"Minu loominguline tahe tuleb elutahtest, mis ei ole lihtsalt pinnapeale hulpimine, vaid see on kirglik ja uudishimulik elamine. Kui ma suudan niimoodi elada, ma suudan niimoodi kunsti teha, et intensiivne elutahe on minu suurim mõjutaja," lausus Lemsalu.

Savi materjaline on tuim ja tahke, aga Kris Lemsalu käe all saab see sellise hoo sisse, et võib lennata. Ja muidugi sobib keraamika kokku nii karusnaha, plastiku kui ka autoustega. Selles karnevalis läheb kõik käiku.

"Ma olen leiutanud oma keele. Ma sain nii-öelda tähed, millest ma hakkasin suhteliselt seljaaju peal ehitama sõnu. Siis ma hakkasin rohkem teadlikult lauseid ehitama. Nüüd ma kirjutan kunstikeelega päris soravalt. See on nagu eesti keel või kehakeel või mida iganes. See on minu valitud kujunditest ja sümbolitest koosnev keel," märkis ta.

Ja ka Lemsalu enda keha on üks materjalidest, mis võib seista tunde kilpkonna kilbi all, jalutada põleva kohvriga või püüda kurgiga Jaapani müütilisi olendeid. Lemsalu installatsioonid ja skulptuurid on justkui hoo pealt kinni püütud kaadrid sürrealistlikust filmist. Siin saavad kokku inimesed ja loomad, siia on pudenenud midagi olmelist, midagi müütilist.

Tema tööd on alati üllatavad, mängulised, kompromissitud ja vaimukad ehkki teemad, millega Lemsalu tegeleb on tõsised: sünd, elu, armastus, sõprus, surm. Aga keegi pole öelnud, et nende käsitlemisel ei tohi kokku segada suhkrut, soola, hapet, rummi ja herneid.

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.