Eesti Draamateatri kunstilise juhi ja lavastaja Hendrik Toompere jr sõnul on jääb teatri seljataha väga hea aasta. "Meil on õnnestunud teha häid lavastusi, publikuhuvi on meeletu ja me tunneme ise maja sees ka, et vaatamata kõigele on seda mõnus teha," rääkis Toompere Vikerraadios.

Dramaturg Mehis Pihla lisas, et temal on ideid veel umbes kolmeks aastaks. "Kindlasti tuleb juurde ka. Ideede puudust selles mõttes ei ole. Pigem on mure, et kust see aega võtta, et see kõik päriselt ka paberile jõuaks," tõdes Pihla.

Toompere hinnangul aitab rahva saali tuua ja kriitikuid rõõmsana hoida meie oma lood. "Kui "Rahamaad" vaadata, siis põhiline on see, et see on meie enda lugu. See on meie enda algupärand, Mehis Pihla kirjutatud, ja räägib väga otseselt tänasest inimest. Teater peab meid kõnetama ja meie enda elust rääkima. See on ma arvan üks suur pluss selle lavastuse puhul ja oleme seda sama üritanudki otsida. Et meil oleks oma enda algupärandit ja teemasid või lugusid, mis räägivad meist endist," selgitas Toompere.

"Lisaks sellele on muid aspekte ka muidugi palju. Draamateater ongi meie inimestele väga armas teater ja tal on alati olnud suur potentsiaal, sest seal töötavad toredad inimesed ja neid näitlejaid tahetakse ikka ja jälle vaadata. Meie asi on siis nad lihtsalt asetada sellistesse lavastustesse, et see inimesi kõnetaks. Ja mulle tundub, et meil on see õnnestunud," lisas teatri kunstiline juht.

Kui varem oli üldsuse silmis draamateater Tallinna Linnateatri varjus, siis nüüd oleks justkui rollid ära vahetatud. "Iseennast kuidagi kiita või esile tõsta on kentsakas, aga meil käib maja sees pidevalt väga elav arutelu, jälgime elu enda ümber ja üritame aru saada, mis lugusid praegu üldse jutustada ja miks. Seda ei tee mitte ainult mina Hendrik, vaid see ring, kellega me maja sees neid asju arutame, on tegelikult palju laiem. Oleme sinna punti võtnud ka eri vanuses inimesi, et leidagi just need materjalid, ideed ja teemad, mis kõnetaksid ka väga erinevaid inimesi. Sest draamateater peab pakkuma teatrit mitte ainult mingile avangard-publikule, vaid tegelikult kogu eesti rahvale," selgitas Pihla.

"Nagu Rein Oja meil kogu aeg ütleb – mitte kõigile kõike, vaid igaühele midagi. See on olnud Reinu moto, mida ta alati räägib ja ma arvan, et see on täiesti õige," lisas dramaturg.

Uue aasta 22. veebruaril esietendub Mehis Pihla kirjutatud ja Toompere lavastatud "Ükskord Liibanonis", põnevuslugu, mis on inspireeritud seitsmest Eesti jalgratturist, kes 2011. aastal Liibanonis pantvangi võeti.

See teema oli Pihlal juba kuklas varem, aga sai tuult tiibadesse ka "Rahamaa" edust. "Kunagi kirjutasime Ove Mustinguga sellest telesarja, aga erinevatel põhjustel on hetkel sel kujul tegemata jäänud. Kuna Ove on meil ka "Rahamaa meeskonnas", siis saime sellest mitu korda räägitud, et see on tegelikult üks väga põnev ja vajalik lugu, mida jutustada. Midagi pole teha, see mis toimub praegu Liibanonis, Süürias, ja tolle loo tegevus toimub samamoodi Araabia kevade ajal. Tundus nii õige asi, mida praegusel hetkel jutustada," selgitas Pihla.

Toompere lisas, et see on meie rahva otsene kokkupuude sealse maailmaga, kus täna paljuski tulipunkt on. "Läbi selle lavastuse õpime ehk paremini tundma sealseid olusid ja seda kultuuri, seda ruumi," lootis Toompere.