Sellest aastast Von Krahli tegevjuhina tööd alustanud Printsile tehti ettepanek võtta tänavu 30-aastaseks saanud Reformierakonnale üles ehitatud "Kindlates kätes" lavastada enne, kui ta Von Krahliga teatriga veel seotud oli. "Ei olnud veel isegi mõtet, et võiksin olla seotud. Selle idee veeretamise käigus olid erinevad kõnelused ja kõneluste ajal sattus mulle laua peale ka võimalus olla Krahli teatri juht. Ühel hetkel tundus ainuõige need kaks asja kokku panna," selgitas Prints Klassikaraadio kultuurisaates "Delta".

Ettepaneku Eero Epneri ja Aare Pilve kirjutatud tekst lavale tuua tegigi Printsile Delfi Meedia, kes otsustas kaasata ka Von Krahli. "Paralleelselt käiski Krahli uue trupi uue hooaja planeerimine ja see puutükk sobitus sinna väga kenasti," lisas ta.

"Alguses veeretasime kivi Urmo Soonvaldi ja Eero Epneriga. Ühel hetkel jõudsime mõtteni, et see formaat võiks olla missa ja siis riburada jõudsime sinna, et trupp tuli paika saada. Eero Epneril käis paralleelselt materjali kogumine, intervjuude tegemine paljude reformierakondlastega, aga mitte ainult. Ka kampaaniameistrite, rahastajate, koalitsioonipartnerite, tolleaegsete juhtivate tegelastega. Paralleelselt, ka formaati silmas pidades, hakkas kuidagi see esialgne rida tekkima. Kui trupp valitud ja tekstireadki konkretiseerusid, siis tegime esimese lugemise, palju läks üle parda, Eero jätkas kirjutamist ja nii see tihenes," rääkis Prints lavastuse tekkimisest.

Missa

Liisa Saaremäelile, kes astub üles Andrus Ansipi rollis, oli missa formaat väga inspireeriv. "Mind väga inspireeris mõte jutustada päris inimeste ja päris erakonna lugu missa formaadis, mis lubab minu meelest seda kõike vaadata hoopis unikaalsema nurga alt, kui teha lihtsalt dokumentaallavastust. Need nii-öelda jõulumüsteeriumid, milles seda Reformierakonna lugu jutustatakse, on väga mänguline võti sellele lähenemiseks," rääkis Saaremäel.

Missa formaadist etendus ka mõneti kaugeneb. "Uurisime kõiki formaadile omaseid keskseid komponente, aga siis tundus, et kui neid piinlikult täpselt jälgida, siis hakkame jälle midagi muud tegema. Osalt ambivalents ja vastandlikkus nii sisulises kui ka vormilises küsimuses said meile järjest selgemaks ja seetõttu lubasime endale olla priid nendest piirangutest ja lähtusime sellest, mis meile hetkel vajalik on," lisas Prints.

Reformierakonna metafooriks oli alguses laual ka teisi variante peale katoliku kiriku. "Rääkisime erinevatest religioonidest. Olles ise seal nii sees, siis ma ei oskagi öelda, kas vaatajas, kes kohtub selle lavastusega n-ö puhta lehena, tekivad väga tugevad assotsiatsioonid ühe või teise usuga. Me ei hoidnud ühest või teisest kinni," kinnitas ta.

Nobeli saal

Omaette väljakutse oli Noblessneri Nobeli saali täitmine. "Teistpidi jälle teeb selle ruumi puhul olukorra vabamaks see, et ta ongi nagu nullruum. Seal ei ole midagi ette antud, ainult seinad, põrand ja lagi. Alguses käisid mõttena läbi ka spordiareenid või kontserdisaalid, kus on vägagi määratud ruumiline paigutus," sõnas Prints ning lisas, et Nobeli saal võimaldas kavandamisfaasis mõelda sellest ruumist kui millestki katedraallikust.

"See oli üks lähtekohti ka Priidu Adlase valguskujundusel. Katedraallikkusest oli tingitud ka soov hoida põrand tasapindne, mitte tekitada sinna tõusu. Sealt edasi tuli mõelda, kui kõrge peab olema lava, et seda ka viimasest reast näha oleks. Samas tahtsime säilitada keskkäiku, mis on ka kirikus keskne," selgitas Prints.

Saaremäel tõi välja, et päris suur osa on lavastuses ka ekraanidel. Saali istudes kõrguvad publiku ees viis üleelusuurust ekraani. "Suur osa ka selles mõttes, kuidas näitlejad mängivad. Sageli mängime publikusse läbi kaamera ja mängime ka üksteisega läbi kaamera. Üks näitleja oma kaamerasse ja teine oma kaamerasse. See võib tunduda üsna tehniline, aga teisalt on see olnud huvitav väljakutse, kuidas niimoodi lugu jutustada," rääkis Saaremäel.

Ekraanide paljusus oli alguses Printsile väljakutse. "Kuidas mõelda viie ekraani keeles. Et meil ei ole mitte üks ega kaks, vaid tõesti, neid on viis, ja kuidas siis läbi nende lugu jutustada," rääkis Prints. Ta lisas, et see nõudis enda mõtteliste piiride laiendamist, lavastaja pidi endale meelde tuletama, et ta ei mõtleks liiga kitsalt ja väga avastuslik oli rõõm, mida tekitas lahenduse leidmine.

Rollide jaotus

Prints selgitas, et alguses hoiduti rolle jaotades teest, kus hakatakse nimekaid reformierakondlasi parodeerima. "Mõtlesime, et ilmselt peaks selle loo teravik olema kuskil mujal ja ei teadnud, kas meil üldse päriselulisi tegelasi tekib. Aga siis ikkagi Eerol lugu kirjutades tekstiraamatusse mingid nimed ilmusid ja arusaadavalt, ilmselt see oli vältimatu, et see nii läks. /.../ Olulisem inimese parodeerimisest või miimikate tabamisest ongi võib-olla olemus või väärtused. Iga inimene on millestki kantud ja selle tabamine ja edasiviimine oli oluline," rääkis lavastaja.

"Kui me selleni jõudsime, siis saime kergesti aru, et me ei pea üldse kinni olema soolises täpsuses. Nende hulgas, kes vajasid nimelist väljatoomist, oli selge, et see on olnud meeste maailm. Ja siis mõeldes ka trupi peale tekkis kuidagi selline mõte, et kui prooviks pakkuda Liisale ühte meestegelast ja juba esimeses lugemises jõudis minuni see taju, et Liisa ridade lugemises oli see intuitsioon õige koha pealt. See, missugune empaatia ja tunnetus oli Liisal Andrus Ansipi suhtes, oli siin lähtepunktina juba väga vajalik ja siis sai sellel hakata kõike järgnevat või lavaruumis toimuvat ehitama," selgitas Prints.

Prints toonitas, et see lavastus ei ole pelgalt Reformierakonnast või reformierakondlastest. "Vaid ikkagi ka meist, kes me oleme nendega koos olnud, elanud, eksisteerinud ja nii mõnigi ka valinud. Uurime seda ajastut, seda inimest," lisas ta.

Võimalus astuda üles peaaegu üheksa aastat Eestit juhtinud Ansipi rollis rõõmustas Saaremäeli väga. "Sellega on nii nagu ikka, et alguses loed ennast sisse, uurid, mis on toimunud, täiesti valimatult korjad endale inspiratsiooni või infot ja siis proovisaalis vaikselt toimetades juba tekivad mingid impulsid näiteks kuhugi roomata. Siis mõtled, et seal taga on trepid, siis mõtestad, et mida see impulss tähendada või kanda võiks ja niimoodi samm-sammult lähed edasi," avas Saaremäel lavale jõudnud Ansipi sünnilugu.

Saaremäeli hinnangul oli oluline roll ka Eero Epneri tehtud intervjuud poliitikute endiga. "Eero kirjutas selle materjali kokku väga täpse tunnetuse pealt. Kui hakkad ise uurima, siis satud tegelikult ikkagi meediaväljaannete tõlgendustesse. Päris keeruline on selles tagantjärele orienteeruda, aeg on ka nii pikk olnud, mina ju tegelikult seda algusaega ei mäletagi. Aga Eero intervjuud on ka aidanud selles kõiges orienteeruda ja andnud teistsuguse tunnetuse, mis ei piirne ainult sellega, et hakkame materjaliga lustima, vaid proovime seda asetada konteksti, mis lavastuses toidab," rääkis Saaremäel.

Poliitteater

Kuigi Printsil on umbes 15 aasta jagu kogemust teatrilaval või ekraanil nüüdispoliitilise elu lahkamisega, siis ainult selle kaudu ta defineeritud olla ei tahaks. "Kurb, kui nii juhtub. Aga tõesti päris mitmes töös on nende teemadega kokku puututud. Osalt on põhjuseks NO99 taust, kus me ei käsitlenud ainult poliitilist teatrit, vaid ka laiemalt ühiskondlikku. Reformierakonna missaga on samamoodi. Ühtpidi on ta kõige lihtsamini seletatav kui poliitiline teater, aga tegelikult jookseb väga tugevalt läbi sotsioloogiline, ühiskondlik liin," rääkis Prints.

"Näitleja, lavastaja või dramaturg võiks ikkagi kuidagi evida tundlikku ühiskondlikku närvi. Ühel või teisel moel ta tegeleb teemadega, mis kuidagi resoneeruvad ka selles keskkonnas, mille sees ta tegutseb. Võib-olla tõesti on nii mõnigi materjal, mis on olnud minu töölaual, võtnud lõpuks väga jõulise poliitilise hoiaku," lisas ta.

Teatri mõju Eesti ühiskonnale

"Kindlates kätes" on ka episood, kus kajastatakse Silvergate'i skandaali. "Toonane vilepuhuja Silver Meikar oli ju ka väidetavalt kantud toonastest NO-teatri lavastustest, kui ta tundis endas soovi millegagi välja tulla. Kui nii võtta, siis teatril on olnud oma roll mängida," rääkis Prints teatri võimalikkusest muuta maailma või Eestit.

""Ühtse Eesti" puhul on räägitud, mis ta head või halba tegi. Räägitakse, mis võis olla selle negatiivne mõju, kuni selleni välja, et ta tappis mingiks hetkeks võimaluse mõne uue poliitilise jõu tekkimiseks, sest me olime seda küll teatrina, aga justkui siiski teinud. Küsitakse ka, et milleni võis populismi vindi keeramine hiljem ühiskonnas viia. Nii et ma arvan, et need mõjud, ka "Missa" kontekstis, on olemas, aga neile ei saa näppu kohe peale panna. Nad võtavad natukene aega ja löövad välja hiljem," rääkis Prints.

"Teater ise on ka osalt väga momentne kunstivorm ja samas jahvatavad need veskid piisavalt pikalt, et selle mõju laotub rohkem laiali ja avaldub ikkagi ajas," lisas ta.