Kanuti Gildi SAALis tehakse küll läbimänge kolleegidele, aga varem pole olnud kommet teha eelesietendust võõrale publikule. Lavastusega "Millest on tehtud väikesed tüdrukud" te seda tegite. Miks?

See oli broneeritud etendus. Meil tekkis erasponsor, kes toetas meie lavakujundust ja oli huvitatud ka etendusest.

Kuidas tekkis?

No ikka nii, et ise kirjutad ja küsid. Meie projektijuht Eneli Järs teadis, et NOBE on varem toetanud kultuuriprojekte ja siis meie Keithy Kuuspuga suhtlesime nendega sel teemal. Telliskivid saime Aseri karjäärist, kus filmimas käisime. Sellelt siniselt maastikult, mis meil ka laval on pildina kohal, pärinevad ka need punased tellised, lihtsalt ahjus muutub sinine savi punaseks.

Teie toetajate hulgas on ka Eesti Rahvuskultuuri Fond ja Eesti Kultuurkapital. Kas nende toetusest lavakujunduseks ei piisa?

Kulka ei toeta produtseerimiskulusid, sh lavakujundust. Iga uue projekti juures tuleb mingil hetkel leida see kompromiss ja tavaliselt jääb siis stsenograafia vaeslapse ossa. Meile oli lava aga väga tähtis.

Sa teed koostööd peaaegu kõigi teatritega. Kas erasponsorid on tulnud selleks, et jääda?

Ma ei ole selle ala spetsialist, aga miks mitte. Eriti kui firmadel on olemas missioonitunne ja tahe kultuuri toetada.

Kuidas see etendus läks?

Kanutis kipub käima oma kindel publik. Väga tore oli see, et meie materjal kohtus esmalt vaatajatega, kellest mõned sattusid Kanutisse ehk esimest korda. Mul ei jäänud küll muljet, nagu oleks tööpäeva lõpus võetud töötajad kohustuslikus korras kokku ja kablutatud bussiga teatrisse; sellel etendusel oli väga hea vaib.

Teie lavastus hõljub noorte tüdrukute maailmas, aga kuidas on olla naine?

Me ei hakanud tegema lavastust naiseks olemisest. Kuna me Keithyga oleme naised ja meil on just selline elukogemus ja kuna me tegeleme sellise materjaliga nagu savi, mis on habras ja tugev ühtaegu, siis paratamatult tuleb isiklik aspekt sisse. Ma olin protsessi käigus väga liigutatud materjali raskusest. Kui tahtsime midagi proovida, siis pidime kõik kivid ühte kohta viima, seina üles laduma… ja siis kukub sein ümber. Siis tahaks veel katsetada, aga selleks on vaja kogu see sada kilo uuesti algpunkti viia. Siis saan aru, et see 24 tellist ongi minu võimete piir. Aga keha harjub peagi selle raskusega ära, kivid on mu kehaga midagi teinud. Mul polnud vaja spetsiaalselt lihaseid juurde teha. Keha kohaneb väga kiiresti uute raskustega. Isegi kivihunniku all olles töötavad kõik mu lihased. Ühesõnaga, päris asjade raskus ja minu keha, mis sellega tegeles — see oli minu jaoks rohkem lavastuse tuum kui sissevisked teksti kujul. Tekstid olid abstraheeritud mõttekatked meie isiklikust elust. Huvitav oli see, et kui me töötasime dramaturg Jarkko Parkaneniga, siis märkasime, et meie isiklikud kogemused on nii üldised, kui üldse võib olla.

Kas sa päriselt mäletad, mida sa tundsid, kui olid noor tüdruk, või on see ikkagi tänase Liisa kujutlus või isegi kollektiivne mälu tüdrukuks olemisest?

Eks me saimegi aru, et päriselt ei saa kuhugi tagasi minna. Et me peame teise tee valima. Alustasime toorest savist ja selle kaudu otsisime toorust ka endast. Peagi saime aru, et lühiajaline toores akt ei ole see, mis meid huvitab. Seejärel jõudsime toorestamise juurde, murdeiga näis otsitule kõige lähemal olevat. Pigem tegelesime küpsuse puudumisega. Noores eas märkab inimene, et ta jäsemed on ootamatult pikaks veninud. Ise oled enda arvates millekski hästi valmis. Selline presenteeriva keha hoiak tuli tervesse lavastusse kaasa.

Olete plakatile pannud kaks noort naist, kelle pilk on teravalt väljakutsuv ja jalad veidike lahtises poosis. Selline peen võrgutuskunsti meistriklass.

See on alati naljakas, kuidas intuitiivsed otsused, mida teeme siis, kui lavastust ennast veel pole, hakkavad hiljem materjaliga resoneerima. Meil oli idee liumäest, läksime Skyparki ja fotograaf Alana Proosa leidis sealt sellise, mis näeks ka fotol hea välja.

Keithy Kuuspu ootab last ja see on ka etenduses selgelt näha. Kui palju muutis see teie lavastuse suunda?

Keithy keha loob muidugi tugeva konteksti. Samas me teadlikult ei ehitanud lavastust selle ümber. Olime ise lihtsalt hästi uudishimulikud ses suhtes, kuidas lapseootel keha kohalolek hakkab ise seda kõike mõjutama, mida me teeme. Lapseootel keha hoiab ennast teistmoodi, hoiab ennast rohkem, on endast väga teadlik. See keha valib tegutsemiseks erinevaid teid. Ka suuremas plaanis on mulle oluline, et selline keha on täna laval. Selliseid kehasid üritatakse sageli varjata ja kui enam varjata ei saa, vahetatakse näitleja välja. Mulle on see ilmselt palju huvitavam kui Keithyle endale. Ka need murdeea assotsiatsioonid hakkasid selles kontekstis huvitavalt tööle: tekkis mingi takistus projitseerida neile kehadele murdeea teemasid.

"Väikesed tüdrukud" on Keithy ja sinu autorilavastus, teid ei saa keegi välja vahetada. Samas töötad sa ka teiste lavastajatega, olemata ise autor. Kuidas need tööd erinevad?

Igas lavastuses on mul autoripositsioon olemas, kuigi tervik ei ole iga kord lõpuni minu maailm. Kui ma ei tegele suure pildiga, saan uppuda omaenda töösse. Mu agentsus ei kao ära, lihtsalt on teistsugune. Ühel juhul olen peamiselt dialoogis lavastaja ja partneritega, aga autorilavastustes pean tagasisidestama kõiki lavastuse komponente, olgu selleks valgus, heli, dramaturgia või lava ise. Kui olen kellegi teise projektis, on mul mõnikord isegi rohkem ressursse, et kaevuda
endasse.

Oled sa tundnud, et etenduse ajal laval olles lavastad endiselt edasi?

Enda projektide puhul ongi huvitav see, et ühel hetkel pead lõpetama organiseerimistöö ja keskenduma lavastamisele. Usaldama ennast kui lavastajat, et asjad toimivad, ja siis on vaja keskenduda performeri tööle. Ma tahan kohtuda vaatajatega performerina.

Kas kardad ka seda, et kui sa muutud tugevaks ja isikupäraseks etenduskunstnikuks, ei kutsuta sind enam teiste lavastajate projektidesse näitlejaks? Kunstnik Liisa Saaremäel on oma kunstnikukreedoga alati kohal ja see pole tingimata hea?

Hetkel ei karda, pigem naudin ka neid töid, kus saan etendaja olla. Ma arvan, et seda ei määra see, kas kutsutakse või mitte, vaid see, kuidas mu enda fookus liigub. Aga anna mulle märku, kui nii juhtub.

Sa ütlesid raadios, et näeksid enda ja Keithy lavastusi riigiteatri laval küll.

Ma lihtsalt olen tugevalt igasuguste piiride vastu, sest mul endal pole nendega midagi peale hakata. "Väikesed tüdrukud" ei ole suurele lavale loodud, see on tarbetu küsimus. Samas, uus projekt võib küll olla kusagil mujal kui Kanutis. Pole vaja oma tööd juba eeldusena mingisse kasti asetada. Mulle meeldib kohtuda erinevate vaatajatega, mitte ainult nendega, kes mõtlevad asjadest samamoodi nagu ma ise. Suurtel lavadel saab ka uut publikut. Kui on tahe, siis peab proovima. Muidugi on suures ja väikeses teatris tööprotsess erinev, sellega peab arvestama.

Esietendusel tänasite väga paljusid inimesi. Miks te vajate nii suurt meeskonda?

Ruum ja ideed olid meil Keithyga üsna selged, sest meile meeldib olla objektidest käivitatud. Kunstnik Laura Põld, kes tegi tagaseina maali, oli algusest peale meiega. Siis aga ilmnes veel konkreetseid vajadusi, milleks oli vaja oskustega inimesi. Kaasasime Lauri Eltermaa, kes ehitas tellisseinad, grafiti tegid Egert Tishler ja Reigo Nahksepp. Nad kõik ei olnud algusest peale meiega koos, aga nad on kaaskunstnikud, kellest igaühel on olnud oma spetsiifiline asi ajada.

Kas võtaksid vastu ka pakkumise osaleda puhtas tantsulavastuses?

Kui keegi midagi huvitavat välja pakub, siis miks mitte. Võib-olla erineb mu tööprotsess tantsijate omast, aga kehapõhine töö meeldib mulle. Ühes projektis töötasin näiteks jäsemete raskusega, mis oli palju käivitavam kui kujutluspiltide kaudu materjali loomine, mis justkui peaks olema mulle omasem. 

Mis vahe on näitlejakoolitusega inimese ja tantsijakoolitusega inimese laval liikumisel?

Ma ei tea. Näitlejad äkki kasutavad liikumise loomisel rohkem psühhofüüsilisi võtteid. Mulle tundub, et näitlejad tegelevad näiteks keha väsitamisega, füüsiliste takistuste lisamisega, et tõrjuda liigset mõtlemist. Ega ma ei tea tantsijate töömeetoditest eriti midagi.

Üks erinevus, mida olen tähele pannud, on see, et tantsijad töötavad väga palju oma peaga. Keithy paljud ülesanded erinevates projektides on olnud sellised, kus just mõtted mõjutavad liikumist. Mõlemad lõhuvad oma primaarset töövahendit, et oleks, millega tegelda — millegagi, mida sa tegelikult ei suuda lõpuni hallata. Samas on elementaarne, et näitlejal on laval vaja tegevust, lükaku või diivanit.

Sa oled Von Krahli teatris palgaline näitleja. Mis tunne on palka saada, kui pool truppi seda ei saa?

Loodetavasti lõpeb see jama õige pea.

Mis plaanid on?

7. juunil on meil "Monoliit Estonia" esietendus, mille lavastaja ma olen. Mängivad meie noored trupiliikmed: Edgar Vunš, Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum ja Herman Pihlak. Mai­ke Lond on dramaturg, Hendrik Kaljujärv teeb heli, Urmas Lüüs on kunstnik, Saša Mirson valgustaja ja Tom Tristan Kidron videokunstnik. Teemaks on oma naha mängupanek. Oleme uurinud tegevusliidreid, kes päriselt panevad ennast letti ja teevad midagi maailmas ära. Püüame aru saada rühmituste loogikast ja seda ka ise kasutada. Minu meelest on huvitav sulgeda kõrvad arvamusliidrite jutule ja keskenduda puhtalt tegutsemisele ja ka sellele, millal tegutsemisele piir ette pannakse. Oleme juba teinud katseid pärismaailmas ja nüüd töötame neile lavalise vormi leidmisega.

Mis veel?

Koreograaf Elle Viies hakkab sügisel tegema väikeses saalis lavastust "Enig­ma", mille alguspunktiks on mõistatused. Otsitakse küsimusi ja ka vastuseid. See on elektron.arti ja Von Krahli koostööprojekt, kus laval näeb Edgar Vunši ja Maryn-Liis Rüütelmaad.

Oh, taas üks koostöö. Miks see hea on?

Ma ei tea. Inimeste väljendusvahendid on erinevad. Meil siin Eestis on kunstnikul väga kitsas ja etenduskunstnikud tahavad teha erinevaid töid. Ma küsin vastu, et miks sind häirib, et samad kunstnikud töötavad erinevates majades? See sinu soov eraldada on ju kunstniku vaatest piirav.

Muidugi on piirav. Eks mu ettepanek oli mõeldud rohkem rahastajatele, aga jah, kahjuks jääb laval olev kunstnik alati kõiges süüdi. Vabandan. Liigsed koostööd toovad igasse teatrisse samad kunstnikud ja nii kaob mitmekesisus ära. Iga üksik teater muutub küll mitmekesisemaks, aga tervikpilt hägustub.

Meil ju ainult piirangud ongi. Kas sa arvad, et kunstnikel on nii kerge elu, et veel neid piiranguid seada?

Ka kunstnik võiks vastutada kogu maja valikute ja suundade eest. See võiks olla ka kunstniku südameasi. Ma kujutan ette sellist kuueteistliikmelist kunstnikegruppi, kes on kaasatud otsustesse ja mudib ka maja suunda, tekitab omapära.

Ma ei näe, et see oleks realistlik, just kunstnike osas. Ma ei ole selle küsimusega kunstnike endi seas nii teravalt kokku puutunud, mulle teadaolevalt sellega niimoodi ei tegelda. Oluline on ju ka säilitada kunstnike autonoomsus ise otsustada, kellega ja kus nad töötada soovivad. Mingid tööd vajavadki erinevat ruumi ja publikut, kellega kohtuda.