Kui muidu vaatas publik teatrit, siis ühtäkki hakkas teater publikut vaatama, ja lausa puurides. Letti löödi teemad keskkonnast, energiaressurssidest, meie rahvusest ja iibest. Ja muidugi poliitika, selliselt, et kutsuti kokku suurkogu. Ühel hetkel polnud enam kellelgi kahtlust: teatritrupp on ümber sündimas erakonnaks. Peale seda aktsiooni ei ole mõtet rääkida, et teater ei suuda rahvast kõnetada.

NO99 lendas rahvusvahelisele orbiidile nii nagu mitte ükski teine Eesti teater varem. Kõige ees võimekas trio: Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Eero Epner. Ja muidugi trupp, mis oli kui ühtne löögirusikas.

"Lõppkokkuvõttes mingisugune funktsioon peab olema ka kunstil. Üks funktsioonidest tal kindlasti on see, et ta õpetab meid mingisugusel kaudsel kombel ka elama, eluga toime tulema," sõnas Tiit Ojasoo.

Juba nimesse NO99 oli sisse kirjutatud, et see saab ükskord otsa. Seda suurema idealismiga teatrit tehti. Lavale mindi vungiga, mingit jalutamist siin polnud, pulss aeti ikka korralikult üles. Kui oli vaja, võis ka mudas püherdada või siis näidata pilte surnud jänesele ajal, kui Laine Jänes oli kultuuriminister.

"Teater ei mõju ainult nende vahetute sõnadega, mida seal räägitakse, teater mõjub selle energiaga, mis lavalt tuleb ja seda energiat tasub usaldada," selgitas Ojasoo.

NO99-l oli haaret ja visiooni ja kui tundus, et kõik sai seks korraks öeldud, siis mindi laiali. Kuidagi aus...

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.

"Kultuuri kodu" sari jätkub sügisel.