Janika Läänemetsa luulekogu pealkiri "Linnupetja" on petlik. Petmiseks on kogus sõnu liialt vähe ning need, mis sinna valitud, on väga selged ega sega jälgi, pigem loovad ja näitavad neid. Linnupette sõnas pesitseb inimese ja looduse antagonism – linnupetet ehk kerget suutäit tuleb võtta varahommikul, sest tühja kõhuga mõnd lindu kuuldes või nähes toob see inimesele väidetavalt õnnetuse kaela. Selline pelgus on aga loodusse igatsevale luuleminale võõras. Pigemini sobiks luulekogu pealkirjaks selle avaluuletuse nimi "Väljavalitud" – kogu jätab mulje, et sinna sattunud luuletused on teiste võrdväärsete seast võetud, luuletaja ei ole pannud nii-öelda viimast välja, vaid teda jääb üle, nii et tõesti tekib esimese luuletuse lõpus tõstatatud küsimus: "kummad tegelikult olid väljavalitud / need / kes läksid / või need / kes jäid maha" (lk 6). Ja see on igatahes hea luulekogu tunnus – terviklik ja isikupärane ruum koos imaginaarse ruumiga luulekogu ümber, enne ja pärast.

Luulekogu on kronoloogiline, kasvav. Esimestes luuletustes vilksatavad vanavanaema, vanaema, isa, ema, luulemina on veel kasvuvaludes laps, kes õpib "esimest korda elus küsimusi kartma" (lk 6) ning kelle ohvrituli "on liiga väetike / ohvrid liiga tühised" (lk 7). Suurekskasvamise süütundele järgneb isedusperiood, minevikusõnadest ja kaasavaraks saadud mälestustest köhitakse hääl teataval määral puhtaks. Tooni hakkab andma loodusega rööbiti jooksev Mina ja tema kõrvale ilmunud kõrvalpilku andev Sina (või Sinad).

Sina märgib luulekogus vastandit, kedagi teist ja teistsugust või äärmisel juhul ühesugust, kellega ei sobita kokku. Sina on võõras, omadustega, mis Minal on puudu või millest ta on lihtsalt ilma. Sina vastandlikkus tekitab luuletustesse pinge, vastandid tõepoolest tõmbuvad, kuid see tõmme ei ole ilmtingimata lepitav. Kui vesteldakse, ei jutustata lugusid üksteisele, vaid "vastutasuks" (lk 21), magatakse seljad vastamisi. Sageli on dialoogid ühepoolsed, vastatakse vaikusega, mõnikord lõppeb luuletus koguni Sina hävitamise, lõhki raiumise või välja oksendamisega. Kuigi igatsus Sina kõrval või juures olemise järele annab luulekogu keskpaigas tooni, iseloomustab Mina ja Sina(de) suhet abjektsioon, teise kui teistsuguse hülgamine, eemaletõukamine, mis omakorda hoiab mina (näilist) ühtsust ja terviklikkust. Luuletuste abjektiivsus mõjub kohati kurva ja kurnavana, luulemina teatav masohhism ja maailma ning eluvalu tuleb lugejal afektiivse keelekasutuse tõttu ka omal nahal läbi elada või välja kannatada.

Mina oleks justkui pidevas (lõhki)kasvamise ootuses ja hirmus, mistõttu ka tihedas läbikäimises oma piiridega. Piir on rõhutatult kehaline – sõrmeotsad on külmunud, jalad kriimustatud, hambad keeles, käed kriibitud, ning nii mõnelgi tekstil on vere maitse juures. Terviklikkust ja tundlikkust hoidev nahk on väeti kest, mille võib katki teha kerge vaevaga, ja nii on luulemina pidevas purunemisohus. Enamik luuletusi kirjeldabki Mina afektiivset (ja kohati sünesteetilist) kokkupuudet välismaailmaga – nahk läheb sellest marraskile, naerdakse luksumiseni või kuni süda on paha, korrutatakse kurk kibedaks, süüakse keel jäätisest tuimaks, pärastlõuna (ja ka naeratus) lõikab sõrme ja suunurkadesse, kuuvalgus on kibe, öö vastu kukutakse katki, süda taob kurgu valusaks, keelel kipitab vaikus, mõte mõraneb, vaikus on mõrkjas, varakevade julmus tuikab, muld lõhnab mõrkjasvalusalt, vaikus krigiseb hammaste all. Kõik mõjub kuidagi liiga, miski pole pehme ega sujuv.

Kasvamine ning sellega kaasaskäiv pragunemine ja rebenemine tekitab tunde, nagu ei mahuks Mina enesesse ära, nagu kammitseks teda keha valus väiksus. Ta täitub kiirelt, sest asjad, mida ta enda ümber märkab ja millele ta sõna annab, on talle tähtsad, seetõttu rasked – naer "küpses / muutus raskeks" (lk 5), ööd on "raskuseks jalgades / mis hoiab mu hinge kinni" (lk 11), toimub "asjade aeglane kokkulangemine / iseenese raskuse all" (lk 44). Nii räägib "Linnupetja" Mina mahutavuse probleemist: "minusse [mahub] / vaid mina / ja sedagi / suurivaevu" (lk 38). Iga elamus nõuab (füüsilist) lõivu, iga kokkupuude toob kaasa mõranemise ja prao. Kuid kui luulekogu keskpaigas kirjeldatud Mina ja Sina piiri kompamine mõjub tõepoolest pigem ennasthävitavalt, siis Mina ja looduse piiri haavatavuses on märgata potentsiaali, piiri murenemise valu tasuks end vahel justkui ära.

Mina ja looduse suhe on luulekogu läbistav ja kandev teema – luulemina toimetab sageli taimede, loomade, lindude kõrval, tema keskkond on sageli looduslik või sinna igatsev, võiks isegi öelda, et luulekogu on nii otseses kui kaudses tähenduses "natuurist kirjutatud". "Linnupetja" looduslüürika põhiküsimus näib olevat, kas loodusega üheks saades Mina laieneb või voolab hoopis tühjaks – kas juhtub eneseleidmine või enesest ilma jäämine? Kontakt loodusega eeldab Minalt sageli looduse vastu katki kukkumist, mille tulemusena emb-kumb avaneb, mureneb, aga seda selleks, "et silmata korraks / läbi tekkinud mõra / aja alumist poolt / ja iseend / selle ööpilvedena / helkivas / kõverpeeglis" (lk 19). Iga kohtumine, nii Sina kui ka loodusega, eeldab luuleminalt väikest katkiminekut ja iga teadasaamine sedasama – tõde paistab sisse vaid pragudest. Ent siin näib seisnevat Sina ja looduse vahe – kui Sinaga kohtumisest tekkinud haavu peab luulemina ise ja omaette lakkuma, siis loodusega põrkudes vaatab too pragudest luuleminale vastu ja aitab prao, nagu loodusele omane, kinni kasvatada, kasvatades seeläbi ka luulemina justkui suuremaks.

Loodusega läbikäimine kingib Minale ruumi juurde, kuid nii nagu Sinaga, ei saa luulemina temaga alati kokku, vaid lookleb tema kõrval. Siiski – kogus kohtab luuletusi ka loodusega ühekssaamisest, mis sageli toimub küll luulemina unedes või unelustes. Seal ei jookse ta vastu loodust end katki, vaid "juuksed ajavad juuri / padjast saab padrik [—] veretuisse pihkudesse tekivad järved" (lk 25) ja on võimalik kasvõi "kujutleda end korraks / konnakuduks / või kärbseseeneks / karu käpajäljeks kraavipervel / sipelgaradade ristumiskohaks" (lk 31). Vahest kõige meisterlikuma sulatusahjuna mõjub luuletus "rebasekarva õhtu", kus sülle tulnud õhtu laseb ühekorraga paitada oma "põski ja põlde / kaharat saba / ja looklevat teed" (lk 18). Loodusesse sulandumistest, ärakäimistest jääb luuleminasse usk ja lootus, et pehme üleminek, endast välja sirutumine on siiski võimalik, ning luulekogu lõpus võib märgata, kuidas Mina saavutab harmoonia iseenda ja ümbritsevaga. "Linnupetja" Minale jääb küll omaseks seisund, mis meenutab pidevat pindpinevust, mis aeg-ajalt üle ääre ajab, kuid üle ääre minek eeldab ääre olemasolu, Mina ei jookse tühjaks, vaid tema mõõt säilib, ta säilitab oma mahu ja saab sellest seeläbi teadlikuks. Vähemalt luulekogu lõpuluuletustes on sellist eneseteadlikkust tunda, valu on vähem, vähem väljendatud, on võimalik lugeda isegi loodusele lõbusast vastulõõtsutamisest, mis tekitab muidu sõna otseses mõttes teravaid elamusi ja maitseid pakkuva luulekogu puhul tunde, nagu päike oleks välja tulnud.

Kriipivaid ja nurgelisi kogemusi kirjeldavale "Linnupetjale" annab pehmuse ja tundlikkuse selle vorm. Läänemetsa vabavärss on musikaalne, rütmistatud, täpselt komponeeritud. Aeg-ajalt hoiab luuletusi turvaline algriim, mis kohati karmi sisu puhul on ainult tervitatav ning toob luulesse ka mingi ajatuse mõõtme, isegi kui öeldakse "kusagil kuuekümnendate keskpaigas" (lk 13). Mõni üksik luuletus torkab arhailise meeleolu poolest lausa eriliselt silma, vahest kõige enam "su suu oli soo", mille rida "istusin samasse samblale" (lk 23) mõjub lihtsa ja jõulise algriimi, värske sõnajärje ning rütmikaga eriliselt eepiliselt.

Lisaks folkloorsetele sugemetele meenutab Läänemetsa meloodiline vabavärss ja keelekasutus veidi Debora Vaarandi hilisemat luulet. Näiteks ühed kogu helgeimad luuletused, mis algavad vastavalt "istuda suveõhtul saunatrepil" (lk 30) ja "heita pärast vihma / selili lõhnavate naatide keskele" (lk 31), tuletavad meelde Vaarandi ridu "lebada kastesel murul ja tunda / maad nagu elusat, hella"¹ luuletusest "Lihtsad asjad". Samamoodi kõlab vaarandilikult "uue aastatuhande raevukas müha" (lk 13), mis oleks justkui võetud tema poeemist "Maanteel". Kogu viimased luuletused "linnulinnad" ja "vareste uni"  teadvuse voolu tunnustega meenutavad aga Vaarandi luuletust "Üminal". Isegi luuletajate rütmitunne on pisut sarnane. Läänemetsa ridade vahelduv trohheiline ja jambiline struktuur loksutab lugejat teadlikult: "kahlan vette / nii külm / nii soe / tuul kõrvus / ahmib õhku" (lk 55). Samasuguse efekti tekitab kolmeste ja kaheste värsijalgade vaheldumine: "vareste uni / tilgub tõrva / pimedus koguneb / puude alla" (lk 60). Vormiline hoitus ja pehmus ning luulekogu ülesehitus hoiab ka lugejat – autor kirjutab vastutustundlikult, teadlik oma vastutusest lugeja ees.

Nii jääb vaid oodata, millal üle ääre voolanud luuletused sama hoolika käega järgmisse kogusse välja valitakse. Ning juba selle pea kuuekümne lehe jooksul toimuva mineku põhjal võib uskuda, et tulevastes kogudes saab näha armkoe asemel uhketes pragudes ilutsevat kintsugi't või haavadest vere asemel immitsevat piima, nagu Aleksandria Katariinal luuletuses "maailma saatus" (lk 43). Et kuldsed armid ei kaunistaks ainult jaapani keraamikat, vaid ka kasvamisega mõranevat luule- ja lugejamina.

¹ Debora Vaarandi. "Lihtsad asjad" – "Valik luuletusi", Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 216.