Draamateatri väikeses saali uuslavastus "Araabia öö" toob meieni Araabia muinasjutu kaasaja Lääne kortermaja ja selle asukate võtmes, kelle elude banaalne realism on uputanud nad unenäolisuse ebareaalsesse maailma. Siinkohal oleks paslik meeldetuletuseks mainida, et "Araabia ööd", tuntud ka kui "Tuhat ja üks ööd", on sajandite jooksul välja kujunenud Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia rahvajuttude kogumik. Raamloo keskmes on kuninganna Šeherezade, kes jutustab kuningas Šahriarile oma hukkamise vältimiseks igal ööl ühe loo. Iga lugu viib sageli järgmise looni, luues seeläbi põimunud narratiivide võrgu.

Ka näidendi autor eksperimentaalsete struktuuride loojana, poeetilise keelekasutuse ja killustatud jutuvestmisega tuntuks saanud saksa näitekirjanik Roland Schimmelpfennig loob mitmekihilise lugude võrgustiku, kus tegelikkus hägustub fantaasiaga ning uue tähenduse saavad aeg ja ruum. Argise ja müstilise, kontrolli ja kaose vahelistest vastuoludest tulevat pinget on lavastaja Johan Elm suurepäraselt esile toonud näitlejate eksalteeritusele kalduva mängumaneeri ja muusikalise kujunduse (Aleksandra Koel-Tsupsman) abil, mis loob muusika ja hääle väljenduslikkuse kaudu omapärase etendust pidevalt läbiva helilise kõrgpinge-seisundi efekti.

Kohati tekkis vaatajana tunne, et oleks igatsenud elektriseeritud kõrgseisundite vahele rohkem rahulikke hetki, kus sõõm värsket sissehingatud õhku aidanuks pingeefekti paremini tajuda-taluda. Samas saab kõrgpinget seletada tegelaskujusid valdava alarmseisundiga, mille põhjuseks on neid igapäevarutiinist ootamatult välja viinud erinevad sündmused nagu näiteks veeleke, lifti rikki minek või naisterahva alastuse nägemine.

Viis piilarit, mis näidendit truult oma õlgadel kannavad ja seeläbi keskse struktuuri loovad, on viis tegelaskuju ja nende lood. Kohtume maja haldaja Hans Lomeieriga (Hendrik Toompere), kes veeleket tuvastada püüdes satub kokku Franziskaga ja naisesse armub, alkoholilembese romantiku, naabermajas elava Peter Karpatiga (Jüri Tiidus), narkoleptikust Franziska Dehkega (Merle Palmiste) – "uinuva kaunitariga", kes põgeneb reaalsusest araabia muinasjuttudesse, araablannast noore naise Fatima Mansuriga (Hanna Jannovits) ja Kalili (Ursel Tilk) nimelise armuigatsustes noormehega, kes on Fatima armastatu, kuid naist lõpuks juhuse tahtel petab. Kuigi tegelased toimetavad laval samaaegselt, ei toimu nende vahel traditsioonilises mõttes dialoogi, vaid igaühe jutustada on oma une ja ärkveloleku piiril triiviv lugu, mille allhoovusteks on inimlik üksindus ning igatsus läheduse ja armastuse järele. Tõsi, tegelased teevad küll ponnistusi üksteiseni jõudmiseks, kuid tulutult. Neid jääb lahutama nähtamatu sein.

Kõige jõulisemalt välja mängitud läheduse-lähenemise stseenid esitatakse lavastuses Hendrik Toompere ja Merle Palmiste poolt, kelle tegelaskujud olid leidnud kahes "suudlemise episoodis" suurepärase tasakaalu mängulisuse ja inimliku draama vahel. Veelgi enam – Palmiste ja Toompere lõid terves etenduses kõige silmapaistvamad ja selgemini väljajoonistunud rollid.

Omanäolise võõrandumise efekti loovad näidendis tegelaste "enesekommentaarid" – repliigid, millega reaalselt laval toime pandud tegevuste asemel antakse toimuva kohta kirjeldavaid seletusi, mis toidavad duaalsuse reaalne-müstiline esimest poolt.

Olulised sümboolset laadi elemendid, mille ümber lavastuse ideestik põimub, on korrusmaja, unenäolisus ja muinasjutt. Nende lahti seletamiseks võtaksin appi jungiaanliku tõlgenduse. Ilmselgelt on näidendi autor pealkirjaga viidanud muinasjutule, mis Carl Jungi arvates oli arhetüüpsete mustrite puhtakujuline väljendus, avades akna kollektiivsesse alateadvusesse – arhetüüpide ja sümbolite ühisesse reservuaari, mille pärijateks me kõik inimestena oleme.

Kaasajal on omamoodi arhetüüpse tähenduse omandanud kortermaja kui kaasaja elukorraldusega kaasas käiva üksinduse sümbol. Oleme end asetanud seintemüüride vahele individualistlikku suletusse ja jäänud vaatamata külg külje kõrval elamisele üksteisest ometigi kättesaamatutesse kaugustesse. Nii füüsilisel kui psüühilisel tasandil toimiva suletuse ja eraldatuse vältimatuks kaasnähtuseks on üksindus.

Siinkohal tõttavad meile appi unenäod. Jungi arvates aitavad need teadlikuks saada meis ärkvelolekus teadvustamata aspektidest, taastada psüühilist tasakaalu ja kompenseerida reaalses elus puudujäävaid aspekte. Just seda viimast teevad meie tegelaskujud – otsivad unenäoliste fantaasiate abil asendust reaalses elus rahuldamata jäänud vajadustele. Lavakujunduslikult on korrusmaja (kunstnik Eugen Tamberg) lahendatud sümboolses ja meeliköitvas võtmes: lavale on asetatud neli paralleelset kaarjate avadega aknaid meenutavate kujunditega paneeli, millest kahe keskmise liigutamine võimaldab ruumi ümber kujundada ja luua mitmedimensioonilisust.

Etenduselt lahkudes jäi valdavaks tunne, et olen vaadanud ja kuulanud viiehäälset fuugat, kus sarnasel üksinduse teemal kõlavad hääled püüavad vaatamata oma paralleelmaailmades kulgemisele üksteiseni teed leida. Lootusrikkal noodil katsega luua tõelist lähedust lõppes ka Araabia öö... Jääb ainult loota, et Hansu ja Franziska armastus kestab igavesti – nagu muinasjuttudes ikka…