Maailma parim rahapada. Intervjuu kultuurkapitali juhataja Margus Allikmaaga

Eesti kultuurkapital on maailmas analoogita leiutis, mille sünnist saab 5. veebruaril sada aastat. Pool senisest elutegevusest (1940–1994) on küll möödunud koomas, aga seda suuremad on olnud ärkvelolu jäljed. Sirp uuris kultuurkapitali juhatajalt Margus Allikmaalt, millises seisus ja milliste lootustega läheb asutus vastu teisele sajandile.
Kuidas juubilari käsi käib?
Objektiivseid asjaolusid arvesse võttes on tervis hea. Taotlejaid on, raha eraldusteks on. Mõlemad näitajad on pisikeses kasvus. Kultuurkapital sellisena, nagu see taasasutati, on tänasesse tulnud üsna muutumatul kujul. Mingeid kataklüsme ei ole olnud, kunagi kokku lepitud mehhanismis võib näha inimeste küllalt suurt tarkust. Süsteem toimib. Alates sellest, et ükski eksperdigrupp ei istu koos üle kahe aasta. See on väga suur voorus, mida paljudel muudel Euroopa riikide kultuurkapitalidel ei ole. Samuti see, et kultuurkapitali sissetulek ei sõltu valitsuste ühekordsetest otsustest, vaid on fikseeritud seadusega, mis tähendab, et see ei ole kultuuriministeeriumi osakond, vaid avaõigusliku juriidilise isikuna iseseisev. Meie rahastusmudelit kiidavad kõik ümberkaudsed.
Meil oli just kohtumine Dublinis Balti-, Põhjamaade, Inglismaa ja Iirimaa kultuurkapitalide juhtidega. Peaaegu kõigil vahendid vähenevad, meil ainsana mitte. Võrreldes teistega on suur pluss see, et me ei ole kohustatud tegema selgeid käsulaudu, mida võib taotleja küsida, millised on täpsed raha jagamise kriteeriumid. See on eksperdi otsus. Asjatundjad langetavad otsuse, mida pärast ei pea seletama. Näiteks Leedus on palgal kaks juristi ja lisaks lepingulisi, kes taotlejatega iga päev kohut käivad.
Seame edasisele jutule arvulised raamid. Sajandi algusest on kultuurkapitali tulu kasvanud umbes viis korda, kultuuriministeeriumi oma neli, aga riigieelarve kaheksa korda. On see rahuldav kurss ja mida tulevikus tähendab eri maksutulude osakaalu muutus? Kas millegi pärast peab ka mures olema?
Alkoholi- ja tubakaaktsiisi ning hasartmängumaksu laekumise osakaal on tõesti muutunud. Absoluutarvudes oli esimene varem tunduvalt suurem kui teine. 2021. aastal läks hasartmängumaks mööda. Aktsiisilaekumise kasvukiirus on jäänud üsna aeglaseks, viimasel paaril aastal lausa peatunud, hoolimata maksumäärade tõusust. Aga oleks inetu kurta selle üle, et inimesed joovad ja suitsetavad vähem. Hasartmängumaks tegi aga 2022. aastal järsu hüppe üles ning jätkab kena kasvu. Väga head seletust sellele ei ole, aga kaht põhjust võib nimetada. Koroona-aastal, kui inimesed piirangute tõttu kasiinosse ei pääsenud, toodi turule palju kaugkasiinosid, lisaks registreeriti palju spordiennustustooteid. Teine, pisut põnevam tähelepanek on see, et iga majanduslanguse ajal suureneb kultuuritarbimise ja meelelahutuse osakaal ühiskonnas. Tõsikindlat teadusuuringut selle väite taga ei ole, aga kunagise lama järel Soomes asja uuriti ja järeldus oli, et kuna inimestel ei olnud enam raha suurte asjade ostuks, kulutati vähene meelelahutusele ja kasiinodes. Hasartmängumaksu laekumine ning see, et teatrid-kontserdimajad on Eestis puupüsti täis, kinnitab seda väidet.
Milline on seis taotluste ja taotlejate poolel?
Taotlejate arvu kasv on aastast 2012 üsna väike, ligikaudu kümme protsenti. Toona vaadati sihtkapitalides ja maakondlikes eksperdirühmades aastas läbi üle 14 000 taotluse, nüüd umbes 16 000. Kasvanud on ühe taotluse kohta küsitav summa, aga õnneks tulu kasvuga samas proportsioonis. Ei ole selget kasvutrendi, kui suur osa küsitust protsentuaalselt ka kätte saadakse. Kehvem on seis olnud spordi poolel, kus rahas on saadud kätte umbes 30 protsenti küsitust. Teistes sihtkapitalides on sama näitaja 40 protsendi ümber, arhitektuuris isegi natuke üle 50. Need suhtarvud on püsinud 12 aastat üsna stabiilsena.
Kas seda on parasjagu või pääseb nii mõni ka lati alt läbi? Või siis vastupidi: need, kes raha vääriksid, jäävad ilma?
Alustan sellest, et spordi puhul saime aru, et olukord on pisut ülekohtune, aga nüüdseks on seadust korrigeeritud ning tõenäoliselt õnnestub spordi sihtkapitalis taotluste rahuldamise protsenti kasvatada – ja see ei tule teiste sihtkapitalide arvelt.
Kui rahuldatakse 40 protsenti, siis taotleja, kes küsis tuhat eurot, saab nelisada. Kuna kõik küsijad ei saa, siis on ühe taotluse kohta tegelik protsent suurem. Kui ka saadakse pool küsitust, mis on kultuurkapitalis tüüpolukord, on minu küsimus, mille arvelt peab taotleja kokku hoidma. Ainult kvaliteedi! Tahtes olla hea paljude vastu, andes paljudele väikesi summasid, läheme kogu aeg natuke kvaliteedi kallale. Sest mis sa teed: võtad vähem pille orkestrisse, teatris lavastusse vähem näitlejaid või dekoratsioone.
Kumbapidi pigem on: kas taotlejad, teades, et niikuinii võetakse maha, puhuvad taotlustesse õhku sisse või on inimesed niikuinii tagasihoidlikud teadmises, et kui küsid palju, siis ei saa midagi?
Taotlejad ise ka tunnistavad, et küsivad pigem liiaga, ja sama räägivad eksperdid. Aga on ka väga tagasihoidlikke taotlusi. Erinevus on detailides. Näiteks kirjastuste puhul on tajutav soovitus, et sina, tõlkija, küsi eraldi ning toimetaja ja kujundaja küsigu ka eraldi, sest muidu läheb kogu taotlus liiga suureks ja siis ei saa midagi. Taktikaliselt on see ehk õigegi, aga otsustajal on seetõttu asjast poolik ülevaade. Eriti seoses kehtestatud loometöötasuga oleme hakanud soovitama taotlejatele, et kui on mitme kindla osalisega projekt, siis olgu kõik ikka ühes taotluses.
Kuidas on ajas muutunud taotluste kvaliteet?
Kvaliteet on paranenud eeskätt tänu sellele, et e-kulka ehk elektrooniline taotlemiskeskkond annab ette väga konkreetsed küsimused. Usun, et praegu on taotlusi hoopis lihtsam kirjutada ja ekspertidel lihtsam neid läbi vaadata. Olin kunagi ise teatri sihtkapitalis, kui veel kõik liikus paberi peal ja toona oli kvaliteet küll erakordselt ebaühtlane. Oli ühelauselisi ja pikki romaane ning ka eelarved ei läinud ots otsaga kokku. Praegu praagib masin kõik vigase välja.
Kas need tuhanded ja tuhanded taotlused peegeldavad ka kuidagi loomeinimeste toimetulekut ja eluolu?
Mul ei ole sellele diplomaatilist vastust. Otsustajate ees on valik, kas paljudele natuke või vähematele rohkem. Kui igaühele midagi, siis on see tõesti nii natuke, et see on paras hädaorg ja selle rahaga midagi ära ei tee ja hakkama ei saa. Tasud, mida projektitoetustega makstakse, on erakordselt nadid ja kuidagi peaks sellele piiri panema. Aga see tähendab, et tõrjume kellegi täiesti mängust välja. On see hea? Kes on see tark, kes suudab täiuslikult terad sõkaldest eraldada? Kui mina oleksin mingi valdkonna ainuekspert, annaksin vähematele rohkem, nii et need saaksid täie elujõuga edasi minna, teha kvaliteetseid asju ja maksta asjaosalistele väärikat tasu.
Kui palju on läbikukkujaid, kes saadud toetust ei realiseeri ja peavad selle tagastama?
Väga vähe ja meie eesmärk ei ole kedagi läbi kukutada. Aastaid oli aruandluse ja kontrolli mõte vaadata, kuidas täpselt raha ära kulutati. Aga juba kaks aastat me enam ei nõua ega kontrolli kõiki kuludokumente, vaid võtsime teise suuna ja kontrollime, kas sündmus on toimunud. Raha anti selleks, et raamat ilmuks või kontsert toimuks. See on suur asi. Kas raha kulus päevarahaks või osteti toitu proovi vaheajaks, pole tähtis. Ehkki see kõlab paradoksaalselt: seadus ei nõua aruannet, ressurssi jagava asutuse töötajatena kontrollime omaalgatuslikult.
Kuidas eksperdid vastu peavad? Kord, et sihtkapitalides seitse, maakondlikes rühmades viis asjatundjat, on kehtinud algusest saadik. Kui ka taotluste arv ei ole kasvanud, siis summad ja sellega tunnetatav vastutus küll. Kas aja jooksul on ekspertide värbamine läinud lihtsamaks või keerulisemaks?
Mul on ainult ühe vahetuse kogemus. On räägitud, et eksperte on raske leida mitmel põhjusel. Meie inimesed kõik tunnevad kõiki, kõik on ise seotud kultuuriprojektidega, mis paneb piirid ette ja inimese ebamugavasse olukorda. Aga tänu e-keskkonnale on ekspertide töö läinud palju lihtsamaks, mugavamaks, kiiremaks. Ma ei ole eriti kuulnud kurtmist liigsuure töökoormuse üle. Kui kurdetakse, siis taotlejate reaktsioonide üle: küsitakse, et miks talle anti, mulle mitte.
Eksperdi tasu riigi üldisel teadmiste ostuhinna foonil on üsna tagasihoidlik. Kas see on ka mingi takistus?
Mitte eriti. Selge, et ekspertidele peab maksma väärilist tasu, aga saan öelda, et meie kultuurkapitali halduskulu on rahvusvahelises võrdluses kõige väiksem, nelja-viie protsendi vahemikus, mujal pigem kümne kandis. Kas see nüüd just uhkuse asi on, aga nii jõuab võimalikult palju raha lõppkasutajani. Kui ei lisandu uusi ülesandeid, pole põhjust ka halduskulu kasvatada. Seoses loometöötasu kehtestamisega tundus korraks, et ehk peab kellegi juurde palkama, aga siis nägime, et kõik on senise jõuga hallatav.
Milline on seis majapidamise teises pooles, riiklikult tähtsa ehitamisega? Riigikogu võib otsuse teha ja siis seda korduvalt muuta, aga mõne projekti saatus on praegu ebaselgem kui enne otsustamist. Rakveres ja Tartus kulgeb plaanipäraselt, aga need muud – näiteks filmilinnak?
Filmilinnak oli nimekirjas viies ja kui seadust ei oleks muudetud, siis me veel kümme aastat filmilinnakust üldse ei räägiks, sest ettekirjutus oli objekte finantseerida kahekaupa ja kindlas järjekorras. Liiga detailseks minemata on korrektne öelda, et me ei jõudnud lepinguni, kuigi kultuurkapitali nõukogu otsus oli tehtud. Lepingu ettevalmistamine jäi toppama ja mitte ühe suure takistuse taha. Nagu elus ikka, koguneb suurem arv pisemaid probleeme, mida ei saa mõistlikult lahendada. Tallinn Film Wonderlandiga täpselt see juhtuski ja pakutud tingimustel lepingut avaliku raha kulutamiseks allkirjastada ei saanud. Nii on valitud teine kurss. Kultuuriminister on suunanud teema kogu filmivaldkonna eest vastutava Eesti Filmi Instituudi töölauale, sealt peab nüüd tulema initsiatiiv. Kui nüüd instituut ja tema tütarettevõte Tallinnfilm asja käsile võtavad, siis samu probleeme neile ei ennusta. Nagu aru saan, ei näe ka Tallinna linnavõim takistusi, ja arvan, et projekt läheb edasi.
Kreenholmi kvartaliga ei ole aga vist mingit edasiliikumist võimalik kujutleda?
Kuni puudub äriplaan ja kindlus, et sinna midagi tehes see pärast ka kasutust leiab, ei ole plaanis sinna raha paigutada. Paljudel kohtumistel on küsitud Narva linnavõimu käest, kas võtate ka vastutuse, panustate millegagi – ei ole äriplaani, mis toimiks Narva linna osaluseta –, aga valmisolekut panustada ei ole näha.
Ka Estonia tunneli otsas ei paista vähimatki valgust.
Oh, seal on keeruline olukord ja ma ei kadesta Estonia juhte ega teisi teemaga tegelejaid. Et sellest ringist välja saada, peaks kas loodus- või muinsuskaitselisi väärtusi ignoreerima. Võimalik, et me pole praeguseks näinud sellist üliägedat, Tammsaare parki ja linnaruumi sobituvat lahendust. On õhus ja räägitud, et võiks teha veel ühe rahvusvahelise ideevõistluse, mis ehk pakuks midagi praegust vastupanu murdvat. See ei ole isegi vastupanu, vaid kehtivad seadused ja määrused. Ma ei tea, mis sellest saab.
Aastakümnete jooksul on sündinud rida kestva elujõuga ideid, mida kultuurkapital veel võiks teha ja korraldada. Kas on ja millist arenguruumi?
Mina olen väga toetanud mõtet, et disainil peaks olema oma sihtkapital. Praegu kõigub ta kunsti ja arhitektuuri vahepeal ega ole kellelegi oma. Ometi on disain valdkond, mis selleks, et hakata midagi tagasi tooma, vajab stardiplatvormi ja -kapitali. On jutte muusikavaldkonna kaheks löömisest, mis ei ole ehk nii aktuaalne. Aga ühtki valdkonda ega sihtkapitali ei saa luua teiste arvelt, mis tähendab, et läbirääkimistel rahandusministeeriumi ja riigikogu rahanduskomisjoniga peab jõudma selleni, et näiteks hasartmängumaksust tuleks mingi lisaosa kultuurkapitalile. Olen ikka öelnud, sealhulgas disainiala esindajatele, et veenmist ei pea alustama kultuurkapitalist, vaid rahandusministeeriumist.
Sama käib ajakirjanduse kohta. Ma ei välista sugugi, et võiks olla ajakirjanduse sihtkapital, sest kõik väidetavalt kaasnevad ohud sõltumatusele on ikka pastakast imetud argumendid. Aga eestvedajatel ei ole mõtet tulla oma jutuga kultuurkapitali, ennekõike peab endale vahendid kindlustama. Nii nagu rektorid kindlustasid kõrgkoolide loovõppejõududele stipendiumi. Nad ei tulnud kultuurkapitali, vaid läksid rahandusministeeriumi ja olid seal edukad.
Kõrvaltvaataja silmis tehakse kultuuriministeeriumis programmide ja taotlusvoorude raha jaotades sisuliselt kultuurkapitaliga sama tööd. Kas on dubleerimist või ei ole?
Selle kohta ei ole keegi mingit ametlikku poliitikat kujundanud ega sõnastanud. Üldiselt arvatakse, et mida rohkem rahastusallikaid, seda parem. Ka mina näen selles pigem positiivset. Tõsi, tehakse topelttööd. Aga kultuurkapital on viimastel aastatel võtnud selge kursi, et kui ministeerium on sihtasutuste asutaja ja finantseerib nende põhitegevust, siis kultuurkapital ei anna lisaraha näiteks lavastuste väljatoomiseks. See on selge riigi vastutus. Kui kultuurkapital saja aasta eest loodi ja kolmekümne eest taasloodi, oli eesmärk ennekõike toetada loovisikuid, kes ei ole mingi institutsiooni palgal. On olnud aastaid, kus seda põhimõtet on halvemini järgitud. Olen püüdnud seda jälle meelde tuletada, et kultuurkapital on eeskätt üksikisikute teenistuses. Kui siiski anname institutsioonidele raha, peame vaatama, et raha jõuaks autori, näitleja, muusikuni. Nii on kultuurkapital kultuuriväljal kõige kasulikum. Tuleb vältida seda, et raha läheks kirjatarvete ostuks või elektriarve tasumiseks.
Ministeeriumil on oma prioriteedid. Näiteks väiketeatrite puhul finantseeritaksegi seda, et oleks soe tuba ja kaks-kolm inimest palgal. Kultuurkapital annab juurde, mis vaja projektide jaoks, ja jõuab inimesteni.
Üldistatult öeldes: kultuurkapital ei tohiks üle maksta seda, mis on riigi kohus ja milleks see on ellu kutsutud. Oleme siin ka püüdnud lahendada olukorda, kus aastaid ja aastaid kultuurkapitali turvil tegutsenud mõni suur festival läheks, nagu peab, puhtalt ministeeriumi finantseerida, mitte et kultuurkapital maksab kinni kõik sisust kontorikuluni, makstes tegevustoetust neile, kes on pikka aega vastu pidanud ja end kultuuriväljal tõestanud. Üleminek on raske. PÖFFiga see õnnestus. Kultuurkapitali toetada on ennekõike üksikisikud ja uued nähtused.
Üks vana tont on ka nn eraraha kaasamine: juttu on, aga tulemust ei kuskil. Kultuuriministeerium väidetavalt tegeleb asjaga, aga ahvatlevaid maksusoodustusi vms ei ole tulnud. Kaua veel?
Mul on raske öelda, kui kaugel või lähedal see on, meie oleme sisendi ammu andnud. Vastu on alati tulnud kummalisi pseudoargumente rahandusministeeriumist. Kardetud on, et kui anda kultuurkapitalile annetanud eraisikutele maksusoodustus, siis tulevad kõik teised ka, olgu ERR või ülikoolid sama nõudmisega. Miks ei taheta aru saada, et tegu on täiesti erinevate asjadega? Kultuurkapital ei finantseeri annetustega oma põhitegevust, ta annab raha edasi. Aga selle "meie ka" argumendi tõttu on kultuurkapital kogu aeg kannatanud.
Kas on mingi põhjendatud ootus, et maksusoodustus võiks kultuurkapitali tuua mõjuval hulgal eraraha?
Anonüümse näitena, jah, mulle on öeldud, et pange end sinna maksusoodustusega ühingute nimekirja ja me kaalume annetamist. Kuni annetust topeltmaksustatakse, raha ei tule. Julgen väita, et maksusoodustuse kehtimisel oleks kultuurkapitali toetavaid ettevõtteid Eestis küll ja küll.
Kultuurkapitali aasta tippsündmus on aastapreemiate väljaandmine. Ses osas valitseb korralagedus. Kesksel sündmusel antakse üle vähem kui pool auhindadest, enamik valdkondi on jooksnud laiali oma sündmustele läbi aasta. Mida sellega ette võtta?
Kultuurkapitali tööle tulles mõtlesin, et selle asja ma küll teen korda. Ei kõlba kuhugi, et viiel sihtkapitalil on oma ettevõtmised ja kolm kaheksast justkui esindavad tervikut. Tunnistan, et olen ses asjas valdkondadele ja sihtkapitalidele alla jäänud. Kel on oma tähtpäevad, hoiavad neist kinni, ja kel ei ole, need pole suutnud ka head alternatiivi leida.
Kui pikka iga näed maakondlikele eksperdirühmadele, mis niikuinii jagavad suhteliselt väikest summat ja oludes, kus maakonna kui sellise tähendus on hääbumas? Pealegi, peaaegu pool Eesti elanikest ehk tallinlased sealt raha küsida ei saagi.
Sel teemal ei ole mõttetalguid peetud ega küsimust arutatud, aga neis piirkondlikes eksperdigruppides tehakse ikkagi väga asjatundlikku tööd, mida keegi kaugelt ei suudaks samaväärselt teha. Ekspertiis jääks tohutult viletsamaks, kui meil oleks näiteks ainult neli otsustuskogu Eesti peale. Nii vähese rahaga, nagu praegu maakondadesse jagatakse, mingit kultuuripoliitikat siiski ei tee. Tagasiside järgi peetakse aga seda piskutki nii oluliseks – justkui süst, mis kohustab.
Lõpuks: kas on midagi, mille puhul näed ja tunned, et näe, see on ripakil, antagu mulle ja teen korda?
Neid mõtteid käib ikka peast läbi, aga pigem näen, et meil on tarkust ja oskust, mida üle piiri teistelegi anda. Näiteks e-kulka, mis aasta lõpuks viimistletud saab, on päris äge mudel, mida välismaal müüa.
Pikka iga, rahapada!
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Sirp