Priidu Adlas on loonud valguskujundusi lugematul arvul lavastustele ja kontsertidele. Valguskunstniku eriala on tema sõnul äärmiselt keeruline ja mitmetahuline. "Ühtpidi peab seal olema loominguline pool tugevalt esindatud, teistpidi see tehniline pool, mis kaasab programmeerimist, elektrit, elektrotehnikat, füüsikat, värviteooriat – kõik need asjad tuleb omavahel kokku viia. Ma teen n-ö tehnilist tõlget kunstniku, lavastaja ja artisti soovidele," selgitas ta.

Kasvanud üles näitlejate peres, möödus Priidu Adlase lapsepõlv suuresti teatris. "Juba kahe-kolme-aastaselt käisin Vanemuise suurest majast saja meetri kaugusel asunud lasteaias, ja vanemate puhul oli loogiline, et kui tuldi lapsele järgi, siis mindi otse õhtusele etendusele edasi. Istusin lava kõrval, mul oli portaali ja etenduse juhi puldi vahel ruutmeetrine koht, kus ma ei jäänud pildivahetustele ega artistidele ette ja sealt ma siis vaatasin kogu masinavärki," rääkis Adlas.

Näitlejaks-lavastajaks pole Adlas aga kunagi unistanud saada. "Kirg tehniliste alade vastu tekkis sellest, et Vanemuise suur maja on siiamaani kõige suurem teatrilava, kõige rikkalikumate tehniliste võimalustega. Minu lapsepõlves, 80ndate lõpul, olid ka lavakujunduses trendid, et olid hästi massiivsed ehitused, laval olid isegi autod, rong. Sealt ma arvan see kirg ja huvi tekkisid," meenutas ta.

Enda tööprotsessist valguskunstnikuna andis Adlas ülevaate vastselt Estonias toimunud Mari Kalkuni ja Eesti Rahvusmeeskoori kontserdi näitel. Kõik algab valguskunstniku sõnul suhtlusest artistiga. "Artist annab endapoolse sisendi, mida ta visuaalis näha sooviks. Nii oli meil ka Mariga, me pidasime maha ühe telefonivestluse, Mari saatis mulle kontserdikava ja andis verstapostid paari loo puhul juurde, et mis see koloriit võiks olla," kirjeldas ta.

"Taotlus oli luua selline natuke ürgne ja loodusest inspireeritud ruum, nagu Mari looming ka on. Estonia kontserdisaal ise on suhteliselt akadeemiline ja mingis mõttes natuke kõle. Minu enda ülesanne on, et säiliks see ruum oma elementidega, et valgusega võimendada mingeid nüansse, mis omakorda räägiks kaasa üldisele kontseptsioonile," selgitas Adlas.

Peale kontserdikoha tehniliste võimalustega arvestamist, tuleb tutvuda ja endale selgeks teha ka juba konkreetsed lood. "Kas üks lugu on puhtalt staatilise valguslahendusega või on loo sees dünaamikat, millega peaks arvestama, et ka valgusrežii jutustaks mingit lugu," tõi Adlas välja mõned olulisemad küsimused.

Eesti teatrite ja etenduskohtade valgustaristut hindab Adlas üldiselt päris heaks. "Kuna teatrid läbivad ka praegu suurt rohepööret sel suvel, siis peaks ütlema, et järgmisest sügisest võib väita, et Eesti teatrid on ühed eesrindlikumad Euroopas, kui mitte maailmas," sõnas ta ja märkis, et pole palju selliseid väikseid teatrimaju nagu näiteks Narva linnas, kus kasutataks Broadway suurte produktsioonide tasemel valguslahendusi.

Oma esimeseks päris teatritööks peab Adlas 2006. aastal Rakvere teatris lavastunud "Kuidas elad, Anni". Kuid oma karjääri jooksul on Adlas vastutanud igat sorti projektide valguse eest, alates etenduskunstidest, lõpetades kontsertidega. Üheks keerukamaks peab ta Tartu 2024 avaüritust. "Me võisime küll ette töötada poolteist aastat, aga see, mis meid looduse poolt ees ootab, seda me keegi ei tea," sõnas ta ja tõi välja ka Draamateatri "Rahamaa", kus eluslavastus nõudis suurt keskendumist ka kaamerapildile. "Seal ei ole midagi, mis jääb kaadri taha, lõpptulemus peab olema ka tervikpildis saalist inimesele vaadeldav, mitte ainult suurelt ekraanilt," märkis ta.

Valgusrežiid teatris võrdleb Adlas omamoodi filmilindiga. "Teatri puhul on live-moment kõvasti sees. Me ei saa välja mõõta stseenide pikkuseid ja selle põhjal kokku lõigata visuaalset materjali. Seal on ikkagi näitleja mäng ning tolle õhtu tempod ja meeleolud dikteerivad kaasa. Puldis istub valgusmeister, kes neid valgusmuuteid õigete märksõnade ja tegevuste peale sisse mängib ja käivitab. Ta on selline vedurijuhi töö, et peatusest mööda ei sõidaks," muigas ta.