Valdur Mikita on eesti rahva lunastaja. Kui enne teda oli meil piinlik, et me kisume kõik veidi metsa poole, siis Mikita ütleb, et kõik kõige olulisemad asjad on pärit Eestist. Näiteks mõtlemine ja seks. Ja me võime olla eneste üle uhked, ühes oma piimapukkide ja kukeseentega. Mikita on tulnud, et teha meid rikkamaks ja usub, et meil on vabadus mõelda kõiksugu asju.

"Ma siiralt usun seda, et Eesti inimene on sellele maagilisele sõnale natukene lähemal kui mõned teised rahvad. Ei ole meil sellist vana kirjakultuuri, ei ole meil püramiide, õieti ei ole mitte midagi. Me ei konkureeri selle tuuma mõttes mitte kellegagi, aga nii pea, kui jutt läheb perifeeriasse, siis Eestis on mingisugune tõeliselt kummaline fenomen, mis akumuleerib seda perifeeriat. Ma arvan, et ükskõik millise rahva või kultuuri me Eesti kultuuri perifeeria kõrvale paneme, siis Eesti on raudselt suurem," on Mikita ise öelnud.

Mikita sõnastab täiusliku elamise tunde. Seda kogeb inimene, kes langeb lõpmatult aeglaselt tagurpidi sirelitesse, käes puust mõõk. Tema raamat "Lingvistiline mets" on iga õige eestlase kodus olemas, nagu on kõigil keldris varuks kott kartuleid ja purk mett. Mikita on ühteaegu sügav ja pöörane, ja samas lihtne.

Kuigi tema tekste lugedes tekib autorist kujutluspilt, et tegemist on mehega, kel käbid habemes, ümber niuete vaid ämblikuvõrk, siis tegelikult näeb Mikita välja nagu viisakas sportlane. Aga see ongi paradoks, ka meie, tänapäeva eestlased, näeme välja nagu päris tavalised eurooplased, aga sisimas kanname enestes ikkagi viit kilo animismi.

*

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.