Kui Hruštšovi aeg tiksus viimaseid minuteid, saabus arhitektuuri Raine Karp. See oli aeg, mil ehitati palju ja kehvasti, aga usuti progressi, noori arhitekte edutati. Nii sai Karp kohe peale kunstiinstituuti astuda suurte tööde juurde. Valmisid postimaja ja linnahall, mis näeb välja nagu unistuste kosmoselaeva ja mikroskeemi segu. Linnahalli preemia eest ostis Karp endale komisjonipoest CD-mängija, ühe esimese Eestis.

Tema töövõime oli meeletu. Kui kell sai viis, siis sõitis ta koju, kuulas Bob Marleyt, sõi Kasekese komme ja joonestas keskööni eramaju. Joonestas ka endale Meriväljale maja, mida käidi uudistamas kui maja, millel ei ole tänava poole ühtegi akent.

Karbi looming ei jäta külmaks kedagi. Tema Sakala keskust kutsuti pilkavalt Karla katedraaliks, aga missugune lärm tõusis, kui seda ühel hetkel kopp hakkas tükkideks haukama.

Paljuski mõjutas tema tööde käekirja toonane materjal. Püha kolmainsus: lagunev silikaatkivi, õõnespaneelid ja ruberoid, mis ei pidanud vett. Karp võttis sellest viletsusest parima välja. Tema maju iseloomustab raskepärane sissepoole pööratus ja selge joon, need on majad, mida hunt minema ei puhu.

Kui Karp oli veidi üle viiekümne, valmis tal rahvusraamatukogu. Hakkas hommikul ühest nurgast paberile kandma korruseplaani, õhtuks oli ta paberi teises nurgas, joonis täiesti puhas.

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.