Kaido Ole on nagu hambapasta tuub – kõik, mis vajab tegemist ja mis on oluline, on tema sees kindlas ja loogilises järjekorras juba valmis ja ootel. Tuleb see sisemine tuub lihtsalt korralikult ja lõpuni tühjaks pigistada. Seda Ole ka teeb.

"Mind käivitab see, mis lõpus on. Ma tahan vastuseid saada. Vastusele eelneb küsimus. Ega küsimus eraldi võttes ei huvita mind absoluutselt, samamoodi ei huvita mind ka protsess," lausus Ole.

Ta usub, et kunsti tehes on oluline, et avastamisrõõm säiliks. "Maailmas on tegelikult kõik asjad olemas. Ma arvan, et ka need ideed on kuskil olemas, aga see, et ma saan selle avastada, et abstraktselt oli see idee olemas, aga niimoodi kokkupanduna teen mina selle reaalselt ära ja olen lollisti õnnelik. Tänu sellele võib-olla elangi oma elu õnnelikult ära, et ma suutsin selle avastada," kirjeldas ta.

On selge, et Ole suhtub kunsti täie tõsidusega, aga see ei tähenda, et ta maailma ja enda üle ei võiks itsitada. Ühel hetkel ilmub Ole maalidele liikuv kriipsujuku, kes on jube hakkaja. Pea on sellel mehikesel suur pall. On see kahurikuul? On see maakera? Või lihtsalt suur ja raske pea? "See on ka õige, kui öeldi, et see on mu alter ego. Ma arvan, et kõik asjad on rohkem või vähem kunstniku alter ego'd," märkis ta.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.