Kuidas tegutseda, kui maailmas toimub rohkem, kui suudetakse vastu võtta? Kuidas leida rahu ja tähendus kiiresti muutuvas reaalsuses? Näituse pealkiri "Elu ei saa kunagi peatada" viitab eksistentsiaalsele tõdemusele: elul on omadus kesta ka kõige keerulisemates olukordades. Kuzmenko käsitleb näitusel teemasid isiklikest sisemistest kõikumistest üleilmsete ühiskondlike proovikivideni. "Elu ei saa kunagi peatada" on kunstiajaloolase Johanna Jolen Kuzmenko debüüt kuraatorina. 

"Kui vaadata, mis maailmas ümberringi toimub. Sõjakolded, looduskatastroofid, kõik on ärevil. Kuidas selle pingega toime tulla, et mitte taandada väikse inimese muresid pseudoprobleemideks. Et inimesed ei mõtleks, et maailmas nii palju koledaid asju, et mida mina siin oma väikeste asjadega. Mulle tundub, et see on süütunne, mis korduvalt käib inimeste vestlustest läbi," selgitas Kuzmenko.

Eriline tähelepanu on just sotsiaalmeedia ja meedia tarbimise kriitilisel analüüsil, tuues välja sotsiaalmeediaajastu võimalused ja ka surve avaldada isiklikke seisukohti oluliste sündmuse kohta, muutudes kiirelt "valdkonnaekspertideks". Näitus pakub alternatiivi pidevale reaktsioonile ja reageerimisele: siin leiab hingamisruumi mõtlemiseks ja tunnetamiseks.

Märkimisväärset mõju on kuraatorile avaldanud kirjanik Haruki Murakami looming. Kuzmenko kirjeldab Murakami tekste kui isiklikku hingepalsamit, mis aitab mõtestada inimese olemasolu keerukust. Näituse kontseptsioon on inspireeritud inimkogemuse sügavast mõistmisest, kus iga hetk kannab endas nii valu kui ka lootust. Näitusel esitletud kunstiteostes põimuvad isiklikud kogemused laiema ühiskondliku kontekstiga. 

Ühe teemana kerkivad esile ka maskid, mille taha me kõik püüame end aeg ajalt peita. Hedi Jaansoo töö on trükitud joonistuspaberile, rohmakas viimistlus teeb selle veelgi inimlikumaks. "Kui seni olen tegelenud hapruste ja nõrkuste ja vastupidavuse ja mitte-vastupidavusega, inimlikul tasandil, aga rohkem abstraktsel kujul, siis seekord olen siin oma näoga, haavatavamalt seina peal," selgitas Jaansoo. 

Kahte saali ja eri põlvkondi seob helitaust Lauri Lestalt, kes kasutab maha kantud instrumente. "Miks mitte inimene, kui tal on raske päev või nädal või aasta, satub siia, kuulab seda heli ja vaatab neid teoseid ja mõtleb, et võib-olla ta ei olegi ainukene, kellel on raske, kuigi see võib vahel nii tunduda. Äkki on tal väike pausimoment maailmast," lootis Kuzmenko.

Näituse jääb avatuks 9. veebruarini 2025.