Oru Pearu ütleb, et inimene on tulnud siia ilma tükke tegema, mitte s*tale. Ja nii on neid tükke tulnud teatrisse ja filmi tegema Priit Võigemast. Ta lihtsalt on selline trikster, kes tõmbab lavastuse käima.

"Ma ei ole tundnud, et minu jaoks oleks keeruline lasta materjali ennast hästi emotsionaalselt puudutada ja siis seda ka laval välja näidata," lausus Võigemast. "Praktilselt kogu maailma dramaturgia on üles ehitatud sassis suhetele ja siis sa pead seda laval lahkama ning tajud kogu aeg, et see peegeldab minu enda isiklikku elu ka. See muidugi tekitab ka võib-olla sellise petliku tunde, et ma lahendasin selle probleemi ära, ma olen sellega tegelenud."

Kuigi lavaka ajal oli Võigemastil tunne, et tema tulevik on mängida Henn Ahaseid ja esimesi armastajaid ning ta ei saa kunagi mängida Vargamäe Andrest ja Pearut, siis selle peale lausus Reet Neimar, Eesti teatri üks targemaid naisi saatuslikud sõnad: "Ära sa ütle midagi. Kes teab."

Tänaseks on ta saanud teles ja filmis mängida elusaks puunuku ja isegi pankuri. See, mida Võigemast teeb teatris, on veelgi kirevam. Ja teatrile kuulub ka kino- ja telekaamerate poolt nii armastatud näitleja süda. "Teater on lõputute võimalustega. Kujutlus, mis parimatel hetkedel on võimalik publikul käivitada. See on ääretult võimas," märkis ta.

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.