Kolm lõbusat inglast on kirjutanud näidendi "Shakespeare'i kogutud teosed (lühendatult)". Selles on nad surunud Shakespeare'i tragöödiate kõik vandenõud, mõrvad, vägistamised ja mürgitamised kahe tunni sisse. Millegipärast meenus see, kui nägin, kuidas Von Krahli teater on püüdnud suruda Reformierakonna mitte vähem värvika ja verdtarretava ajaloo sama pikka lavaaega. Ning nad on teinud seda meie veteranparteiga sama edukalt, kui inglased talitasid oma klassikuga.

Ilmselt tuleb lavastust hinnata eraldi ajaloolis-poliitilise (Eero Epneri tekst) ja kunstilise (Jaak Printsi lavastus) vaatenurga alt.

Vaimukustest pakatav tekst. Kogu minu poliitiline tegevus vabas Eestis on kulgenud Reformierakonnaga paralleelselt. Mul on olnud au kuuluda aastatel 1995–1996 kultuuriministrina nendega ühisesse valitsusse, kus Siim Kallas oli välisminister, ning valitsuskoalitsiooni aastatel 2003–2007, kui Andrus Ansip oli lõpuks peaminister, kuulusin koguni Rahvaliidu esindajana Eestit tegelikult juhtivasse poliitbüroosse – koalitsiooninõukokku. Ja lõpuks ka aastatel 2014–2015 Taavi Rõivase juhitud reformi ja sotside koalitsiooni.

Olles tuntud parteivahetaja (mille eest Jaak Prints mind "Ühtse Eesti suurkogu" lavastuses toredasti nöökis), pole mul ometi kunagi tekkinud tahtmist astuda Reformierakonda, kuigi julgen pidada erakonna asutajat ja auesimeest Siim Kallast oma lähedaseks sõbraks juba ülikoolipäevilt ning reformikate hulka on kuulunud ja kuuluvad mitmed teisedki mu sõbrad. Miks?

Alguses muidugi 1994. aastal Kallase kirjutatud ja äärmusliku individuaalse vastutuse ideest kantud "Kodanike riigi manifesti" pärast, mis muu hulgas kutsus üles ka tasulisele kõrgharidusele ja tasulisele tervishoiule. Selle hoiaku on lavastuse kavalehel täpselt sõnastanud Aare Pilv: "Eesti riigi inimeste vabadus pole ühine, jagatud, solidaarne vabadus, vaid individualistlik, kaubeldav, vahetusväärtusega vabadus. [—] Ühiselt saab olla vaid vaene ja tõrjutud, rikas ja sõltumatu ei saa olla kambakesi, vaid ainult lukustatavatel tänavatel, kõrgete hekkide taga. See on hoiak, mida Reformierakond on peegeldanud ja alal hoidnud."

Mulle näis, et Reformierakond on ainult rikastele ja ilusatele ning nende ideoloogiaks lubadus, et neid toetades võivad kõik saada rikkaks ja ilusaks. Suur osa valijaskonnast on seda müüti aastakümneid uskunud, mida kinnitavad erakonna viis viimast valimisvõitu. Paraku on tõde aga selles, mida 1990. aastate lõpul väljendas selgesti Ugala teatri pearaamatupidaja ettevõtjast abikaasa, kes saades kuulda, et too kavatseb valimistel Reformierakonna poolt hääletada, hüüatas: "Kas sa hull oled! Reformierakonna poolt hääletan mina, sina aga töötad ju teatris!" Jah, mõned meist "peavad" töötama ka teatris, koolides, haiglates ning üldse tegevusaladel ja ametikohtadel, kus kümnel protsendil ettevõtlusgeeniga inimestest pole midagi peale hakata, sest seal pole nipsust rikkaks ja ilusaks saada lihtsalt võimalik.

Ometi uskus seda müüti viimastel riigikogu valimistel koguni 190 646 inimest ehk 31,2 protsenti valijatest. Miks, sellest räägibki lavastus, mille kandvaks teljeks on jutustus, kuidas sai Siim Kallase ideelistel alustel (ning ausalt just rikaste ja ilusate huvide kaitseks) loodud erakonnast lihtsalt võimul olekuks vajalikku häälesaaki koguv poliittehnoloogiline masinavärk.

Eero Epneri tekst on ajalootäpne valusalt satiiriline dokumentaarium, kus käiakse läbi enamik murdehetki erakonna 30-aastases ajaloos. Pean tunnistama, mulle selles midagi uudisväärtuslikku ei olnud, peale (erakonna seest?) pärit vihje, et Siim Kallas olevat andnud õnnistuse Silver Meikarile erakonna musta raha afääri paljastava artikli ilmutamiseks. Kohe pärast esietendust 22. novembri LP intervjuus eitas Meikar seda kategooriliselt. Tõlgendust, et Kallas nägi juba siis oma tütart (kes pääses 2011. aastal isikumandaadiga riigikokku) erakonna tulevase esimehena ning soovis Kristen Michalit kui tema võimalikku konkurenti teelt kõrvaldada, pean äärmiselt ebausutavaks. Kui aga erakonnas tol ajal tõesti sellised kahtlused ringlesid, seletaks see nii mõndagi hiljem juhtunust (Siim Kallase peaministriks naasmise omade poolt põhjalaskmine 2014. aastal ja tema presidendiks saamise torpedeerimine 2016. aastal).

Loomulik, et osavamgi sulemees ei suuda kahte tundi pressida kõiki juhtumeid nii intriigirohkest ajaloost, ent mul on siiski autorile mõned pretensioonid. On kahju, et märgistamata jäi erakonna rajamisele eelnenud kuu jooksul toimunu. Praegu jääb mulje, et Siim Kallas hakkas lihtsalt puhtast südamest ja heast tahtest uut erakonda looma ning selleks "Kodanike riigi manifesti" kirjutama. Paraku on teada, et kui Mart Laarile 1994. aasta septembris umbusaldust avaldati, võttis Kallas vastu Laari ja president Meri pakkumise ning kandideeris oktoobris peaministriks, mis oleks tähendanud tema liitumist Isamaa erakonnaga. Paraku ei suutnud president parlamendis hääli õigesti kokku lugeda ning see katse kukkus läbi (seni ainukordsena riigikogu uuemas ajaloos). Vastasel korral oleks Reformierakond jäänud loomata, Eesti ajalugu kulgenud hoopis teisiti ning ka kõnealust lavastust poleks sündinud. Sai selgeks, et Isamaa kaubamärgil saab 1995. aastal riigikogu valimistel olema väike väärtus ning rikaste ja ilusate päästmiseks tugevalt pealetungiva Koonderakonna eest (ehk kolhoosiesimeeste ja kirjaoskamatu Tiit Vähi eest, nagu teda lavastuses nimetatakse) on kiiresti vaja luua oma erakond.

Reformierakonna kõige jõulisema esimehe, Andrus Ansipi kuju loomise usaldamine Liisa Saaremäelile on nii idee kui ka teostuse poolest üllatav, kuid ajalooliselt ebatäpne. Millegipärast on Ansipi puhul pandud suur rõhk tema äri- ja pangandusalasele tegevusele (1989–1998) ning jalgrattasõiduharrastusele, millel tema parteijuhiks tõusmisega erilist pistmist polnud. Varasemat komparteilist karjääri, millest on ju Ansipiga seoses nii palju juttu olnud, peegeldab vaid lai punane lips (poomisnöör?) ümber Saaremäeli kaela.

Mis aga peaasi, julgen kinnitada, et Ansipil endal polnud vähimatki soovi Tartust Tallinna tipp-poliitikuks tulla, selles küsimuses on autoril vist jäänud mõned intervjuud tegemata. Parteijuhina aga mõistis Ansip, et erakonna muutmiseks eliidiparteist rahvaparteiks oli vajalik saada Isamaa asemel eestimeelsuse lipukandjaks ning selleks nägi ta võimalust avanevat pronkssõduri mahavõtmisega (2007). Paraku on tekstis see põhimõtteline pöördepunkt Reformierakonna geneesis markeeritud vaid paari "kodeeritud" lausega ühisest autosõidust Runneliga (kelle soovituse on Ansip ise korduvalt esitanud oma pronkssõduri-suunalise aktiivsuse stiimulina) ning Lasnamäe poisi Anatoli eksistentsiaalse küsimusega, kas madratsis turritav vedru oleks targem välja kiskuda või ära painutada.

Kohalike venelaste vaenamine (milles ilmselt oli alateadlik roll Ansipi poliitilisel minevikul) on nüüd taas seoses Michaliga erakonna kohal lehvima hakanud ning avaldub soovis avada 130 000 kaasmaalase agressoriks kuulutamise abil Vene-Ukraina sõja teine rinne Eestimaa pinnal. Minu meelest eristab just see Ansipi-Michali liini mõõdukamast Kallaste liinist, kellel oleks ju perekondlikel põhjustel rohkemgi alust venelaste vihkamiseks.

Ja lõpuks: vihjegagi pole mainitud suurimat käkki erakonna ajaloos, mil 2016. aasta presidendivalimiste valimiskogule mindi kahe reformierakondliku kandidaadiga – Marina Kaljurannaga, kes meelitati välisministriks lubadusega ta presidendiks teha, ning Siim Kallasega, kelle soov oli ju ammu teada ja kes tegi ka aktiivset kampaaniat. Tagajärjeks muidugi mõlema põrumine, mis sai ka üheks põhjuseks, miks Taavi Rõivas peaministri koha kaotas ja erakond neljaks aastaks opositsiooni jäi.

Aga nagu öeldud, selline oli dokumentaariumi autori valik. Eero Epner näitas ennast taas meie parima uuriva ajakirjanikuna ning vaimuka ja sõnatäpse kirjamehena. Mis aga peaasi: tekst on nii mõttetihe ja täis vaimukusi, et publik ei tihanud alati isegi naerda, kartes, et järgmine pärl kaduma läheb.

Fantaasiarikas ja vormitäpne lavastus. Pärast üliõpilastega tehtud "Tiit Pagu" hakkas minus idanema arvamus, et Printsi puhul on tegemist mitte ainult väga hea pedagoogi, vaid ka võimeka lavastajaga – ja see leidis nüüd kinnitust. On kostnud etteheiteid lavastuse eklektilisuse kohta, kus olevat püütud ühendada kiriklikku missat, kreeka tragöödiat, farssi ja estraadietendust. Selliste süüdistuseni saab jõuda vaid siis, kui ei soovita märgata lavastuse tegelikku žanri, milleks on kõige puhtakujulisem poliitiline satiir. Selleks et satiir ei muutuks üheülbaliseks ja tüütuks, vajabki ta erisuguste vormivõtete vaheldamist ja tempokat rakendamist.

Tervikvorm – missa – on autoreil õnnestunult leitud, aga ka see on ju selgelt satiiriline, kuulake vaid eest- ja tänupalvete ning koorilaulude tekste. Just tänu palvetele tuuakse sisse Reformierakonnale valulik ühiskondliku ebavõrdsuse teema ning hakkab kumisema hetke kõige teravam probleem – suurema osa valijate üha kasvav võõrandumine riigist ehk rahulolematus, kuidas meid praegu valitsetakse. See on aga 22 aasta võimuloleku jooksul Reformierakonnas süvenenud ignorantsuse ja kõikelubatavuse otsene tagajärg.

Just missavormi paatoslikkusega naerdakse välja erakonna kõlavad, ent tühjad lubadused, mida oleme aastakümneid kuulnud ja majaseintel näinud. Vormi kiriklik pühadus võimaldab tekitada ka jumala ja tema aujärje pärija (Siimu ja Kaja) teema, mis mulle küll eriti veenev ei olnud, jäädes väljavenitatuks. "Kiriklike" riituste sisse on lavastaja põiminud otseselt poliit-olustikulised stseenid, mis aga halvas mõttes estraadilikeks küll ei muutunud. Vormitäpne ja seetõttu ka mõjuvalt pealetungiv oli pikem intervjuu erakonna kauaaegse halli kardinali Rain Rosimannusega (Sergo Vares), kes avameelselt selgitas valijaskonnaga manipuleerimise võtteid. Rosimannust ei naeruvääristata, sest ta ongi olnud pikemat aega erakonna võimas aju, ja kahtlustan, et tema tõmbumine Luksemburgi isakohust täitma on üks põhjusi, miks erakonnal pole praegu kõige paremad päevad.

Kilekotiafäär mängitakse lahti, kombineerides lavaruumis olevaid näitlejaid ning eeslaval Kaja Kallase hüpitatavat nukuteatrit, mida saal sai näha videoprojektsioonis. Paraku see stseen venis ja tollele äraleierdatud teemale sai ehk praeguse peaministri isiku tõttu pühendatud liigset tähelepanu. Teame ju, et samalaadseid etteheiteid võinuks tol ajal teha mis tahes erakonnale, erakordne oli vaid see, et vahele jäi just Reformierakond.

Suurepärases videoreas antud pihtimused ja palved vaheldusid läbi kogu etenduse laval kaameratesse mängivate näitlejate elava esitusega, mida publik sai ekraanidelt jälgida, kusjuures Mikk-Mait Kivi videomontaaž ja laval liikunud operaatorite (Fidelia Regina Randmäe ja Joosep Ivask) töö ei jäänud milleski alla suvel imena mõjunud "Rahamaas" nähtule. Hirvo Surva juhitud Estonia (oravasabakestega) poistekoori pühalikud läbi saali liikumised ning Aare Pilve vaimukad laulusõnad rikastasid etenduse sisu ja rütmi ning kasvasid lõpuks välja võimsaks gospliks, kus lõputult kajas refrään:

"Ikkagi sa valid neid!

Nad ei meeldi sulle üldse,

aga ikka valid nemad

Teised on ju kehvemad!"

Lavastuse eneseirooniline kooda lõikas teravalt teadvusse tuhandepäises saalis, kus enamuse moodustasid ju Reformierakonna valijad, sest nagu avasõnades öeldakse: "Ei ole siin neid, kes ei saanud endale lubada 55-eurost piletit. Mis neil viga on, miks nad osta ei jaksa? Ei ole venelasi, ei tahtnud nemad tulla, ei tahtnud meie, et nemad tuleksid. Väga vähe on maainimesi ja need oleme paigutanud kehvematele kohtadele ehk Karksi-Nuiasse. Täna oleme siin omakeskis. Mõistlikud Eesti inimesed."

Jaak Printsi anne on suutnud kogu selle keeruka ja mitmetahulise masinavärgi sulandada ühtseks tervikuks, nii et saalis ei haju kordagi tähelepanu ega hakka igav. Kõike seda kroonivad aga näitlejatööd.

Näitlejatööd. Viiele noorele näitlejale, kes kevadel Jaak Printsi õpilastena lavakooli lõpetasid, on töö selles lavastuses tegelikult esimene koostöö kutselise teatri kogenud näitlejatega. Kui vanematel näitlejatel on nii oma poliitilised kogemused kui ehk ka arved Reformierakonnaga, siis noored on kõik sündinud juba siis, kui Reformierakond meid juhtis nagu päike, mis igal hommikul taas tõusis, või nagu oli "igavene" Brežnev nende (vana-)vanematele.

Noored on saanud üldiselt kenasti hakkama neile osaks langenud teksti mõtestamise ja tegelaskujude loomisega. Edgar Vunš on suutnud Taavi Rõivast ja Herman Pihlak Hanno Pevkurist luua pilkupüüdvad tegelaskujud vaid mõne tabava detaili abil. Raskem on olnud Kristina Preimannil Kaja Kallase tabamisega. Peab tunnistama, et lõpuni veenvust ta ei saavuta, ent paraku pole tekstis ka selleks vajalikku materjali. Meie esimest naispeaministrit on kujutatud mitte iseseisva ja tugeva poliitikuna, vaid pigem oma isa sõnakuuleliku tütrena ning erakonnakaaslaste ja avalikkuse kadestamise ja tagakiusu ohvrina.

Mitmes rollis tuleb esineda ka lavastuse staaridel Juhan Ulfsakil, Sergo Varesel, Gert Raudsepal ja Liisa Saaremäelil, aga igal neist on ühe rahvajuhi loomine ka läbivaks pearolliks. Tõeline rõõm oli taas näha Eesti teatrilaval Sergo Varest, kes enam kui kümne aasta jooksul on tööd leidnud ja endale nime teinud Euroopa suurriikides. Lisaks Rosimannusele on tal läbi kogu etenduse kanda jutustaja ehk tegevust siduva ja ajaloo käiku edasiliigutava mängujuhi roll. Ta ei karikeeri, kannab selgelt omapoolset suhet ja mõtet ning teeb seda sellise sarmiga, et saab selgeks – oma praeguse vanuse (42) ja kogemusega on talle jõukohased kui tahes keerulised lavarollid.

Erakonna isa ja prohvetit Siim Kallast näitab meile Gert Raudsep. Kallas on näidendisse (nagu ka ajalukku) kirjutatud üpris vastuolulisena. Algul lausa machia­vellilik deemon muutub prohvetiks kelle peamiseks mureks saab oma järeltulija aujärjele upitamine. Vuntsikestega n-ö portreegrimm ja algupoole salakaval olek manab temas mingeid hitlerlikke jooni, millest tegelik Kallas küll kaugel seisab. Nagu ka fanatismist oma tütre aujärge kinnistada. Reformierakonna eesotsast lahkudes Kallas muutub, ja nähes, kuidas tema ideepuhas erakond on võimujanuste kaaperdatud, kraabib ta lõpuks küüntega seina ning süüdistab järeltulijaid erakonna hinge häälte eest maha müümises. Sellisena on Raudsep oluliselt oma prototüübile lähemal ja lõppkokkuvõttes jääb Kallas lavastusest meelde pigem positiivse kangelasena.

Nagu juba öeldud: see, mida Liisa Saaremäel Ansipina teeb, on meisterlik, ent ta pole paraku too Ansip, keda tunnen – jõuline, salakaval ja vajaduse korral ka üle laipade minev. Ega ma saagi aru, mida autor ja lavastaja on taotlenud Ansipi kuju selletaolise muutmisega üldiselt ju äratuntavusel põhineva dokumentaalsatiirina toimivas lavastuses. "Vanast" Krahlist oleksin selles rollis ette kujutanud ehk Taavi Eelmaad.

Vaieldamatult tõuseb lavastuse peategelaseks Kristen Michalit kehastav Juhan Ulfsak, ja mitte ainult seepärast, et tegemist on valitseva peaministriga. Harva võib laval näha sellise kire ja vihaga mängitud rolli. See allasurutud raev, mille Ulfsak lavale toob, on suunatud mitte niivõrd konkreetse isiku, vaid kogu selle ideoloogia vastu, mida Reformierakond on aegade vältel kehastanud, ning nende sammude vastu, mida ta praegu Eesti juhtimisel astub. Lõpumonoloogi ajal, kui peaminister seisab meie ees juba tumedas ülikonnas ning lausub: "Võimatut ei ole olemas! Me alustame uuesti, otsast peale. Me teeme seda kõike veel kord. Ja veel kord! Ja veel kord!" (mida teeb näitleja keha sel ajal, jäägu lugejale ette kujutada), hakkas saalis tõeliselt jube. Tahtmatult mõtlesin sel hetkel Ulfsakiga unisoonis: "see on teile 1600 euro eest!", "see on teile kunstimeistrite näljapajukil pidamise eest!".

Näitlejatega ei tasu naljatada, neil on kasutada piketist võimsamadki relvad. Nagu ka ajakirjanikega pole mõtet naljatada – lavastuse peaprodutsent ja sponsor on Delfi Meedia. Faktiks jääb, et varem EKREIKE-t vaenanud meedia pöördus üsna üksmeelselt praeguse koalitsiooni vastu siis, kui Kaja Kallas ja Mart Võrklaev otsustasid kolm miljonit (!) kokku hoida ning tõstsid ajakirjanduse käibemaksu viielt protsendilt üheksale.

"Kindlates kätes" on teravaim (et mitte öelda: jõhkraim) poliitsatiir, mida olen näinud. Aga ega "Ühtse Eesti suurkogu" (2010) tolleks ajaks küll juba areenilt lahkunud Res Publicat ning "Savisaar" (2015) siis veel täiesti elujõulist Keskerakonda kah hellitanud. Olen veendunud, et sellist teatrit on vaja, eriti praegu, kui igasugune poliitiline teisitimõtlemine (rääkimata tegutsemisest) kutsub ajakirjanduses ja ühismeedias esile hüsteeriaks paisuva sildistamise ja tühistamise.

Loodan kindlasti mõne aja pärast laval kohata ka praeguse avaliku arvamuse iidoleid. Ja lõpetan Siim Kallase äsja ilmunud raamatust "Liberalism: ideed ja poliitika" võetud liberalismi isa John Stuart Milli tsitaadiga: "Me ei või kunagi kindlad olla, et arvamus, mida me püüame lämmatada, on vale; ja kui me selles ka kindlad oleme, on selle lämmatamine ikka kuritöö."