Öeldakse, et punk on lahe. Aga kui sa oled Nõukogude Eestis oma väljanägemise poolest miilitsate silmis väga kahtlane element, siis see polegi vist väga lahe. Villu Tamme taskust ei läinud kopikatki lääne moeloojatele. Kõik needid pidi ta ise oma tagist läbi puurima. Ja punane hari on Tammel endiselt peas, selle järgi sai uus iirisesort nimeks "Punkar Villu".

Ja muidugi rokib aastast 1986 kuni tänase päevani J.M.K.E. Kõik teised liikmed on tulnud ja läinud, aga Tamme jääb. Koos perestroikamaaniaga saab J.M.K.E erilise hoo sisse. Kui muidu olid eestlased harjunud vaatama Soome televisiooni, siis nüüd vaatasid soomlased Villu Tammet ja andsid ta esimese plaadi välja. Soomlased saatsid Villu Tamme ka seksikamate meeste edetabelisse.

Laulutekstid, mida Tamme kirjutas kunagi 1980-ndate lõpus, on aktuaalsed ka täna, sest ikka veel elab Beria kui verine düsenteeria. Ja alati on keegi, kes soovib endale monumenti ehitada. Tammel on sotsiaalset ja ühiskondlikku närvi, kujundeid ja kaunis hääl.

Muidugi on veel üks Villu Tamme, kes ei roki, vaid istub laua taga ja koostab ristsõnu. Ja mõnikord võtab ta ka pliiatsi kätte ja joonistab jäneseid, kes on tema hingeloomad.

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.