Kuraator Merike Kurisoo ütles, et esimene kirjalik allikas ükssarvikutest pärineb 2500 aasta tagant. "Müütides ja legendides on nad olnud ilmselt veel kauem," sõnas ta ja lisas, et ükssarvikud on ka läbi aastasadade ka muutunud. "Ükssarvik inimeste jaoks 1000 või 500 aastat tagasi oli veidi teistsugune kui see, mis ta on meie jaoks praegu."

Kurisoo sõnul on enamik Niguliste muuseumis väljas olevat ükssarvikutega seotud tööd pärit 16. ja 17. sajandist. "Ükssarvikust kujunes väega muinasjutuline loom, keda kõik üritasid püüda, ta oli ka imet tegev ja väga vapper loom," selgitas kuraator ja tõi välja, et ükssarviku vägi seisneb tema imet tegevas sarves. "See oli see, mida kõik ihalesid, nii kuninglikud pead kuni talupoegadeni välja."

"16. ja 17. sajandil kujunebki temast pigem ilmaliku maailma tegelemine, keskajal on tal oma koht nii rüütlikultuuris kui ka kiriklikus kontekstis, keskajal on ta väga tugevalt nii Kristuse enda kui ka Paradiisi sümbol," mainis ta ja kinnitas, et tol ajal tõesti usuti, et ükssarvik on päriselt elav loom.

Kurisoo arvates võidi juba keskajal aru saada, et ükssarvikuid ei ole olemas. "Teadusmaailmas laiemalt hakati kahtlema 16. ja 17. sajandil, aga need, kes purustasid ükssarviku müüdi, olid taanlased," mainis ta ja tõi välja, et just nemad tõestasid, et ükssarviku sarv on tegelikult narvali esihammas ehk võhk.

Praeguseks on tema sõnul ükssarviku tähendus väga mitmekihiliseks muutunud. "Muidugi ta on vähemuste ja LGBT-kogukonna üks põhisümboleid, teiselt poolt on eestlased ka ükssarviku-rahvas, meil on kümme edukat iduettevõtet, mida me nimetame samuti ükssarvikuteks ja tulles veel sealt edasi, siis meil on väga äge tüdrukute programmeerimisliikumine Unicorn Squad, millele on ükssarvik vapiloomaks."

"Ükssarvik on igal pool ja igal ajal olnud kohal, tänases hetkes, 1000 aastat tagasi, 2000 aastat tagasi ja ta mõnes mõttes on aegade-ülene, ta oli meiega ja ilmselt ka jääb meiega," rõhutas ta.