Lüüs selgitas, et uue näituse "Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid" kontseptsioon sündis õhtustel vestlustel Eero Epneriga. "Kuskil eelmise aasta septembris tuli see pakkumine, kui Kumu andis Eero Epnerile võimaluse teha seal üks näitus ja Epner kaasas siis minu. Hakkasime otsima põhilist küsimust või võtit, mis meid üldse huvitab. Saime kord nädalas õhtuti kokku, jõime teed ja lihtsalt vestlesime maast ja ilmast – mis on hingel, mis on meeles, mis kuidagi puudutab," rääkis Lüüs näituse sünnist.

"Lõpuks hakkas kandma üks küsimus, mis on mind juba kaua aega kummitanud – kuidas tuleb inimene toime vabadusega. Minu algne inspiratsioon oli Amsterdam, sealt läks mõte vene uusrikastele ja 90-ndatele, kus tuldi vabadusega halvasti toime, ning sealt jõudsime esimese Eesti vabariigi juurde, kus toimus samuti ühiskonnas suur nihe," rääkis Lüüs.

Tekkis esimene Eesti päritolu keskklass, kes sattus veidrasse vahetsooni, kus juured raiuti läbi ja ei tahetud enam identifitseerida ennast läbi selle, kust on tuldud. "Inimesed, kes olid sündinud muldpõrandal, käisid lepikus või talvel laudas hädal ja kelle vanavanemad olid pärisorjad, jõudsid koolihariduse ja enese ülestöötamise toel murda läbi kõikvõimalikest klaasist või vähemklaasist seinte, murda ennast keskklassi, panna püsti ärid ja sattuda veidrale vahealale. Aga ka saksa ega vene päritolu keskklass ei tahtnud neid väga omaks võtta," selgitas kunstnik.

Näitus koosnebki üheteistkümnest stseenist, kuhu Urmas Lüüs on lisaks enda loodud objektidele kaasanud kunsti, mööblit ja esemeid Eesti muuseumidest ja erakogudest. Näitusele on kaasatud näiteks Eduard Wiiralti, August Weizenbergi, Amandus Adamsoni jt töid. Näitusel eksponeeritud ajalooline mööbel ja tarbeesemed pärinevad Eesti Kunstimuuseumi kogust ja erakogudest.

Indrek Paas ja torm linna

Lüüsi teatraalsed ja narratiivsed installatsioonid tuletasid talle meelde, et täpselt selline tegelane on Tammsaare poolt päris põhjalikult läbi kirjutatud. "Ja mis oleks veel ebaseksikam kaasaegses kunstis, kui võtta alusmaterjaliks Tammsaare. Täpsemalt siis Tammsaare Vargamäe Indreku, kellest kujuneb Indrek Paas," muigas Lüüs, keda inspireerisid narratiivid "Tõe ja õiguse" teisest, kolmandast ja neljandast osas.

Lüüsi huvitaski ühest maailma teise astumine. "Oli ju täiesti võimalik, et kunstnik, kes on tulnud eikusagilt, võib järgmisel hetkel astuda sisse Moulin Rouge'i uksest. Usun, et see on samasugune maailmatunnetuse nihe nagu muinasajal, kui lätlaste Kaupo viidi Rooma paavsti juurde," rääkis Lüüs ning lisas, et näituseks ettevalmistudes loeti läbi päris palju tolleaegset ajakirjandust.

"Leidsime näiteks ühe artikli, kus maalt pärit kooliõpilastelt küsiti, et kas nad tahavad pärast külakooli maale jääde või linna minna. Valdavalt kõik tahtsid maalt linna minna ja põhjenduseks ütlesid, et maainimesed on kõik lollid, räpased ja haisevad," jagas Lüüs, keda huvitasidki erinevad asjad, mis saabusid inimese ellu, kes enda keskkonna välja vahetas.

"Juba enne vabariigi algust elavnes meil suuresti selline nähtus nagu prostitutsioon. Kui varasemalt olid bordellid ainult sadamates, mida külastasid peaasjalikult meremehed, kes siin aega parajaks tegid, siis nüüd tekkis jõukas kiht, kes sai osta nii palju naiseliha, kui ta tahtis," selgitas Lüüs ning lisas, et vohama hakkas ka pornograafia.

Amsterdam

Lüüs ise jõudis vabaduse küsimuseni Amsterdami kolides. "Iga kord kui õhtul kodu poole läksin ja nägin maas mõnda abitut maas olevat inimest ja tundus, et tuleb minna abi pakkuma, siis ei pidanud ma kunagi tegema seda oma viie hädise hollandikeelse sõnaga, vaid sain pöörduda inglise või vene keeles, sest tegu oli turistiga, kes oli saabunud linna, kus oli piiramatu vabadus," rääkis Lüüs.

"Võid osta igalt tänavanurgalt kanepilt, psühhedeelikume, võid igal pool alkoholi juua, võid minna punaste laternate tänavale, osta naiseliha või lihtsalt akende ees sõpradega nilbusi pilduda. Kui inimene tuleb üheks nädalavahetuseks turistina Amsterdami, siis peab ta ju kõik need vabaduse lühikese ajaga ära tarbima ja paraku jääb ta vabaduste laviinile alla ja need vabadused suruvadki ta näo sinna tänavale, okseloiku," jagas Lüüs.

Samas ei tahtnud Lüüs nii kaasaegset olukorda näituse aluseks võtta, sest see oleks muutnud näituse liialt illustreerivaks. "Samuti ei oleks distantsi nii selgelt selle üle mõtlemiseks. Seepärast ongi suurepärane võimalus kaasaegse küsimuse läbimõtlemiseks võtta ajalooline situatsioon, kus seesama asi on läbi mängunud. "Gilgamešist" alates ei leia me kirjandusest midagi eriti suurt uut. Võin mõne väga kaasaegse situatsiooni enda jaoks "Gilgamešis" läbi elada. Ajaloos oleme alati targemad kui need, kes selles ajas elasid. Kui tahame rääkida praegusest sõjast, siis on väga õige rääkida näiteks teisest maailmasõjast, sest seal on meil juba hea ülevaade," arvas Lüüs.

Kunagine normaalsus

Lüüsi sõnul võib uuel näitusel tõdeda, et seal on väga palju kunsti, mida ei oleks praegusel ajal võimalik teha. "Mis tollal tundus äärmiselt tavaline. Oleme ühiskonnana äärmiselt palju tundlikumaks muutunud. Praegu tuleb välja, kõige radikaalsemana mõjuvad Viiralti pornograafilised pildikesed, mida ta kritseldas sigaretipakkidele, menüüdele. Näitusel on üleval üks pärgamendile kritseldatud joonistus, kus on mees ja naine, kes on oma olekult justkui Maarja ja Joosep või Maarja ja Kristus, mehel on erekteerunud peenis, mille otsas kiigub väike lapsuke, ja naise õlal on teine väike lapsuke, keda ta siis suuga rahuldab," rääkis Lüüs.

"See on niivõrd karm materjal, mis tekkiski kodanlike fantaasiatega. Fantaasia vabanes ja kuidas sa selle vabadusega siis toime tuled. Kui sa saad, siis kas sa ka pead?" küsis Lüüs, keda huvitas ka see, kuidas mõjub tollane normaalsus 21. sajandi muuseumisse ümber tõstetuna. "Väga paljud inimesed on šokeeritud, et kuidas üldse on võimalik midagi sellist näidata," lisas ta.