Möödunud aasta novembris tutvustas Kanuti Gildi SAAL uut ja kaasaegset formaati SAAL3. Tegemist on lühilavastuste õhtuga, mille raames eksponeerivad oma alla tunni pikkuseid töid kolm kunstnikku. Seeria annab võimaluse demonstreerida oma kujutelma sügavamaid kihte ning pakub uue ja vaheldusrikka formaadi, mis on Eestis pigem unikaalne. SAAL3 teisest õhtust võtsid osa kunstnikud Nele Tiidelepp, Helgi Saldo ja Üüve-Lydia Toompere.

Päris fiktiivsus

Korgi lööb pealt Nele Tiidelepa "sometimes in life not dancing is not an option", mille saab mõtteliselt jaotada kahte vaatusesse. Kaugustest kostuv Tiidelepa hääl juhatab Kanuti baari eest rahvahordid saali.

Tiidelepp seisab vasakul pool lava punase lindiga ehitud analoograadio kõrval ja vahetab kanaleid. Paremal pool laval on kaamera ja koorimata greip. Ühtäkki esitab kunstnik üpris lodeva koreograafianumbri, millele järgneb greibi koorimine ja selle söömine. Veidi abjektsena mõjuv tegevus kuvatakse suumitud kujul valgele taustale lava paremal pool. Teises vaatuses käivitub Tiidelepa ümber muhe biit ja valgel taustal hakkab jooksma tekst,  mis dokumenteerib päevikuvormis järelpeol nurgas istumist ja mõtisklemist.

Lühilavastuse tugevaim osa on ilmselt segment, milles Tiidelepp endaga sõna otseses mõttes vestlusesse astub. Kunstnik lülitab sisse eelmainitud punase lindiga ehitud analoograadio, kust kõlab tema enda poolt ette lindistatud tekst. Reaalajas vastab Tiidelepp iseendale, luues küllaltki humoorika dialoogi, mis kogu ülejäänud lavastuse melanhoolsele kurvatüdrukulikule noodile kergelt eneseiroonilist värvi annab.

Tiidelepa tööd on keeruline hinnata või analüüsida, sest nii tema tekst kui laval konstrueeritud flegmaatiline karakter on läbinisti abstraktsed. Kui miski Tiidelepa töös võiks paeluda, siis on see oskuslik olme romantiseerimine ja taaskastuamine. Laval nähtu pole jalgratta leiutamine, vaid olemasolevate toodete rakendamine ja ümbermõtestamine teise konteksti, mis asetab nad uude valgusesse.

Suverääne drääg

Eesti oma kväärkvoodi täitja Helgi Saldo ehk Heinrich Sepp ajab marru kõik inimesed, kes lootsid rahus ja vaikuses teatrisaalis istuda. "Parajalt õnnelik" diskuteerib oma küllaltki forsseeritud visuaalses pooles eestluse üle ning käsitleb rahvuslikku identiteeti kui üht alter ego, mida me ühiskonnas kanname.

Kõrgete kontsade, kummist rinnapartii, pika patsi ja Estonian Beauty särgiga Saldo alustab vaevalise kõnnakuga jooksulindil, mille järel palub ta publikul otsida oma istmelt valgeid ümbrikuid. Ümbrikuid on saali peale kokku seitse ja avastan neist ühe ka enda toolilt. Seitse valitut, kaasa arvatud mina, loevad tekstid kõvahäälselt ette. Katkendid on seotud peegeldustega, mida keskmine eesti inimene võib tunda istudes saalis, kus Saldo või keegi teine värvikam kunstnik enda loomingut esitab.

Pidev hirm kaasamise ees on tõesti tunnuslik konservatiivsele teatrikülastajale, mida tihti seostatakse Eesti inimesega. Asetatuna mõnda teise institutsiooni, võib tendentsi toonitamine esile kutsuda ebamugavust, kuid Kanutis saame kollektiivselt naerda ja möönda, et oh see eestlane on ikka omamoodi veider ja introvertne liik.

Auditoorse dialoogi järel jõuab hetk Saldo forteele ehk dräägile. Saldo seisab valge taustal ja lavavalguse pimenedes kostub kõlaritest Lenna Kuurmaa 2010. aasta hittlugu "Rapunzel". Audiovisuaalsete efektidena ilmuvad mõlemale poole tantsivad kitš-tited ja hobused, refrääni ajal lendlevad roosilehed ja peast langeb pikk punupats. Puudu on kompvekid ja odav mull. Rapunzel laseb valla oma juuksed, Saldo tõmbab hõlma alt pardli ja sujuvalt naastes jooksulindile ajab sellega oma päris juukseid.

Saldo lahkub lavalt, jättes publikusse meeleolukad ja kriiskavad fännid. Oskus lahutada meelt maitsekalt ja sisukalt pole kerge. Saldo puhul on kõike natuke üle, aga kummalisel kombel on labasusest asi kaugel. Sõbraliku kunstnikuna astub ta publikuga vahetusse vestlusesse ja näitab ka lihtsurelikele, et drääg pole bad.

Magus fetiš

Viimaseks etteasteks kutsutakse ülesköetud rahvas lavale musta mati ümber istuma. Matil lamab selili üleni punases latekskostüümis, pika patsi ja kõrgete kontsadega Fluxxious ehk Üüve-Lydia Toompere, kes hoiab konksus jalgadel klaasist plaati. Klaasist plaadi keskel on sefiiritort – täpselt selline, mida saab Pihlaka kondiitriärist.

Istun matist lava tagumises osas, kui Fluxxious hakkab lauana mööda ruumi voorima. Üsna pea pakub ta publikule torti, mida peab arhailisel kombel näpu kui kopaga haarama. Klaasist laud tordiga – roll, mille Fluxxious on endale võtnud – liigub ühest otsast teise ja toidab oma vaatajaid.

Kuid sefiiritort pole ainuke, mis auditooriumi kaloraaži tõstab. Tükike Berliini klubistseenist tõmmatakse lateksist aluspesu väel rihmadega lae alla, kus ta esitab intensiivse ja erootilise BDSM-i mõjutustega liikumiskava. Õhus on tunda uudishimu, meeldivat ebamugavust ja silmsidet teiste saalis viibijatega üritatakse pigem vältida. Vaikuse keskel kostub meeleolukaid kilkeid ja hüüdeid, tort on oma koha leidnud nurgas ja fokaalpunkt on õhus manööverdaval kunstnikul. Fluxxious kui alter ego on miski, mida Eestis teatrites kohtab pigem harva, kuid vaatajate silmist ja kehakeelest võib järeldada, et huvi taolise žanri vastu on täiesti olemas 

Väga positiivne on möönda, et noortel kunstnikel on säilinud huumorisoon ja oskus end mitte liiga tõsiselt võtta. Kui miski peaks kolme kunstnikku ühendama, siis on see eneseiroonia ja julgus mõelda enda kehast välja. Helgi Saldo ja Fluxxious toovad lavale juba eksisteerivad alter ego'd ja Nele Tiidelepp jääb oma liistudele truuks ning tasakaalustab minimalismiga teiste poolt pakutud maksimalismi. Selles kontekstis ei tundu Tiidelepp võõrkehana, vaid suurepärase sissejuhatajana, mis üldist ootusärevust juurde keevitab.

Üks on kindel: SAAL3 vol2 paneb oma vaataja proovile ja vaatajale see meeldib. Selle tõestuseks on järjekordne väljamüüdud saal ja meeleolu, mida tavaliselt teatris ei kohta.