"Kõik inimesed, kes tulevad etendust vaatama, tulevad tegelikult sünnipäevale ja nii nagu nad teatrisse jõuavad, nii nad ka saabuvad Õiele külla ehk me oleme Õie korteris," tutvustas autor ja lavastaja Urmas Lüüs.

Lavastus räägib kolmest generatsioonist naisest: Õiest, tema emast ja vanaemast, kes kõik erineval, füüsilisel või metafüüsilisel moel ka lavastuses üles astuvad.

"See lavastus liigub argireaalsusest järjest rohkem mingisse teise reaalsusse. Kui me alustame üpriski sõnalavastusele omast töövahenditega, siis lõpuks see argilisus lõpetab kusagil maagilises realismis," selgitas Lüüs.

Kultuurikriitik Gregor Kulla sõnul pakub lavastaja loodud olustik väga palju äratundmist. Nii asjad, millest tädi Õie korter on üles ehitatud, kui ka lood ja karakterid.

"Mina tädi Õiet ei tundunud, aga arvan, et me kõik saame aru, kes see tädi Õie nende elus on. Draamat otseselt ei teki, aga tekivad väga vastuolulised tunded iseendas, mida ma olen näiteks nooremana või hilisemas eas sellises kohas olles tundnud. Eestlasele hästi puudutav lavastus," rääkis Kulla.

Urmas Lüüs on kunstnik ja disainer, kes tegutseb visuaalkunsti ja etenduskunsti piiridel. Magistrikraadi on ta omandanud sepakunsti erialal. Oma loomingus seob ta kokku video, liikumise, tarbeobjektid, foto, skulptuuri, sõna ja heli.

"Varem on ta näituseid teinud, installatsiivseid ruume loonud. Eks see ole ka väga tugevat installatsiivne ruum, aga minu meelest kukkus see esmakordne lavastamine päris omanäoliselt välja," sõnas Kulla, kes liigitas Lüüsi lavastuse nii etenduskunstiks kui ka tantsulavastuseks.