Neljapäeval, 21. novembril saab Tallinna vanalinnas asuv Niguliste muuseum 40-aastaseks. Kunstiajaloolase Jüri Kuuskemaa hinnangul on Niguliste muuseumi näol tegemist maailmatasemel muuseumiga, kus on välja pandud terve hulk eksponaate, mis võiks olla ehteks mistahes suurele maailmamuuseumile. Ühe näitena tõi ta välja hiiglasliku seitsmeharulise kandelaabri.

"Selle keskel on õuna käes hoidev naisfiguur, kes meenutab Eevat ja nii-öelda pärispattu langemist. Teises käes on Kristuslaps, mis vihjab lunastusele. See on väga ainulaadne. Sellelaadseid on erinevatest materjalidest kogu Euroopas vist 27 eksemplari," rääkis Kuuskemaa "Vikerhommikus".

Muuseumi kunstiline nael on aga tema sõnul Niguliste peaaltar aastast 1483, mis pärineb Hermen Rode töökojast. "Kui võtta need lood, mis sinna juurde kuuluvad ja kõik need üksikult figuuride kaupa läbi rääkida, saab anda kirikuloolise ja kunstiajaloolise ülevaate, mis meie koolides paraku puudub. Seal võib pidada väga toreda koolitunni," märkis ta ning lisas, et samuti ei saa mainimata jätta Bernt Notke "Surmatantsu".

Aastasadade jooksul mitu korda põlema läinud Niguliste kiriku kohta on Kuuskemaa öelnud, et see on kõige dramaatilisema saatusega kirik Eestis.

"See kirik on varasemal ajal üle elanud mõned põlengud, mis sundisid seda ümber ehitama, täiendama ja taastama. Nii sai see sellise tornikiivri, mida praegu näeme, 1695. aastal. See põles ka 1944. aastal 9. märtsi pommirünnakus ja salapärastel asjaoludel ka 13. oktoobril 1982. aastal. Siiani on lahendamata küsimus, et miks see torn korraga kahest kohast põlema läks. Selles suures tulekahjus põles kiriku sisustus suures osas ära," rääkis Kuuskemaa. "Kui ma lähen Nigulistesse, on mul kõrbelõhn ninas."

Vanu fotosid vaadanud kunstiajaloolase hinnangul tuleb Niguliste arhitektuurne monumentaalsus tänapäeval paremini esile. "Eksponaate on vähem, need ei kata nii palju pinda ja arhitektuuri domineerimine on olulisemaks saanud."

Kunstiajaloolase sõnul oli Niguliste saatus kõige kriitilisem pärast 1944. aasta pommitamist. "Kui peatselt algas uuesti Nõukogude aeg, jäi see vare ilma ajutise varikatuseta, mis oleks olnud vajalik, et jääksid alles võlvid, mis kirikus olid. Isegi Moskva riiklikust ehituskomiteest tuli Tallinna nõudmine, et kuna tegemist on üleliiduliselt tähtsa ehitusmälestisega, tuleb katus teha. Aga meil oli pärast sõda punane võim ja Venemaa eestlane, linnapea Hendrikson kutsus hoopis välja mineeride kapteni ja küsis temalt, kas oleks võimalik need kirikuvaremed õhku lasta, nagu tehti Niguliste kirikuga Pärnus. Siis see kapten ütles, et see ei ole võimalik, ümbruskonna majad, mis on alles jäänud, saavad ka kahjustada," rääkis ta.

Hendrikson jäi kiriku lammutamiseks nii-öelda paremaid aegu ootama. Tema jaoks paremaid aegu aga ei tulnudki. "Kui Stalin 1953. aastal suri, õnnestus Tallinna haritlastel, muinsuskaitsjatel ja ajaloolastel kommunistidele selgeks teha, et see on tõesti väärtuslik, see tuleb taastada. Tallinna arhitektuurimälestiste kaitseinspektsiooni algatusel hakati pisitasa restaureerimisprojekte tegema, töid taastama ning sinna otsustati rajada keskaegse kunsti muuseum. Kui mina läksin 1964. aastal kunstimuuseumisse tööle, olid juba arutelud käimas, kuidas seda muuseumi sisustada ja mida sinna viia," meenutas Kuuskemaa.

Kunstiajaloolane lisas, et osa keskaegseid eksponaate, nagu "Surmatants", hoiti toona Kadrioru lossis. "Praktiliselt sain mina nendega juba siis lähedaseks ja pidin ka ligimestele selgitama, mis on mis ja mispärast on mingid asjad väärtuslikud. See tõus paremuse poole toimus väga pikaldaselt ja pärast pommitamist kulus kokku 40 aastat, kuni muuseum ja kontserdisaal avati."