Kuidas sündis ja kellel tuli idee teha Reformierakonna ajaloost lavastus? "[Delfi peatoimetaja Urmo] Soonvald arvas, et võiks, kuna [erakond] sai 30 [aastat vanaks]. Teema [oli] õhus, olime rääkinud [Tarmo] Jüristoga, et võiks teha [Hansapanga loomisest rääkinud 2018. aasta seriaali] "Panga" teise hooaja Reformist (Tarmo idee), aga rahhi polnud," selgitab teksti kaasautor Eero Epner (missa laulud-palved kirjutas Aare Pilv). Missa formaadi kasutamise idee oli tulnud loominguliselt kollektiivilt.

Ajakirja Vikerkaar uusaastasoovide seas kõlas ka selline, et Von Krahli teater ei teeks enam koostööd Delfi meediamajaga. Teatriga võrreldes asub ajakirjandus võimule, päevapoliitikale ja ideoloogilise peavoolu tuunimisele märksa lähemal ja mõnele võib selline partnerlus ohtliku või ebapuhtana mõjuda, seda enam siis, kui suurlavastus pühendatakse Eesti poliitikas juba niigi võimutsevale neo­liberaalsele narratiivile, mida oravate kõrval mh Delfi meedia ajakirjanduslikul püünel jutlustavad teisedki kloonid (Eesti 200, Parempoolsed, Isamaa). Kas ei olnud see oravate elust kõnelev lavastus vastutuse panemine publikule alternatiivsete narratiivide puuduse eest, sh meediamaja enda teatraliseeriva toime looritamine?

"Reformierakonna missas" on nähtud satiiri valitseva mõtteviisi aadressil, mille kandjad õigustavad praeguseid kitsendusi ja kärpeid lubadusega helgest tulevikust, mis aga päriselt kuidagi saabuda ei taha. Jaak Allik nimetas Sirbis Jaak Printsi lavastust kõige jõhkramaks poliitiliseks satiiriks, mida Eestis tehtud. Ma ei ole kindel, kas ma üldse olen eesti teatris jõhkrat poliitilist satiiri näinud, eeldusel et satiir ründab võimu ja vaidlustab sotsiaalseid norme, et julgustada muutusi.

Teatri NO99 lavastus "Ühtne Eesti Suurkogu" pidi justkui ründama poliitilist status quo'd, aga eriti pärast Tiit Ojasoo lõpukõnet jäi pigem tunne, et satiirikud ise armusid veidi võimu ja tähelepanusse ära ja et suurkogust ning sellele eelnenud kampaaniast sai pigem poliitelu teatraalse paradoksaalsusega lepitav kui osatav-analüüsiv ja vaatajat-valijat muutustele ärgitav nähtus. Lavastus põletas läbi teatud osa valijate sisemisest protestipakitsusest, mitte ei tekitanud seda juurde. "Savisaargi" tagasivaates pigem müstifitseeris Eesti ajaloo üht korrumpeerunumat poliitikut ning andis vaatajale signaali, et see kõik ongi kogu aeg nii olnud ja on edaspidigi, et korruptsioon on sama palju igavene kultuuriline paratamatus kui labane kuritegu.

"Missas" on poliitilise satiiri elemente, aga need segunevad müsteeriumi, dokumentaalteatri ja absurditeatri laadiga. Loodud hübriid mõjub ohutumalt, aga on valgustuslik, sest nii Eesti elu peavoolunarratiivi kujunemist kui ka selle domineerimist esitatakse kui kultuurilis-religioosset protsessi ning poliitiku edu eeldusena nähakse tema liturgilist osavust.

Liturgia pärineb kreeka sõnast leitourgia (λειτουργία), mis tähendas algul avalikku teenistust või rituaalset tegevust, ja see pole ainult religiooniga seotud, vaid võib kirjeldada ka ilmalikke poliitilisi, kultuurilisi ja ideoloogilisi rituaale, mis kujundavad mõtlemist ja väärtusi. Liturgiat esineb lisaks poliitikale ja teatrile ka meedias, kus teatud tõdesid korrutatakse enesestmõistetavana ka siis, kui need on ideoloogilised.

Oma 2010. aasta raamatus "The Performance of Politics" poliitteatrist (st poliitikute näilisusele keskenduvast etendustegevusest) pikemalt kirjutanud Ameerika kultuurisotsioloog Jeffrey Alexander väidab (sarnaselt oma mitme märksa varasema eelkäijaga), et poliitika ei ole ainult võimuvõitlus, vaid ka kultuuriline ja sümboolne etendus. Poliitika ei ole seega pelgalt argumentide esitamine, see on oskus oma lugu lavastada ja etendada nii, et publik usub sellesse.

Poliitikud ongi muu hulgas näitlejad, kelle edu sõltub sellest, kui hästi nad oma rolli mängivad ja millist lugu nad suudavad publikule (valijatele) usutavalt esitada. Ajakirjandus ei ole seejuures ainult kajastaja, vaid osaline lavastusprotsessis, kes suunab poliitilise draama fookusi ja tõlgendusi. Just selles vaates jäi "Missa" valgustav osatamine ühekülgseks ja poolikuks, sest poliitika liturgilisi protsesse ei saa vaadelda lahus meedia kaasautorlusest. Ses plaanis muutub ka Vikerkaare skepsis taolise koostöö suhtes arusaadavamaks.

Religioonides on preestrid, paavstid, rabid, imaamid, kes vahendavad tõde ja loovad sidet jumalikuga. Erakondades on parteijuhid, strateegid, kõneisikud, kes vahendavad ideoloogiat ja tõlgendavad poliitilisi käsulaudu. Saksa politoloog Carl Schmitt kirjutas poliitiliste liidrite kalduvusest eelistada sakraalse võimu mudeleid, kus nende sõna omandab peaaegu prohvetliku tähenduse. Max Weber iseloomustas erakondi kui ideoloogiliselt suletud süsteeme, kus erakonna "usklikud" (toetajad) järgivad "pühakirja" (parteiprogrammi) ja "prohveteid" (parteijuhte).

Sotsioloog Emile Durkheim on kirjutanud rituaalide ja sümbolite olulisusest kollektiivse identiteedi kujundamisel. Religioonid kasutavad rituaale (jumalateenistused, palved, paastud), sümboleid (rist, kuusirp), tootemeid. Erakondadel on parteikoosolekud, kongressid, valimiskampaaniad ja parteilippude, maskottide (orav kui tootemloom!) ning loosungite näol ka sümboolika. Seega on religioosse vormi — missa või jõulumüsteeriumi (nii nimetas seda näitleja Liisa Saaremäel) — valik ühe erakonna ajaloo käsitlemiseks sotsiaalteaduslikult põhjendatud.

Lavastuses tõuseb eredalt esile Eesti poliitilises retoorikas valdavalt esinev tehnokraatlik hoiak (KALLAS: me ei armasta riiki, me kasutame riiki!), kus poliitikud väidavad, et nende otsused on parimad võimalikud ning tavalise inimese sekkumine on mõttetu või isegi kahjulik. Näidatakse ka, kuidas kasutatakse rahvuslikke narratiive, et õigus­tada oma poliitilisi otsuseid ja vältida vastutust. Reformierakonna missa palvete korduv element on helge tuleviku lubadus, Eestit ootab "valgus", "tõeline vabadus" ja "majanduslik õitseng", kui ainult järgida õiget teed.

Rain Rosimannus oli autoritele päriselt ka öelnud, et "kui inimesed usuvad sind, siis nad usuvad, et sa teed seda, mida lubad. Kui inimesed usuvad sinusse, siis nad teevad seda, mida sa neil lubad" või et "valijat ei huvita, mis ideoloogia või väärtused sul on, tal on praktilised vajadused ja ta otsustab selle kujutise pealt, mis tal peas sinu kohta on".

Rosimannus (Sergo Vares) kõneleb küüniliselt, kalkuleerivalt, andmepõhiselt. Hall kardinal peab samas müstikat oluliseks varaks ("Kui sulle omistatakse üleloomulikke võimeid, ära seda kunagi ümber lükka"). Maailmavaade on ühedimensiooniline: inimesed tahavad jõukaks saada. "See pole enam ainult sinu erakond," ütleb ta Kallasele. See fraas ei näita ainult Rosimannuse võimu kasvu, vaid mingis negatiivreaalsuses eksisteeriva mitteametliku kardinali ametikoha asutamise hetke. Mõnes mõttes on Rosimannuse viis teha poliitikat kõige mugavam viis poliitikas osaleda. Umbes nagu varjunime all teatrikriitikat kirjutada. Mingis plaanis arg, aga annab loomingulise vabaduse.

"Missa" Andrus Ansip (Liisa Saaremäel) on alguses alahinnatud, kuid tõuseb esile tarmuka ja järeleandmatu pragmaatikuna. Kõneleb lihtsalt, sirgjooneliselt, tehnokraatlikult: "Elada on hea. Aga hästi elada on parem." Ta on orav, kelles ei kõnele maailmavaade või ideoloogia, vaid talupojamõistus ja praktiline meel. Tema kohta öeldakse: poliitik ilma filosoofiata. Kui rääkis, siis rahulikult, selgelt. "Õige tämber," kirjutab Epner.

Epneri ja Pilve liturgilises paroodias on rohkem sõnasõnalist tõde, kui võib-olla kuulda tahame. Kordused ("Pane nüüd edasi, Eesti / Küta nüüd edasi, Eesti!" (koor) ja "Me palume, me palume" (eestpalved) loovad hüpnootilise efekti, peegeldades partei uute lubaduste ja rahva valitsejate väsimise ning selle väsimuse foonil eristuva uue lootuse õhutamise üha korduvat tsüklit. 

"Liberalism võtab inimest just sellisena, nagu ta on: natuke omakasupüüdliku ja alatuna," vahendab Sergo Vares eestpalvet, mille on läkitanud Igor Igorimaalt. Epneri-Pilve tekst aitab oravate ideoloogiat, mida Vikerkaare autorid nimetavad "neoliberalismiks", kaardistada. "Ilma jõukuseta pole vabadust. Inimene ei ole vaba, kui ta ei ole majanduslikult vaba," ütleb Rosimannus, lisades, et võimul olemise hind on sellest ideoloogiast loobumine, millega võimule saadi. Nende kahe lausega võikski kogu oravate loo kokku võtta, kui poleks olnud pronksiööd ja kilekotiskandaali.

Esimest käsitletakse lavastuses vaid riivamisi, aga selle sündmuse mõjul toimunud muutumine vabadusparteist, julgeolekuparteiks on oluline, mõistmaks oravate tänaseid valikuid. Viimastel aastatel kollasele taustale ilmunud sinine kiri "Kindlates kätes!" ei mõju üldsegi liberalistliku sõnumina. Täiemahulise Vene agressiooni mõjul on see "ellujäämiserakonna" kuvand veelgi intensiivistunud.

Rahvuslik nihe, aga ka oravate suhe rahvuslusega on näidendis-lavastuses ka kujundlikult esitatud: "Kaja seisab nukumaja ees, see on suletud. Seal on ka nukud. KAJA: Kas see on Brüsselist? Kuni Silvergate'i alguseni paneb Kaja nad rahvarõivastesse (või nad juba on); tantsib nendega rahvatantse; võib-olla annab mõnele sinimustvalge kätte. Siim võtab džinni toonikuga ja vaatab heldinult mängu pealt." Siim Kallast on kujutatud veidi eluvõõra poliitveteranina, kes pillub tsitaate, seisab lähemal oma ideoloogilistele iidolitele kui inimestele ning kaotab seetõttu poliitilise mõju ja erakonna. Didaktiline aforistlik kõneviis viitab intellektuaalsele autoerotismile.

Kilekotiskandaal juhatas — nagu näidendki sedastab — sisse Reformierakonna konstantse kodusõja kuni perioodini, mis päädis "mässulise" amatsooni ehk Kaja Kallase võiduga. Kaja Kallast on "Missas" kujutatud kui revolutsionääri, kes võimule saades jätkab senist peavoolu (osaliselt seetõttu, et tal on varasema mässu tõttu erakonnaga suhted endiselt sassis) ning kelle kuvandit määrab rohkem julgeoleku-PR kui sisuline poliitiline innovatsioon. Kaja Kallas on vastu ootusi (isa Siim kui oravate varajase idealismi kehastus) osa Reformierakonna hilisemast geneetilisest koodist ja retoorilisest koorist, st tema poliitiline tegevus on pigem administratiivne ja reageeriv kui visionäärlik ja tegelikkust ümber raamistav. "Pane edasi, enam pole peas ideed!" hüüab Hirvo Surva juhatatud poistekoor.

Koori kasutamine poliitteatris pole otselaen antiigist, mil koor täitis erinevaid funktsioone (selgitas narratiivi ja loo moraali, esitas küsimusi, väljendas kahtlusi ja emotsioone, mida publik oleks võinud kogeda, aidates neil loo süžeega suhestuda, aga ühtlasi poetiseeris ja sakraliseeris lavaelu). Realismi tulekuga 19. sajandil kaotas koor teatris funktsiooni; uus lähenemine keskendus individuaalsetele karakteritele, psühholoogiale ja realistlikule dialoogile. Modernism ja sellele järgnev (Brecht, Beckett, Müller jt) tõi koori taas lavale, kuid muutis selle varasemast metafoorsemaks ja poliitilisemaks. "Missas" on koori kasutatud pigem uuema kaanoni järgi. Koor laulab Cyrillus Kreegi muusikal pühalikult iroonilist teksti: "Kiitkem nende kindlaid käsi, / et nad iialgi ei väsi / hoidmast leeki Eesti ääsil. / Vaba turg ja liberaalsus, / püha individuaalsus, /see on ainuke reaalsus. / Viimnepäev on juba läbi, /seemneid täis on iga käbi." Hiljem esitatakse tuntumaid oravate valimisloosungeid ladina keeles: Estoniam inter quinque civitates ditissimas Europaeas ducimus! ("Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka!"). Lavastuse lõpus annab koor ka publikule hääle, korrutades pigem sugestiivselt kui pilavalt fraasi "Ikka vali neid!".

Sarnaselt NO99 lavastusega "Eesti tõus ja langus" on siingi esindatud valimistel osalev valijatädi. NO99 valijatädi (kelle lõi samuti Eero Epner ja keda esitas Marika Vaarik) läks pärast valimisi koju ja süütas Eesti laualipu kõrval oleva küünla, justkui leinates oma poliitilist agentsust. Vaariku etendatud valijatädi oli vähemalt teadlik oma loovutusest ja sellest, et mingis osas tulebki demokraatiasse lihtsalt uskuda, eriti siis, kui seda parasjagu kuritarvitatakse. Toonase valija kujutuse jõustav pool oligi vanatädi tarkus isoleerida pettumine võimule saajates oma suhtumisest võimule saamise korraldusse. Liisa Saaremäeli esitatud valijatädi otsib valimisjaoskonnas prille, et Ansipi nime üles leida, ja kõik.

Saaremäeli Ansipi rolli asetamist on Jaak Prints põhjendanud sellega, et kuna esitatud kujud on nii tuntud ja arhetüüpsed, siis pole soolised-vanuselised markerid olulised. Nii Bertolt Brecht kui ka meie kaasaegsed feministlikud lavastajad on kasutanud naisi meeste rollides soolise ebavõrdsuse ilmestamiseks. Saaremäeli valik Ansipi rolli mõjub — isegi kui see oli tahtmatu — sarnase osutusena. Eesti poliitlavale polnud naistel veel hiljuti eriti asja, nii Kersti Kaljulaid kui Kaja Kallas on pidanud meid selle mõttega alles harjutama. Liisa Saaremäel jätkas nende tööd. Ta on seda varemgi teinud, näiteks Juhan Ulfsaki "Teoreemis" säras tema kunstpeenis Draamateatri suures saalis (kaamerapildi suurenduse abil) nagu uus Euroopa Liidu direktiiv — keegi ei saanud täpselt aru, miks see vajalik oli, aga kõik vaatasid aukartusega. Feministlik sähvatus käib läbi ka sellest Kaja Kallase Nukumaja-stseenist, mida enne tsiteerisin.

Puhtalt tehnilisel ja kõige üldisema koreograafia tasandil oli tegu nauditavalt osava lavastusega. Jaak Prints suutis üüratus ruumis hästi vaataja tähelepanu ohjata seda kord videoekraanide "ikonostaasile" suunates, kord ooperlikult imposantsel ja majesteetlikult kõrgustesse tõusval trepplaval hoides, kus mõnes stseenis sai, nagu öeldud, jälgida ka nukuteatrit. Et hiiglasuure saali vaatajaid taheti missale kohaselt põrandale istuma jätta, tuligi leida ebastandardne lahendus ja lava mitmetasandiliseks tõsta.

Kui peaksin paari lausega oma vaatamiskogemuse kokku võtma, siis kõlaks see nii: suur, tekstiliselt huvitavam kui etenduskogemusena, kohati liiga tuttavlik (sõltub ilmselt sellest, kui palju oravatest varem teati, nooremale põlvkonnale küllap huvitavam), häirivalt eklektiline. Rahvalik ja elitaarne ning rämepoliitiline ja spirituaalne — kui need registrid kohakuti sattusid, siis enamasti õõnestasid need teineteist vastastikku sünergilise võimendamise asemel (kui seda neilt üldse oodati). Kui paned punkar Juhan Ulfsaki koos Hirvo Surva kooripoistega lavaruumi jagama ja kooripoisid seal püüdlikult etenduse lõpuni laulavadki hr Surva dirigendikepi taktis ega saada teda või tema esindatud kuulekuse tagamise printsiipi puu taha, siis see mõjub tahes tahtmata error'ina.

Seda error'it ma oma peast ära saada pole suutnud. Küsimus pole Ulfsakis ega Survas, vaid nendes poliitilistes impulssides või hoiakutes, mida nad esindavad — Ulfsaki ja Surva kui poliitiliste printsiipide koostöö ühes lavaruumis polnud veenev. Mingil väga spetsiifilisel, aga hämaral tasandil, ja ma ei oskagi öelda, kas see on dramaturgiline või lavastuslik probleem, on mul siiani tunne, et vaatasin poliitilise teatrilavastuse asemel "Eesti laulu" mingit järjekordset "eksperimentaalset esitust". Mitmed võtmestseenid, mida esitati eeslaval markeeritud Reformierakonna kontoris (osalt nukkudega), tõid meelde Armando Iannucci 2017. aasta filmi "Stalini surm", kus Nõukogude poliitikuid kujutati kui jaburalt saamatuid, kuid samas ohtlikke tüüpe, kes on korraga nii võimuahned kui ka paranoilised.