Kui keegi küsib, kes te, eestlased, olete või kus te olete, me üldse ei tunne teid, siis võib vastu küsida, kas sa Arvo Pärti tead. Ja siis kõik kohe noogutavad. Pärt on meie muusikaline visiitkaart ja mitte paberilipik, vaid see, kes täidab meie hinges auke.

Kui Pärt oli vaid paari-aastane ja elas Paides, tulid naabrid Arvo emale rääkima, et küll teie laps laulab kenasti. Ema ei uskunud: "Arvo ei laula kunagi!" Aga niipea, kui ema kodust ära läks, hakkas Arvo laulma.

Millalgi muutus Pärt julgemaks. Noorukina ta kas mängis muusikat – kodus oli tiibklaver – või siis kuulas muusikat, raadiost tuli õhtuti sümfooniaid. Nende kuulamisega ei saanud Arvo koduseid piinata, võttis jalgratta ja läks Rakvere turuplatsile, sest kui on väga vaja, võib muusikat kuulata ka jalgrattal ümber telefoniposti tiirutades.

Ühel hetkel tundus Pärdile, et modernses muusikas on meeletu agressioon, selles puudus hingus ja hingamine, mida ta vajas. Teisel hetkel tuli tal Nõukogude Eestist lahkuda. Kolmandal hetkel hinnata ümber ideaalid. Neljandal hetkel vaikida. Arvo Pärdi vaikuseperiood kestis seitse aastat. Siis avastas ta, et helisse tuleb suhtuda kui inimesse, nagu inimese hinge. Iga heli peaks olema nagu kalliskivi, nii nagu iga inimese hing on kalliskivi, on Pärt öelnud.

"Midagi suurt ja tõelist ei või sündida ei südames ega noodipaberil, kui sa ei ole maksnud loobumise hinda. Ohvrimeelsusel on armastuse hind," on Pärt kirja pannud. "Kui hea mõte tuleb pähe, siis tuleb see üles kirjutada, sest pärast annab ta sulle nõu, see mõte, kui sa hädas oled," märkis Pärt.

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.