Urmas Lüüs on ennast Eesti kunstis ja etentuskunstides nii ära tõestanud kuju, et mul on andunud fännina seda arvustust väga kurb kirjutada. Tema viimane teos "Tädi Õie 65. sünnipäev" oli esimene kord, kui ta lavastas esemetele lisaks ka inimesi ja see üritus läks tal ikka väga pekki.

Soviet ja präänikud

Kujutage ette oma vanatädi korterit. Sisse astudes lendab näkku kopitusepahvakas. Köögis on gaasiahi, mis on juba ammu tuleohtlik ja põrandal laiub naksuv linoleum. Elutoa seinu katavad kohustuslikus korras rõvedad kõrgläikega sektsioonkapid ja seinad ise pole 1980. aastatest peale uuenduskuuri läbinud – kõik on endiselt vägagi pruun.

Selline oli ka Tädi Õie korter, kuhu mind 6. aprillil piletiraha lunastanuna sisse kutsuti. Kuna 12 eurot on tudengile paras vops, siis kinki ma võõrale tädile kaasa võtma ei hakanud. Istusin teiste kaassünnipäevaliste keskele maha ja ootasin, millal etendus pihta hakkab ning küpsist jagama hakatakse.

Õhkkonna kujundamine näis esialgu eeskujulik, kuna vanemate sugulaste sünnipäevadel peab ju päriselt ka üsna tihti kusagil lillepostamendi otsas kükitama ja "parim enne möödas" präänikut järama. Boonuseks kohutavalt läppunud õhk ja lämmatav igavus.

Täielik külapalagan

Aga Tädi Õie sünnipäev ei olnud lihtsalt igav. See oli väljakannatamatult igav. Kui üldiselt pakutakse vanatädi sünnipäeval ka paar pitsi viina, mis laudkonna tuliste aruteludeni viib, siis Tädi Õie vist eriline viinalemb polnud. Sellest oli kahju, kuna sünnipäev karskelt hoogu sisse ei saanud. Külalised olid võhivõõrad ja Õie ei näinud teps mitte vaeva, et kohale ilmunuid tuttavamaks teha. Keegi ei pidanud kõne, lapselapsed ei teinud piinlikku eeskava, ei lauldud nooruspõlve laulukesi ega midagi. Kogu sünnipäev piirdus Tädi Õie sisutühja taidlemisega ruumis, kus tundus lõpuks olevat ligi 100 kraadi kuuma.

Etendaja roll mõjus nagu kehv kooliteater. Tal tundus jube häbi olevat: kokutas ja punastas vahetpidamata kohtades, kus poleks loogiliselt kohe üldse pidanud ei kokutama ega punastama. Ta ei tundnud ennast selles narmendavas roosas kleidis mugavalt. Näis, nagu oleks ta tahtnud olla pigem lava taga kui lava peal. Lindalil oli silmnähtavalt ebamugav publikuga suhelda ja see võttis etenduselt väga palju ära. Terve lavastuse vältel ei suutnud ma lõpetada unistamist, et mis siis, kui Tädi Õiet oleks mänginud Maarika Vaarik...

Oleks ja Poleks on pahad poisid

Etenduskunstilise sünnipäeva korraldamine on fantastiline võimalus panna publik vägisi kaasa tegema. Lüüs paraku sellest võimalusest kinni ei haaranud. Istutas külalised toolidele maha ja lasi neil omavahel küpsisetaldrikuid ringi lasta. Kogu ülejäänud sünnipäeva vältel oli publik lihtsalt publik. Sama hästi oleks võinud Tädi Õie taidlus aset leida Kanuti suures saalis ja pealtvaatajatel oleks tribüünil istudes mugavam igavleda olnud. Poleks pidanud 180 kraadi kaela keerama, et roosa kleidiga vanatädi palaganliku edvistamist pealt näha.

Tädi Õie oleks võinud paluda mul endale sünnipäevalaulu laulda või mõne meesterahva sümboolsele tantsule kutsuda vms. Oleks võinud teha vähemalt sama piinlikult nagu vanatädi sünnipäeval tegelikult olema peaks. Hea võimalus magati lihtsalt maha.

Ja siis see dramaturgia...

...oli lihtsalt olematu. Kogunesime kokku, jõime teed, sõime küpsist, Tädi Õie paanitses, et kook läks kõrbema, tegi ühe jabura karmoškanumbri, veel jaburama tantsukava, siis vähkres padjapüür näos voodis ja oligi kõik. Vahele pikiti tobedaid jumpscare'e mis mõjusid ka jube odavalt. Köögis kukkus suure kolinaga kusagilt riiuli pealt pott alla.

No tere tali. Mis mõte sellel kõigel oli? Kõik oli väga sürr, aga mitte piisavalt sürr, et olla David Lynch. Sellel absurditeatril puudus igasugune sisuline väärtus. Ja suure osa sellest jamast kirjutan ma haleda dramaturgia ja kehva näitlejatöö arvele, kuna lavakujundus ja õhkkond olid tegelikult väga super. Seal oli võimalust küll ja veel, et ironiseerida sovietiliku pidulauakultuuri üle ja luua üks päriselt publikut kaasav etendus. Võimalus, mis jäi realiseerimata.

Urmas Lüüs on lahe kuju ja mul on nii kahju, et tema esimene katse kaasata inimesi oma installatiivsetesse lavastustesse nõnda haledalt läbi kukkus. Tema 2022. aasta lavastus "Ülerahvastatud üksindus" on siiani üks ägedamaid elamusi, mis ma Eesti etenduskunstiskeenel saanud olen. Aga selle lavastas ta üksi, ilma dramaturgilise abita.

Ma loodan, et selle hurjutamise lõpuks sai Urmas edasiviivaid vihjeid. Et äkki võiks järgmine kord uuesti võimalikult palju soololt teha ja segavad faktorid nagu dramaturgid ning ebatraditsionaalsetes rollides piinlikkust tundvad näitlejad kõrvale jätta. Tundub, et see sobib talle paremini.