Kivide hirm Mare Mikoff alustas 1971. aastal näitustel esinemistega, kui Eesti figuratiivse plastika koolkonna järgija. Üsna kohe sai ta tuntuks portretistina, kes valdab klassikalist tehnikat, ent kelle töödes on alati sees Mikoffile omane vigur.

"Meeldib, ei meeldi – see ei saa olla tegija probleem. Peaasi, et endale meeldiks. Ja kui endale ei meeldi, siis on jama. Minu puhul on tihtipeale öeldud, et ma teen koledaid asju. Mis siis?" muigas Mikoff.

Võiks arvata, et skulptuur on oma materiaalsuses ja valikuvabaduses piiratud, aga mitte Mikoff. Ta sulatab kokku malmi ja tekstiili, kipsi, pronksi, alumiiniumi. Vähe sellest – ta ka värvib oma skulptuure.

Pronks on raske, aga ka pronksskulptuuride juures säilitab Mikoff mängulisuse ja liikumise. Vanemuise ees seisev Karl Menningu kuju tiirleb ümber oma telje. Kord vaatab oma teatrit, siis keerab pilgu Emajõele, mille kaldal mõtiskleb papa Jannsen ja kepsleb Koidula. Mikoff on andnud tartlastele "Maanaised" ja "100 000. tartlase" monumendi, Tallinlastele aga Viru Keskuse kõrval kõrguva Hämariku ning Kanuti aia purskkaevus jalgu kõlgutavad vihmavarjuga poisikesed.

Mikoffi käsi on läbi erinevate aegade voolinud palju erivärvilisi kujusid, aga punaseid Lenineid mitte. "Poliitilisi monumente naistele ei antud. Naised tegid linnaskulptuure, mitte poliitikat. Ma ei tea, miks. Ilmselt meid ei usaldatud. Vedas muidugi. Praegusel ajal sureks piinlikusest ära," tõdes ta.

Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.