas te neile aastatele tagasi vaatate?
Kui seda loetelu kuulata, siis jah, päris intensiivne andmine on olnud. On küll olnud hetki, kus olen mõelnud, et võiks natukene rahulikumalt võtta. Seni ei ole ma mõttest kaugemale jõudnud, pole osanud teisiti. See on kuidagi loomuses sees. Ju ma siis olen see tüüp, kes laseb neil kohustustel enda ette kerkida.
Pean suureks vastutuseks, et mulle kursuse juhendamine usaldati. Kursuse juhendaja jaoks on kursusega kaasnev periood pikem kui õpinguteks kuluv neli aastat, sest vastuvõtule eelneval aastal tuleb eeltööle pühenduda, õppekava üle vaadata, vajadusel muudatusi teha, et ajaga kaasas käia – kas programm pakub seda, mida nüüdisaegne näitleja vajab; kursusega peamiselt tööle hakkav õpetajaskond leida. Lisaks enda sisemine ettevalmistus: missuguseid näitlejaid meie teater vajab?
Harilikult võtab kursuse juhendaja vähemalt ühe diplomilavastustest enda lavastada. "Tiit Pagu" oli kursuse esimene diplomilavastus, ühtlasi minu esimene lavastus teatris. Prooviprotsessi võib käsitleda esimese kahe õppeaasta sujuva jätkuna. Teise õppeaasta lõpus, maikuus hakkasime materjaliga tutvuma, mille kolmandal sügisel vormisime lavastuseks.
Nii et kõigeks näib olevat lihtne selgitus.

Teater on alati olnud ühiskonna peegel. Millised ühiskondlikud teemad teid kõnetavad?
Tänasel päeval on see küsimus väga mitme siirdega ja komplitseeritud. Praegune aeg on kasvõi viie aasta taguse ajaga võrreldes nii teistsugune. Ärevust ja segadust on sedavõrd palju, et kui praegu mingi teemadering nimetada, jätaks see sõnastuspüüdlustele vaatamata kitsa ja hoolimatu mulje. Meie ümber on palju killustatust ja polaarsust, mis tekitab soovi üldse eemalduda, olla omaette, mitte tegeleda, aga see võiks jääda viimaseks käiguks.
Kas teater peaks olema ühiskonnakriitiline ja ühiskonda peegeldav või peaks teater olema koht, kus vaataja saab nii-öelda kerget meelelahutust? Või kas nende vahel peab üldse valima?
Jah, kas peabki valima? See on nii ohtlik sõnastus, et teater midagi peab. Midagi ei pea. Teatreid on ka väga erinevaid – kes teeb sõnateatrit, kes tegeleb rohkem laste ja noortega, kes tegeleb integratsiooniga, kes tegeleb uute tehnoloogiatega, visuaalteatriga. Pole ju otstarbekas mitme institutsiooniga sama asja teha. Kui teatrite valik on mitmekesine, saab publik valida – kui ma soovin konkreetset elamust, kogemust, ärritust, leevendust või meelelahutust, on mul aimdus, kust seda otsida.
Novembri lõpus esietendus Von Krahlis teie lavastatud "Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast". Kust see mõte sündis?
Osalt andis selleks hea põhjuse Reformierakonna loomisest täitunud ümmargune arv, nad said 30. Reformierakonna poliitikud on pikkade aastate jooksul kaalukate ajalooliste hetkede tunnistajaiks olnud ning tuntavalt meie riigi nägu kujundanud. Tahtsime seda protsessi vaadelda. Ja mitte ainult otsustajat, vaid ka valijat: kes on Reformierakonna valija ja mis põhjustel on ta sellele erakonnale oma hääle andnud?
Reformierakonnal on kahtlemata väga sündmusterohke ja kõnekas ajalugu, kust on üht koma teist võtta. Pigem tuli otsustada, mida võtta ja mida jätta. Inimesed, kes seda lavastust nägid, võivad teatud valikutes meile etteheiteid teha, et miks üks, mitte teine, aga sellised olid meie kunstilised otsused.
Selle kohta ilmunud arvustused on pigem positiivsed olnud ning näitlejaid on väga palju kiidetud. Kuidas te lavastusele nüüd, mõned kuud hiljem tagasi vaatate? Kas olete rahul kõigega, mis lavale sai?
Mina kiidan ka näitlejaid! Mul oli rõõm nende rollide sündi kõrvalt näha ja võimalusel kaasa aidata. Hea meel oli näha noori ja kogenenumaid näitlejaid üheks trupiks koondumas.
Meid ootab aprilli lõpus ja mai alguses teine etenduste plokk. Kuna aeg liigub edasi, oleme dramaturg Eero Epneriga arutanud, et võtame varakevadel materjalile otsa vaadata. Ma ei räägi vol kahest või kardinaalselt teisest asjast, vaid et vaataks, kuidas materjal on ajale vastu pidanud, kuigi kahe ploki vahel on kõigest pool aastat.
Hendrik Toompere juunior on öelnud, et Eesti inimesi kõnetab praegu algupärand ning selles Eesti Draamateatri edu seisnebki.
Mõistan Hendriku öeldut. Kui Eesti taasiseseisvus ja me hakkasime hästi ruttu riiki üles ehitama, siis nii mõnigi suurest riigist tulnud külaline ohkas, et küll teil on praegu põnev. Neil oli kõik ammu paigas ja igavaks muutunud, aga meil toimus sedavõrd palju. Selle kiiresti ja palju juhtuva keskel ja seast pakuvad kunstid võimalust peatuda valitud hetkedel ja neid natukene avada. Meie ümber on nii palju ainest, millest inspiratsiooni ammutada ja seda vahendada.
Nooremad inimesed ei pruugi mõnest varasemast juhtumist midagi teada, sest nad polnud siis veel sündinud. Lisaks – olgu inimene nii noor või vana kui tahes – on meie mälu selektiivne. Kaks inimest võisid sama sündmuse tunnistajaiks olla, aga nad mäletavad seda erinevalt. See ei tähenda, et valesti, vaid igaühe mälu talletab just talle sobivad seigad. Teater pakub võimalust meie lähiajaloo hetki ning sellega seonduvaid teemasid käsitleda.
Mõned Reformierakonna poliitikud on lavastust avalikult päris teravalt kritiseerinud. Kas oskasite seda oodata?
Ühtepidi on see loomulik ja ma saan sellest aru, aga tänuväärseks tuleb inimese puhul, esindagu ta ükskõik millist eluala, pidada võimet aeg-ajalt drooni kombel enda kohale tõusta, seeläbi end kõrvalt näha ning enda üle naerda. Loomulikult tuleb loojana olla pieteeditundeline, taktitundeline ja maitsekas ning mitte minna õelaks või labaseks, kuid igaühe valulävi on eri kohas ja piir võib olla õhkõrn – ühe jaoks astusid üle, teise jaoks püsisid kenasti õigel pool piiri.
On selline ütlus, et miski kuulub palga sisse. Kui sa oled rahvateener, poliitik, saanud inimestelt hääle ja võimaluse otsuseid langetada, siis kaasneb sellega ka teatud vastutus. Sa oledki meedial ja naljameestel hambus.
Kui palju te enne lavastuse väljatoomist sellele mõtlesite, kas praegusel ajal sobib sellist lavastust välja tuua? Kas te ei kartnud suuremat pahameeletormi?
Kui kunstnik kartma hakkab, siis ta peaks koju jääma ja välja mitte tulema. Mingisugune kartmatus peab inimeses olema.

Mis teid lavastajana inspireerib?
Kahe tehtud lavastuse põhjal saan öelda, et tugeva äratundmise on pakkunud materjal. See peab väga tugevalt puudutama ning tekitama tunde, et ma tahan seda uurida ja edasi anda. Teiseks inimesed, kellega ühine teekond ette võtta, neist inspiratsiooni ammutada ja omakorda neid sütitada. Teater sünnib koostegemises. Sa võid üksi huvitava asja välja mõelda, aga kui su väljamõeldu kohtub teise inimese fantaasiaga, ja me lubame ja usaldame end üksteise kujutlusse, võib see hoopis millekski palju enamaks kasvada. Sellistel kohtumistel moodustunu võib palju rikkamaks kujuneda, kui see, mis ma ise välja mõtlesin.
Ma ei tea, kas ma julgen ennast lavastajaks nimetada, senised tööd on juhtunud justkui juhuse tahtel, olude sunnil. Mind on ka varem lavastama kutsutud, aga ju osutus kartus tungist tugevamaks, nii on varasemad tööpakkumised vastu võtmata jäänud.
Näitlejad ja lavastajad töötavad küll samadel kellaaegadel samas ruumis, aga ametid, mida nad peavad, on teineteisest ikka kardinaalselt erinevad. Aga leidub ka loojanatuure, kes evivad mõlemat annet. Eestis on häid lavastajaid, keda teame ka tugevate näitlejatena, aga on lavastajaid, kes ise mängima ei kipu, nagu on väga häid näitlejaid, kes ei taha kunagi lavastada. Tunnen, et mul jääb enda lavastajaks pidamisest omajagu andeid / võimeid puudu.
Kuigi te olete enda lavastajaks nimetamisega üsna tagasihoidlik, oli teie debüütlavastus "Tiit Pagu" ikkagi suur ja julge amps, sest see kestis peaaegu neli tundi ja oli väga tehniline.
Olen nõus – "Tiit Pagu" oli suur suutäis. Olen hiljem mõelnud, et kust küll see julgus tuli, aga osalt on see seostatav mingisuguse seguga teadmatusest ja kartmatusest hüpata pea ees vette. Ilmselt jõud, mis tagant utsitas, oli sedavõrd tugev. Nägin tudengites nii palju potentsiaali, millel tahtsin aidata avalduda. "Tiit Pagu" on mulle väga südamelähedane ja kui ma mõtlen lavastuse prooviprotsessile ja nendele hetkedele, kui mõni lahendus sündis, valdab mind lõputu tänutunne. Nii mõnigi võte või lahendus sai võimalikuks tänu sellele, et see materjal kohtus just nende inimestega.
Nõudlikkusaste, mida lavastus noorte näitlejate tehnikavaldamisele esitas, oli pedagoogilises vaates vajalik, sest noor näitleja õppis, et teatris tuleb samaaegselt väga mitme asja tegeleda. Hiljem on tudengid öelnud, et "Tiit Pagu" kogemus õpetas neid laval korraga paljudele asjadele keskenduma ning ilma selleta oleksid nad oma esimest päristeatritööd tehes palju hapramas seisus olnud. Seda kuuldes oli tunne, et läks asja ette.
Kindlasti oli inimesi, kes nurisesid lavastuse pikkuse üle, või neid, kes jätsid tüki selle pikkuse ja värsi kombinatsiooni tõttu üldse vaatamata. Vaataja pidi teatud müürist üle ronima, et Salme kultuurikeskusesse kohale jõuda. Kindlasti oli ses lavastuses kohti, mida saanuks nutikamalt lahendada, aga sel ajahetkel lubasid võimed ja oskused täpselt nii teha.
Ma vaatasin kõiki "Tiit Pagu" etendusi. Ühest küljest pedagoogilise protsessi nimel – tegin märkmeid ja andsin pärast etendust tagasisidet. Seeläbi arenes lavastus ning näitlejad kasvasid nähtvalt. Teisalt viis mind igal õhtul saali soov viibida koos tudengitega selles ühiselt loodud maailmas.
Teie tudengid lõid "Tiit Paguga" teatrimaailma ukse ikkagi pauguga lahti. Terve lend näitas, mida nad suudavad – tantsivad, laulavad, ehitavad lava, mängivad pilli ja esitavad värssi.
Ma ei seadnud omaette eesmärgiks teha showcase-tüüpi lavastust, mille käigus igaühe erioskusi esitleda, sest esiteks jääks selline pelk kitsas siht tervikust läbi kumama, õnnetumal puhul tervikut varjutamagi, teiseks poleks me jõudnud sellise lõpptulemuseni.
Pigem oli noorte võimete avamine ja avardamine ikkagi kunstiline taotlus. Nagu öeldakse – töö tellija materjalist. Kui satub kokku seltskond, kellel on andeid üheks või teiseks, saab need anded terviku teenistusse anda. Mitte selles mõttes, et laseme kellegi tugevuse peal liugu. Üldsuse jaoks on iga uus kursus huvipakkuv ning juba esimese lavastusega on võimalik oma peatsest tulekust märku anda. Lava on nagu suurendusklaas – noor looja satub luubi alla.

Mida tudengid teile nende nelja aasta jooksul õpetasid?
Kuigi kool on läbi, jääb see õpe minusse veel pikaks ajaks, sest inimesed, kellega kokku puutusin, toovad mind erinevatesse olukordadesse tagasi. Tudengi vaates on õpinguaeg vanusest tingituna periood, kus inimene on väga elav, huvitunud ja otsiv. On suur privileeg viibida noorte ja inspireerivate inimeste seltsis. See paneb oma vanust unustama ning sütitab endaski uuesti otsingulisuse ja uudishimu, mis noorel inimesel on.
Sain teadlikuks, et mina jään õpilaste ellu külaliseks, läbikäijaks. Sain koos veedetud aja vältel anda edasi oma tõekspidamised, arusaamad, utsitada neid huvituma. Aga sel ajal on oma lõpp, mille järel jääb igaüks omapäi. Oma natuuri ja harjumustega. Isatappu ma ei karda, see peabki juhtuma. Õpetajana tunnen kurbust, kui edasiantu maha pillatakse.
Kõik teie tudengid leidsid teatris töö. Kui oluline see teile kui kursuse juhendajale oli? Kas te mõtlesite sellele?
Mõtlesin, aga sellel mõttel ei saa iga päev peas vasardada lasta. Ei saa seada omaette kriteeriumiks, et kõik peaksid teatrisse tööle pääsema. Muidugi pean loomulikuks, et kui sa oled neli aastat ametit õppinud, järgneb võimalus end õpitud ametis ka realiseerida.
Aeg paneb paika, kuidas see viie või kümne aasta pärast paistab: kui palju inimesi teatrisse on jäänud ja kuidas nad kujundavad oma teatrit ning Eesti teatrimaastikku laiemalt. Hindamise hetk tuleb alles hiljem. Esimesed aastad pakuvad võimaluse välja selgitada, kas teater on see, millega tahad tegeleda.
Lavakunstikoolis oli teie juhendaja Ingo Normet. Kas ta andis teile ka mõne õpetuse, mida te endaga endiselt kaasas kannate?
Ta on kindlasti kujundanud minu mentaliteeti, hoiakuid ja tõekspidamisi. Pidasin õpetades Ingoga tihti omaenda peas dialoogi. Osalt mu enda algatatud mõttemänguna, küsides temalt, kuidas ta mõnd olukorda lahendaks. Tihti viisid mu oma õpilased mind õpetaja juurde. Mõnikord tabas ta mind ise, täiesti ootamatult.
Midagi, mis ma Ingolt alateadlikult üle võtsin, oli tarve hoolitseda oma õpilaste elukorraldusliku poole eest. Õppetööga paratamatult kaasnev organisatoorne pool – logistika, olme, ruumid, kellaajad, vahendid.
Kas teil on tulevikus plaanis veel mõni kursus enda tiiva alla võtta?
Ingo vedas nelja kursust. Olen mõelnud, millist pühendumist, energiat ja jõudu peab inimeses olema, et seda korduvalt teha! See näitab vastupidavust. Suhtun tema tehtusse suure lugupidamisega. Tahtejõud on väga oluline, sest kui teha midagi vastu tahtmist, paistab see välja. Kui aga asjaolud ja aeg peaksid klappima, on see tõeliselt imeline teekond.

Liigume nüüd laiema pildi juurde. Kui hea tervise juures Eesti teater praegu on?
Oleneb, mida kriteeriumiks seada. Ma olin mõned aastad tagasi teatriauhindade sõnalavastuste žüriis. Žürii ülesanne on ära vaadata kõik lavastused, mis kalendriaasta jooksul esietenduvad. Vaatasin sel aastal palju teatrit ja kuigi lahterdamine on tänamatu, hakkasin enda jaoks nähtut kategoriseerima: see, mida ma näen, ei pruugi olla minu maitse, aga kas näen, et tegijatel on mingisugune taotlus ja püüdlus, või on see lihtsalt ärategemine. Tuleb olla õnnelik, et Eestis jagub teatritegijaid, kes on kõige paremas mõttes hingega asja kallal. Kui sellise teatri hulk hakkab vähenema, siis peab muret tundma.
Möödunud teatriaasta kohta ma ei saa suud täis võtta, sest ma ei ole hõivatuse tõttu jõudnud paljutki näha, aga üht koma teist siiski. On olnud huvitavaid lavastusi, suurepäraseid näitlejatöid ja jätkuvalt on tegijaid, kes seda tuntava püüdlusega teevad. Ma pean seda tähtsaks. Draamateater on väga uhkelt pildis, neil on ridamisi õnnestunud lavastusi ja selle üle saab ainult uhkust ja rõõmu tunda. Nad ei ole tõhusalt tegutsenud mitte ainult proovisaalis või laval, vaid Hendriku algatusel on teater tervikuna uue hingamise saanud, masinavärk töötab. See ei ole kriitika draamateatri aadressil, aga vahepeal jääb meediat vaadates tunne, et Eestis ainult üks teater ongi. Samas võib seda pidada ka kutsungiks teistele – oleme ka tublid!
Püüdes vastata küsimusele, siis ma pakun, et teatri kunstilise taseme mõttes on olnud nukramaid aegu. Küll aga tunnen muret otsustusprotsesside üle. Otsuseid langetades võetakse vastu mingid määrused või direktiivid, kuidas midagi reglementeeritakse või rahastatakse, mõnikord adumata, et neil otsustel on pikaajaline mõju. Alguses neelavad need, keda otsused puudutavad, raskused alla; püütakse hakkama saada, vireletakse ja jätkatakse trotsist, aga tegelik hoop hiilib kusagil taamal ja kui ta kord tabab, siis sellest ei pruugi enam toibuda. Nii et otsustajate ees seisev väljakutse ongi väga suur.
Me tuleme veneaegsest riigiteatrite mudelist, aga nüüd oleme ühes teises ajas. Palju on väiksemaid teatreid, projektiteatreid ja vabakutselisust juurde tulnud. See esitab väljakutse kogu süsteemile, esialgu igale väikesele osisele ja siis kogu süsteemile. Selle sees tuleb leida printsiibid, kuidas tagada, kellele tagada ja mis alustel seda teha.
Milline teie jaoks hea süsteem oleks?
Olukord on tõesti keeruline. Kui mina oleksin otsustajate ringis, siis arutleksin samuti selle üle, kuidas piiratud ressurssidega parimaid lahendusi leida. Ühelt poolt soovime edendada mitmekesisust ja erinevaid teatrivorme, mis laiendavad kultuuriruumi ja rikastavad valdkonda, aga samas on selge, et ressursse ei ole piisavalt kõigi ideede teostamiseks. See tekitab küsimuse, kas jagada raha võimalikult paljudele väikestes osades või keskenduda kindlatele prioriteetidele, andes mõnele rohkem, samal ajal teisi ajutiselt kõrvale jättes.
Senine praktika, kus kõigile püütakse midagigi anda, on probleemne. Kui toetuse suurus erineb oluliselt taotluses esitatud vajadustest, ei ole võimalik kavandatud projekti soovitud mahus ellu viia. See tähendab, et loomeinimesed peavad oma plaane muutma või plaanist loobuma. Pigem peaksime kaaluma väiksemale hulgale mõistlikuma toetuse andmist, et nende projektid saaksid kavandatud mahus teostuda. Kuid see toob kaasa uue probleemi: toetusest ilma jäetud ei pruugi järgmise toetuse küsimise hetkeni püsida.
Hendrik Toompere juunior tõi oma "ID" intervjuus välja, et meil ei ole põhiseaduses ette nähtud, et kõik, kes tahavad teatrit teha, peavad riigilt selle jaoks toetust saama.
Ma sekundeerin. Konkurentsi vajalikkuses vaevalt keegi kahtleb – see sunnib pingutama ja tõstab kvaliteeti, kuid probleem tekib siis, kui me kaotame kontrolli selle üle, mida ja millisel tasemel me midagi teatri nime all teeme.
Kaks teatrikooli väljastavad diplomeid ja annavad lõpetajatele õiguse töötada näitlejana. Murekoht on selles, kas kooli õppekava sisu ja selle täitmise tase on piisav, et erialastele nõudmistele vastata. Kui noor inimene lõpetab kooli ja saab diplomi, mis ütleb, et ta võib näitlejana töötada, järeldab ta, et ta on selleks valmis. Aga kui tema õppes on olnud lünki – olgu need tingitud õppeasutuse rahapuudusest, tasemel õpetajate vähesusest või iseenda võimete nappusest – pole tal tegelikult neid oskusi, mida tööandjad vajavad. Enesele võib ju end vabandada vabakutselisusega, kargem staatusemääratlus ütleks töötu. Noorel ähmastub adekvaatne pilk endale. Aga selles lasub süü ka koolil, mis on noort hoidnud illusoorsuses. Siin kerkib küsimus, kuidas tagada, et kõik, kes õpetavad, ja kõik, kes õppima tulevad, saaksid parima võimaliku ettevalmistuse. Laiem konkurents ei ole halb, aga väike riik ei saa endale üleküllust lubada.
Kui läinud aasta lõpus era- ja munitsipaalteatrid oma rahastamisotsused ministeeriumilt kätte said, lubasid mitmed ilmajääjad otsuse edasi kaevata. Negatiivne otsus tegi neile haiget.
Praegune meede ei ole laitmatu, selles osas on ilmselt ühel meelel kõik osapooled – nii need, kes said toetust, kui ka need, kes ei saanud. Usun, et ka need, kes meetme välja töötasid, mõistavad selle puudujääke.
Selline olukord tekitab paratamatult võimaluse kaevata, sest kui mõni punkt meetmes on halvasti formuleeritud, hägune või vajakajäämistega, siis pole sugugi üllatav, et inimesed oma negatiivse otsuse ülevaatamist soovivad. See on täiesti inimlik reaktsioon, seda ei saa kellelegi pahaks panna.
Teil on kindlasti oma nägemus, milline see meede võiks olla.
Praegune lahendus ei võimalda tegutseda põhimõttel maja ja trupp, sest taotlustele on seatud kummaline ülempiir. Eraõiguslike etendusasutuste rahastamise meede oli mõeldud olema sissejuhatus kogu süsteemi muutuseks ja ühtlustamiseks, millega võiks edasi minna. Aga kuna seda ei järgnenud, muutus eelpoolnimetatud printsiibil tegutsevate teatrite olukord veelgi ebavõrdsemaks. Krahl saab riigipoolse tegevustoetusena nominaalselt vähem raha kui kümme aastat tagasi. Seetõttu on meie olukord praegu selline, et meil on justkui trupp, aga meil ei ole võimalik noortele näitlejatele, kes siia tulid ja kelle toel me toimetame, püsivat palka ega kindlustunnet pakkuda.
Ja kuidas te neile siis tehtud töö eest palka maksate?
Kõlab karmilt, aga ei maksagi. Avalavastuse "Jussikese seitsme sõbra" ettevalmistamiseks said näitlejad kultuurkapitalist loometöötasu, kolm kuud laekus nende pangakontole 925 eurot. Seda määrates pandi mulle südamele, et rahaeraldust ei tohiks võtta iseenesestmõistetavana – pigem on see alustava trupi jaoks väike avanss, et saaks algusest minema. Olen nõus, et kultuurkapitali ülesanne ei ole ühe väiketeatri trupi ülalpidamine. Samas olen näitekunsti sihtkapitalile sellise otsuse eest liigutamiseni tänulik.
Loometöötasu aitas näitlejaid augustist oktoobrini, ravikindlustus kestis neljandagi kuu. "Missa" koostööpartneri tugi võimaldas näitlejate tasustamist pikendada veel kahe kuu võrra. Seetõttu torkas mind eksistentsiaalsete lahenduskäikude otsijana valusalt ajakirja Vikerkaar uue aasta soovide seas kuuendana nimetatud "Et Von Krahli Teater ei teeks enam koostööd Delfi Meediaga".
Noore inimese jaoks saab selline olukord kesta vaid lühikese eluperioodi, kuni ta ei ole end veel perekondlike või rahaliste kohustustega sidunud ning on kantud entusiasmist ja teatritegemise kirest. Ent pühendumuse kütusena kasutamine ei ole jätkusuutlik. Õige pea tuleb leida süsteemne lahendus, et tagada stabiilsus ja inimeste väärikas tasustamine.
Samal ajal kui teil ei ole võimalik näitlejatele palka maksta, tõid mitmed kriitikud kultuuriportaalis ilmunud teatriaasta ülevaates välja, kuidas neile Von Krahli uus trupp ja uus tulemine meeldib. Siin on päris suur kontrast.
On hea meel, kui noori kiidetakse ja tunnustatakse. Nad on seda väärt – see energia ja teha tahtmine, mis neis peitub, väärivad märkamist ja esile toomist. Olen kiitmise suhtes alati pisut ettevaatlik olnud, sest mul on endal raskusi kiituse vastuvõtmisega. Nii olen enda jaoks hiljutisi häid sõnu selgitanud kui millegi uue ja värske sünni ootust ja lootust. Seda öeldes ei soovi ma vähimalgi määral pisendada tunnustajate siirast soovi ega kahtluse alla seada trupi kiituse vääriliseks olemist. See soov ja kaasaelamine on osa sellest, kuidas me uut loovust ja noorte energiat toetame.

Von Krahl on üks viiest teatrist, mis kolmeaastase toetuse sai. Jaanuaris algas teine aasta. Ma olen kuulnud, et mõned üheaastase toetuse peal olevad teatrid on pahased, et kolmeaastase toetuse saajad pääsesid kärbetest.
See otsus tekitas rahulolematust, aga ma sain ministri selgitustest aru, sest aasta eest oli kolmeaastaste toetuste saajatele sõna antud. Valus oli seal vahel olla, tundes, et nii mõnigi üheaastase toetuse saanud teatri juht ootab minult justkui mingit solidaarsust, aga mu olukord oli selline, et mul pole võimalik ühtegi senti oma eelarvest ära anda.
Ma arvan, et see toob meid tagasi küsimuseni, et kogu teatrite rahastamine vajaks tõsist ümberhindamist. Kitsaskohtade lappimisega probleemi algpõhjusi ei lahenda, vaid pigem toob juurde uut valu ja segadust. Seepärast soovitan minna algusesse ja kogu süsteemi värske pilguga vaadata.
Omavaheline avatud suhtlus on oluline. Teatrite kohtumised ministreeriumis ja töögruppide loomine on samm õiges suunas, aga õhkkond on siiski pinev. Iga samm ja iga sõnastus toob esile uusi erimeelsusi, mis on loomulik, kui tegemist on keerulise ja tundliku küsimusega.
Samal ajal on teised kultuurivaldkonnad pahased olnud, et teatrid niigi palju riigilt raha saavad.
Jah, mõistan. Võib-olla ei teeks paha teha rohkem selgitustööd, mida ühe teatri kui institutsiooni ülalpidamine tähendab. Teater on kallis kunstivorm. On mitmeid viise, kuidas selle tegemisele läheneda, aga teatud printsiibid jäävad siiski samaks – selleks, et teater saaks toimida ja areneda, on vaja kindlat süsteemi ja rahastust. Lavastuse tegemine on ressursimahukas protsess, isegi kui mitte mõelda suuremate vormide ja produktsioonide peale. Teatris on paljut, mida saalisistujal pole võimalik näha.
Et intervjuu siiski positiivsel noodil lõpetada, siis palun jagage üht kultuurisoovitust ka!
Kuivõrd äsja algas raamatuaasta, oleks paslik jagada viimast lugemiselamust. Ričardas Gavelise "Vilniuse pokker" pakkus inimesest ja tema ajast tugeva äratundmise. Mitte üldse kaugel meist, ei ajas ega ruumis.
Aitäh!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.