Jaan Tätte on Vilsandi püsielanik olnud 17 aastat, aga saarega seotud juba üle 50 aasta – esimesest käigust 1973. aastal alates. "See armastus algaski 50 aastat tagasi. Seal ei saa elada nii, et sa ei armasta seda kohta. Vilsandi on kuri naine ja kui sa teda ei armasta, siis sa ei saa temaga koos olla," muigas Tätte.

Paljud, kes end Vilsandiga sidunud on, on ühel hetkel ikkagi sealt lahkunud, näiteks luuletaja Aleksander Suuman, kes elas Vilsandil neli aastat, ja kirjanik Tõnu Õnnepalu, kes tunnistas, et saare pikad talved murravad. "Ma ei süüdista neid, ma tean, et nii Tõnu kui ka Sass jätsid väga suure jälje. Ma ei mäleta, millal ma viimati nutsin enne seda, kui Tõnu teatas, et ta läheb nüüd ära. Ma nutsin päriselt," rääkis Tätte ja tunnistas, et Õnnepalu lahkumine tuli tema jaoks täiesti ootamatult.

Tätte on pärit Mulgimaalt. Esimesel korral Vilsandile tulles tabas teda enda sõnul kõigepealt lõhn. Ta sai aru, et see on tema koht. "Mere ja kadakate, kuivanud, kõrbenud taimede lõhn. See oli augustikuu, põuane," meenutas Tätte. Sellele lisaks köitis teda avarus.

"Mu süda alati võpatab, kui ma näen mingit suurt avarat lagedat välja. Pluss see, et ma veetsin oma lapsepõlved Juhan Saare ja Heino Väli majas ja neil käis väga palju külalisi – kirjanikud, kunstnikud, näitlejad. Nad rääkisid ööd läbi ja mina istusin ööd läbi üleval väikese üheksa-aastase poisina ja kuulasin. Midagi ma sain aru, et see on kõik äge, mida nad räägivad," sõnas ta.

Tätte mäletab lapsepõlvest jonnimisi, kui ta nutuga üritas asju endale saada, aga kui ta pärast esimest Vilsandil käiku paadiga lahkudes saarele tagasi vaatas, kiskus kurk krampi ja ta koges täiesti uut moodi kurbust. "Ma sain aru, et see oli mingi nutt, mida ma pole kunagi varem elus nutnud. See ongi armastuse nutt," ütles näitekirjanik.

Kui Vilsandil pikalt elada, tuleb sisse oma rütm. "Sa hakkad elama nii, nagu on ette nähtud. Koos aastarütmiga, valguserütmiga, pööripäevade rütmiga. Nii nagu inimesel on vaja päeval ärkvel olla ja öösel magada, nii on ka suvi valge aeg – tegutse, rõõmusta, sära. Pime aeg on see, kus sa pead võtma vaikselt, rahulikult. Tegelema oma peas mingite asjadega või käsitööga," arvab Tätte.

Hiljuti lahkus Fred Jüssi, kes Vilsandit väga hindas. Tätte sõnutsi käis Jüssi Vilsandil juba kümme aastat enne teda. "Minu juurde sattus ta, aastaarvudes olen nõrk, aga ma tean, et mu pojad olid siis sellised viie-, kuue- või seitsmeaastased. Ükskord ta oli minu õue peal, pildistas kiviaial mingeid samblikke. Ta on käinud ikka iga kevad ja iga sügis," rääkis Tätte.

Ta meenutas, et Jüssi tundis Vilsandit nagu mingisugune rebane ja õpetas tedagi märkama enda ümber olevat. "Käisin ju temaga kaasas, kui ta võttis jälle oma statiivi ja fotoaparaadi, et mida ta seal Vilsandil siis pildistab. Ikka väikseid asju ja ei ole nii, et klõpsid tuhat pilti ja pärast otsid selle ühe välja. Ta seadis ühte kaadrit võib-olla tunnikese. Sättis sentimeetri, üks kõrrekene veel kuskile. See oli kunst, mis ta tegi," lausus Tätte.

Loomingutee algus

Nii näidendite kirjutamine kui ka muusika loomine jõudsid Tätteni juba Puiatu koolis õppides. "Telekast tuli järjest "Kuidas kuningas kuu peale kippus" ja "Väike nõid". Ma olin sellest niivõrd erutatud, et ma kirjutasin öösel mälu järgi need näidendid ümber ja mängisin oma klassiga neid tervele koolile. See erutas mind väga, ma ei kogenud sellist erutust tükk aega. Kas tõesti mina sündisin siia maailma selleks, et näitemänge kirjutada, ma ei tea," rääkis Tätte.

Näitekirjaniku sõnul ei ole nii oluline mitte koht, kus loomingut kirjutada, vaid see, et suudaksid selleks hetkeks keskenduda täielikult ainult ühele asjale. "See kõik algab hingerahu pinnalt, siis on seda hea teha kohas, kus ei ole taustamüra nagu linnas. Ma mäletan mõnda laulu ja näitemängu, mis ma Tallinnas kirjutasin ja ma ikkagi tahtsin maailma paremaks muuta enda ümber. Kirjutasin sellist teksti, millega ma tundsin, et kui ma selle valmis kirjutan, siis maailm saab paremaks. Aga siin Vilsandil on praegu kõik nii hästi, et paremaks ma ei oskagi seda kuidagi teha," on ta veendunud.

Kui Tätte sõnul on kogu ta elu liikunud Vilsandi suunas, siis kindlat soovi näitlejaks saada ei olnud, see tuli väga äkki. "Kas õpetaja või näitleja, mõlemal ma teadsin, et on pikad suvepuhkused. See näitlemine jooksis kuidagi ise kätte. Aga esimesed aastad, 1990, 1991, 1992, oligi vaba kolm kuud suvest, siis hakkasid mingid musketärid ja suveetendused, kus teater pidi raha hakkama teenima ja ma vaatasin, et minu pere, väiksed pojad ja naine on Vilsandil ja mina jooksen mingi mõõga ja kübaraga vanalinnas ringi, millest enamus aega istun veel seal taga garderoobis ja ootan oma lavale minekut," meenutas Tätte.

Ta tunnistas, et hakkas otsima oma teed, kuidas sellest pääseda ja võttis osa näitemängu võistlusest. "Ma olin väga vaene ka, pidin oma pere ära toitma. Seal oli väga suur preemiafond, et kui ma ka teise koha saan, saan väga palju raha. Mu vaim oli valmis, mind ammu häiris, et laval ei tohi igavat juttu rääkida. Vahel ma vaatasin oma teksti ja mõtlesin, miks ma pean seda ütlema, miks see näitekirjanik sellest kirjutanud on. Kümne aastaga see näitlemine kasvas sinna paisu taha, et ma tahtsin näidata, milline üks näitemäng peab olema. Olin väga maksimalist, arvasin, et ma teengi maailma parima näitemängu," rääkis Tätte.

Ta kirjutas siis "Ristumise peateega", mille kohta on öeldud, et pärast seda ei olnud eesti näitekirjandus enam endine. Tätte mäletab, et ta võttis paberi ega teadnud üldse, mis sealt tulema hakkab.

"Ma kirjutasin moto. Et oleks aus algusest lõpuni, näitemängu motoks ma kirjutasin: "Ma kirjutan selle raha pärast.". See oli nii aus. Korraga hakkas see rahateema seal veerema ja tabas see, millest ma praegu unistan. Mul ei olnud vaja palju mõelda, nii kui ma oma kollased paberid nina ette panin, ma pidin kirjutama üles, mis kuskilt tuli mulle. Raske oli magama minna, sest kogu aeg tahtis tulla peale seda uut informatsiooni. Vist kümne päevaga oli see näitemäng valmis," sõnas ta ja lisas, et mõned asjad selles nädendis ei kuulunudki tema mõttemaailma, vaid anti kuskilt kaugemalt.

Tätte nentis, et ei kirjuta oma näidendites väga kõrvalosi, sest see matab näitleja loomingulisuse. "Ma tean, mis tähendab see, et sa lähed tüki alguses korraks lavale, siis istud kaks tundi garderoobis, vaatate kaaslasega läbi peegli üksteist, ajate juttu ja siis lähed seal lõpus. See ootamine tapab kunstniku inimeses ära. Ma olen püüdnud teha nii, et ei oleks selliseid õnnetuid."

Hea tekst peaks näitekirjaniku sõnul olema ootamatu nii publikule kui ka näitlejale, kes seda esimest korda loeb. "Ma esitan nii raske küsimuse, et ma ka ise ei tea kirjutajana, mis vastus on ja siis mõtlen tükk aega ja kirjutan sellise vastuse, mida mul plaanis ei olnud," rääkis Tätte.

Kui kunstiga seostame hoopis teistsuguseid väärtusi kui raha, siis Tätte sõnul oli aeg selline, mis pani nii kirjutama. "Meie tulime sealt vastikust Vene ajast, kus raha ei tähendanud mitte midagi. Poest midagi osta ei olnud. Oli ükskõik, kas sul oli seda raha või mitte, peaasi, et kuidagi said söögi lauale. Siis tuli Eesti aeg ja Eesti raha ja siis hakkad enda ümber nägema, kuidas kõik muutub. Enne olid arvamusliidrid põhiliselt kirjanikud, teadlased, vahel ka mõni näitleja ütles sõna sekka. Siis vaatad, et neid enam keegi ei kuula. Kuulatakse neid, kellel on natuke rohkem raha tekkinud. Tundub, et see sai ühiskonnas tähtsamaks, kuidas palju raha saada, mitte see, kuidas targaks saada. Ei avaldata ju iga sügis mitte Eesti 500 kõige targemat, vaid kõige rikkamat inimest," naeris ta.

Tätte meenutas, kuidas tal käis külas siiani hea sõber Tartu Ülikooli päevilt, Juhani Püttsepp, kellega koos nad ühes vanas majas kümme kümnekroonist rahatähte ära põletasid, mis tol ajal oli nende jaoks suur raha. "Vandusime, et me ei tee elus mitte midagi raha pärast. Nii see ei läinud, aga me saime aru, et see tuleb," ütles Tätte.

Kui "Ristumine peateega" valmis sai, oli Tätte üliõnnelik ja läks tekstiga oma teatri peanäitejuhi Elmo Nüganeni juurde. "Panin selle laua peale ja iga päev läksin tööle, veel nädal-kaks vaatasin, Elmo tuleb, läheb pea maas oma kabinetti ega ütle teregi. See oli väga raske aeg mulle. Üks päev küsisin, et kuidas selle näitemänguga on. Ta ütles, ei-ei, see pole meie teater, aga tal sõber Andres Noormets Pärnus teeb seal koolilastega midagi, anna talle, äkki teda huvitab. See tundus küll halb, aga see oli väga hea, sest Andres Noormetsa kaudu sattus see tükk Saksamaale mingile workshop'ile ja see tegi mind elus korraks rikkaks meheks," ütles Tätte.

Paljude Tätte tuntud näidendite nagu "Sild" ja "Palju õnne argipäevaks!" kirjutamisest on möödas küll hulk aega, aga ta kirjutab tänaseni. "Mitte et mul oleks vajadus seda teha, aga kui teatakse, et ma olen neid kirjutanud ja on isegi hästi läinud, siis nüüd on hakatud paluma või tellima, see on kole sõna, aga tõesti, ma olen neid neli tükki peale teatriaega kirjutanud. Üks Tõnu Oja palvel ja nüüd, 15. detsembril tegin oma lemmiku, mulle meeldib, kui kuskile kirjutad "Lõpp.". Sai valmis linnateatrile üks näitemäng," avas ta.

Oma näidendid kirjutab Tätte käsitsi. Esiteks talle nii meeldib, teiseks on see ka omamoodi rituaalne. "On mingid usud, ma usun, et kõik läheb paremini, nagu oli selle ristumisega, et samasugune paber, see kollane ja käsitsi ja mõlemale poole. Arvutis ma kardan, et ükskord vajutan mingit valet klahvi ja kõik kaob kuskile," tõdes näitekirjanik.

Tätte mäletab aega, kus ta tundis, et uute mõtete arendamiseks tuleb pidevalt suhelda, kõike näha ja kuulata. "Ma olin nagu mingisugune kaan kuskil seltskonnas, jälgisin, ootasin: palun üks hea lause, mida kõlbaks kasutada," meenutas ta ja tõdes, et kui seda ei tule, peab oma mälestustes sorima hakkama.

Vormi hoidmiseks peab kirjanik tema sõnul oma asjade suhtes aus olema. "Sa saad aru, et kui sa olid kunagi järv ja nüüd oled selline kinnikasvanud järv, siis sa ei ole enam järv, vaid oled hetkel kinnikasvanud järv ja elad sellist elu. Vormi hoida…see on see õnne vajadus, et neid õnnehetki tuleb seal laua taga istudes, oma paberi ja pliiatsiga. Kui sul tuleb mingi asi, lähed õhtul pärast kirjutamist oma onnist koju ja su silmad säravad, sa oled õnnelik, see tuli minu juurde. Ega seda õnne igal ajal sel pimedal ajal ei tule ka," nentis Tätte.

Hingerahu olulisus

Hingerahu teema on Tättele alati oluline olnud ja ta on iseendaga kontaktis olemiseks teinud igasugu eksperimente. "Paar aastat ma pole eriti telefoni sisse lülitanud, rääkimata sellest, et mul pole mingeid Facebooke või mis kõik asjad olemas on. Televiisorit ei ole vaadanud vist juba viis aastat. Ma lootsin, et see nii on, ja see on ka niimoodi, et kui sa millestki loobud, siis tuleb kohe asemele. See, mis asemele tuleb, on palju parem, kui see, mis enne oli," rääkis ta.

Mere äärest läbi metsa oma onni kõndides ei ole see küll pidev seisund, kuid on hetki, kus ta tunneb end loodusega ühena. "Sa lähed nende mändide vahelt, kes on sinuga koos kasvanud ja korraga saad aru, et ma kuulun siia. Et ma pole siin võõras, siin looduses. Ühel hetkel saad aru, et see on see tunne, et kui keegi midagi küsiks, on kõik vastused minu peas olemas. Sa tajud seda suurt võrgustikku, mis ümber maakera on. See on selline tunne, et kui sa oled välismaa reisil käinud, oled pikka aega olnud kuskil lõunamaal ja siis hakkad Eesti poole tagasi liikuma ja Frankfurdi lennujaamas näed oma värava juures paari eestlast. Sa ei kuule, et nad räägivad eesti keeles, aga saad aru, et nad on minu omad. Seal metsas on samamoodi see tunne, korraga saad aru, et me oleme ühed," rääkis näitekirjanik.

Hing on meile antud eesmärgiga ja inimene peaks temaga rohkem kontaktis olema, arvab Tätte.

"Ma arvan, et see hingeteema on midagi, millega me eriti ei tegele, aga peaks. Hing tahab saada seda valgust. Olen mõelnud kuidagi korrustega. Keskmiselt inimene elab, eriti tänapäeval, sellel esimesel, kõige madalamal korrusel, kus on poed ja söök-jook, lihtne meelelahutus ja sa ei pea midagi tegema. Sa saad seal ilusti hakkama ja sulle tundub, et kõik on hästi. Aga hing tahaks minna tegelikult järgmisele korrusele. See on näiteks see korrus, kuhu mina end jõuliselt pressin, et üldse midagi kirjutada. Et sa oled vähe kõrgemal sellest. On neid inimesi, kes saavad veel kolmandale, neljandale ja viiendale korrusele, kus juba läheb päris heaks. Ma arvan, et hing tahab ronida ülespoole. Talle tuleb anda võimalus saada sellest esimesest korrusest kõrgemale," sõnas ta.

Tätte sõnul on inimesel oluline teada, et lisaks temale on maailmas veel midagi palju suuremat. Üks funktsioon on selles tema arvates kirikul. "Kirik tuletab sulle meelde mingeid asju, mida oleks vaja. Ma kasvasin ateistlikus keskkonnas ja kristlus ei ole kuidagi minu sisse pääsenud, aga ma tean, et ma olen religioosne ka. Nagu eestlane ütleb, mul on oma usk, need teised asjad mind ei huvita," ütles Tätte ja tõi välja ka looduse olulisuse.

"Kui sa loobud sellest, et sul kogu aeg raadio müriseb kõrval, selles vaikuses ja minu puhul ka selles mere silmapiiris, mida ma vaatan, esitad küsimuse ja võid oodata päeva, kaks, kolm, võib-olla rohkem veel, kuni tuleb vastus. Need vastused on olemas kuskil, ükskõik, kas teised arvavad, et need on õiged või valed, aga sa saad selle, mis sa tahad. Ma tahaksin väga, et inimesed rohkem jõuaksid sinna, kus nad saavad aru, et minuga ei lõppe see maailm, vaid ma olen millegi suure tööriist."

Romantika kodus ja võõrsil

Tätte on palju reisinud. Ta tunnistas, et ei ole käinud maailmas teadmisi ammutamas või varemeid pildistamas, tema suurim tung on hoopis mingi romantika kogemine.

"Ma olen selle peale kõige rohkem elus raha kulutanud, et tunda neid romantilisi hetki. Reisidel ka see, kui sa ärkad varem teistest, kuskil idamaal, lähed õue ja kuulad, kuidas linn või küla ärkab, kuidas esimesed inimesed hakkavad seal toimetama ja palvetama ja need võõrad valgused, võõrad värvid, võõrad helid, see on selline romantika power," ütles ta.

Eriti võluvad teda kohad, mis on jäänud inimestest puutumata, näiteks ookeanid ja sellised kandid, kus on tunda veel aegade algust. "Seal kuskil Tšiili lõunaosas või Kamtšatkal või Islandil," tõi Tätte näiteid. Ta märkis, et ka Vilsandil väljaspool koduaedasid on kõik päris puutumatu.

Vilsandile uusi elama asujaid välja ei visata, kuid Tätte naljatles, et kui kolm talve seal suudad ära olla, siis alles hakkame mõtlema, kas tulid terveks eluks või mitte. "See on see tänapäevane sõna – kogukond. Kogukond on meil päris hea, minu jaoks kogukond tähendab seda, et me ei näri üksteisel kõri läbi, vaid kannatame üksteist ära sellisena, nagu me oleme ja selles mõttes on meil kogu Eesti esindatud, kõik kihid," ütles ta.

Kogukond on saarele rajamas väikest kalmistut. Pisike liivaküngas oli seal tegelikult juba sõjaajast ja sinna mõned inimesed maetud, keda mingil põhjusel Kihelkonnale viia ei saadud.

"See on juriidiliselt päris keeruline. Eluaeg on mul olnud kindel mõte, et tuhk ja merre ja ma ei taha, et minust mingit jälge jääb, aga see on nüüd nii kena, mis me oleme sinna teinud, kuhu siis urni võib panna, mitte laibamatust teha. Ma mõtlen, et see võiks olla koht, kus mina käin oma isa haual, räägin temaga. Äkki tahab keegi minuga ka rääkida. Mul on tunne, et see tuleb vähemalt minu jaoks," sõnas Tätte.

Äsja 60 aasta juubelit pidanud Tätte ütles, et tal on endiselt loomingulisi plaane. "Ma küsisin kunagi Tõnu Õnnepalult seal samas Vilsandil, ma tean, mida ta elus teinud on, et kas tal on kõik nüüd tehtud. Ta ütles ei, mis asi mul tehtud on, kõik on tegemata veel. Mul tiksub pikka aega juba, ma teen ühte raamatut, mis ma usun, saab mu elu kokkuvõtteks, aga ma ei kiirusta sellega. See kasvab koos minuga. Ma püüan mitte kibestuda, milleks pole põhjust ja ma tahan, et minust ei saaks mingi nilbe vanamees," rääkis ta.

Pooleliolev teos on romaan, aga Tätte otsib sellele enda sõnul uut stiili. "Mulle ei meeldi kirjutada neid kooloneid ja jutumärke, "ütles ta", "mõtles ta", "arvas ta". Ma tahaks kuidagi segada, romaani ja näitemängu viia üheks."

Oma näitemänge, mida teatris on mängitud, kokku lugedes sai Tätte arvuks 13. Talle meeldib selle töö juures tegelaste välja mõtlemine. "Ei ole nii, et kõik on üks inimene ja neil on erinevad nimed, vaid kui ma ükskord suren, siis ma tahaks haual näha, et kõik need minu välja mõeldud inimesed koguneksid sinna ümber ja ma ütlen tere, Osvald, tere see ja see," sõnas näitekirjanik, lisades, et tegelane kasvab tema jaoks näitemängu jooksul.

Ka Vilsandil olles märkab Tätte muutuvaid aegu. Ta täheldas, et näiteks kliimamuutus toimub igal juhul ja seda on eriti hästi näha sellest, millised olid talved kunagi ja millised on need praegu. "Kõik muutub, aga võib-olla peabki muutuma. Kes seda teab," ütles ta.

Sõda jälgis ta samuti, kuid sai ühel hetkel aru, et see hävitab ta elu. "Ma ei suutnud midagi enam luua ega kirjutada. Ma elasingi selles sõjas ja nüüd ma tean, et see toimub ja tegelikult ma tunnetan seda maailma ka niimoodi, et on üks väga suur muutumine toimumas ja see on võib-olla juba olnud, mida me ei ole tähelegi pannud, et see maailma lõpp juba saabus siis kui lubati. Ei tea ka. väga rahutu on kõik ja selles mõttes ei saa elada päris täpselt nii nagu siiamaani. Ma ei ennusta tuhandeaastast rahuriiki kuskilt otsast," lausus Tätte.

Kultuurisoovitus. "Minu kultuurisoovitus on üks laul, mida mina kuulan juba viis-kuus aastat ainsa jõululauluna ja päeva jooksul ikka päris palju tunde. See laul, ma usun, peaks selle saate vaatajale sobima. See on Gavin Bryarsi "Jesus' blood never failed me yet". Algajatele võtta see 20-minutiline variant ja edasijõudnutele juba tund 20. See toob palju valgust hinge," soovitas Jaan Tätte.