Edith Karlson: juba ajalooliselt on kunstnik pigem alandlikus positsioonis
Veneetsia biennaalil Eestit esindanud Edith Karlson on olnud üks neist õnnelikest kunstnikest, kes on kunstnikupalga saanud kahel korral. Karlson tõdes Tõnu Karjatsele, et kuidagi on Eestis juba ajalooliselt kujunenud nii, et kunstnikud on pigem alandlikus positsioonis, kuna ühiskond on neid positsioneerinud kuhugi taha lõppu.
Kuidas tunned end vabakutselisena, selja taga tormiline aasta? Kui vaadata seda, mis kultuuri rahastamises toimub, siis kui tugevalt või mis kindlusega alanud aastale vaatad?
Mul on olnud tormilised aastad isegi pikalt, lõppu ei paistagi, mis on positiivne, kuna olen endiselt vabakutseline ja jaanuarist lõpeb kunstnikupalga privileeg. Korra olen seda juba üle elanud või kogenud. Olen üks neist õnnelikest, kel on õnnestunud saada kunstnikupalka kahel korral.
Mäletan oma esimest hetke, kui eelmisel korral see palk lõppes, see oli keeruline aeg. See, kuidas inimene harjub kindla sissetulekuga, on fantastiline asi, see pauk aga, kui sul enam ei tule seda raha, pole lihtne üle elada.
Kuna olen selle läbi teinud, valmistusin selleks juba esimesest päevast, kui sain teada, et saan palga. Tegelesin sellega, et olen ka mentaalselt valmis, mis tähendab, et peab vastu võtma kõik maailma projektid, mis pakutakse, sest kunstnikupalgaga oli see luksus, et tegelikult ka ei pidanud mõtlema otseselt sissetuleku peale. Palk kattis eluks vajalikud kulud ning ma pühendusin tuhandeprotsendiliselt loomingule ja sain südamerahuga teha, mis tahan.
Nüüd algab periood, mil pean mõtlema, kuidas saan tasustatud ja siin on hästi suur vahe ka loomingu mõttes. Loominguga on ikka parem tegeleda, kui ei pea muretsema olmeprobleemide pärast, minul vähemalt.
Kas 2024. aasta andis palju uusi võimalusi? Veneetsia ja sellega kaasnev rahvusvaheline haare?
Kui sain teada, et mind valiti Eestit esindama, siis siin tulebki mängu see valmistumine. Eks ma seda Veneetsiat võtsingi võimalusena, et kui lõpeb kunstnikupalk, siis tuleb töötada juba eelnevalt selle nimel, et ehitada oma platvorm, mis teeks elu natukenegi lihtsamaks, kui kunstnikupalk lõpeb.
Ma arvan, et olen nende aastate jooksul, kui olen seda palka saanud, maksimaalselt seda privileegi kasutanud, et endale platvorm luua ja saada ise hakkama. Ootan nüüd huviga, kas see õnnestub. Eks siin ole ka teatud traagikat, kui üritan positiivse uudishimuga minna vanasse heasse perioodi tagasi.
Lõppenud aastal näitasid oma rahulolematust peamiselt näitlejad, teised valdkonnad olid sealjuures tagasihoidlikumad. Mis arvad, kas meeleavaldustest on kasu, kas kunstiringkonnad peaks olema ühiskondlikult, poliitiliselt aktiivsemad või ilmneb see ikkagi eelkõige loomingus?
Kindlasti eeskätt loomingus, aga tervitan igasuguseid meeleavaldusi. Kui inimesed tunnevad, et on ebaõiglus ja seda eriti kunstiskeenes, kui kunstirahvas hakkab võitlema õiguste eest ja näitama, et nad on ka ühiskonna osa.
Kuidagi on ajalooliselt kujunenud Eestis nii, et kunstnikud on pigem vaoshoitud ja alandlikus positsioonis, kuna ühiskond on neid positsioneerinud kuhugi taha lõppu. Loogika oleks justkui see, et kunstnik peab olema rõõmus, kui üldse midagi teha saab ja raha küsimine on viimane asi. Igasugune meeleavaldus on siinjuures ainuõige ja kunstnikul on samuti õigus olla ja elada normaalselt.
Kas kriisi tulemus võib olla ka see, et kultuurivaldkond ja loovisikud oskavad oma tööd paremini väärtustada ja tasu küsida, olgugi et on raske aeg?
Absoluutselt! Tulen sellest ajast, kus ma ei tulnud oma karjääri alguses isegi mõttele, et teen näitust ja selle eest peab tasu saama, sest mind õpetati ja kasvatati sellises keskkonnas, kus kunstnik ei ole iseenesestmõistetav. Ise oled valiku teinud et seda teed ja see ei olegi töö, mille eest raha saad.
Selles ajas, kuhu oleme praegu jõudnud, näen suurt vahet positiivses suunas. Nali naljaks, aga perspektiiv on nutune ja õudne, aga ma ei hoiaks ainult negatiivset tooni, sest mäletan eelnenud aegu liiga selgelt ja näen vahet, mis on praegu ja mis oli enne. See, mis toimub, on tänu sellele, et on inimesed, kes on võtnud oma südame- ja tööasjaks sellega tegelda.
Ma olen neile selle eest tohutult tänulik, sest tihti kunstnikud ise pole kõige kõvemad asjaajajad oma õiguste eest seismisel. Juba see, et tekkinud on nii palju galeriisid, sealhulgas ka eragaleriisid, on hea märk. Üldse ma näen, et kunsti väärtustamine on tõusnud, seda on näha kunsti hindades. Meil on rasked ajad, aga kui rahulikult mõelda, on minu arust olnud üpris palju ka positiivseid arenguid.
Toimetaja: Annika Remmel