Arvustus. "Sütitajad": keha kui erogeenne poliitradiaator

Uus lavastus
"Sütitajad"
Lavastaja ja dramaturg: Sveta Grigorjeva
Laval: Siim Tõniste, Üüve-Lydia Toompere, Katrin Kreutzberg, Alissija-Elisabet Jevtjukova, Johhan Rosenberg, Sveta Grigorjeva, Dracaena
Kunstnik: Mara Kirchberg koostöös Marko Odariga
Dramaturgiline tugi: Kerli Ever ja kogu tiim
Helilooja: Martin Kirsiste
Valguskunstnik: Sebastian Talmar
Tehnilised lahendused: Marko Odar
Grillz'ide looja: Liisbeth Kirss
Rigg'imine: Margus Terasmees
Küt(am)e! Nii lühidalt, aga täpselt nii mitmetähenduslikult saab iseloomustada Sveta Grigorjeva lavastust "Sütitajad", mis modelleerib inimkeha särisevaks, rõõmujoovastuses rabelevaks, sensuaal-seksuaalseks küttekehaks. Kehaks, mis püüab muudkui sütitades, käivitades, ejakuleerudes nii iseendast kui ka ühiskonnast võltspositiivsust välja higistada.
Supermanitsus
"Sütitajad" kütab hoolega. Ja mitte ainult ühel teemal, mitte kahel, vaid annab hagu pea kõikidele ebatervetele ideedele, koorib alasti ajaloo, (poliit)ideoloogiad, inimpsüühika ja -keha. Mõtlen, ega seda kõike ühe pooleteisetunnise lavastuse jaoks palju pole? Ideede ja info ülekülluse all nihelemist on ju niigi? Sütitajad teevad aga selgeks: täpselt sellist kütet, mis plahvatuslikult, samas pehmelt teatrisaalis olijat piitsutaks, ongi vaja. On vaja kedagi, kes demonstreeriks (monsterlikult!), millise võltspositiivsusega inimene end mürgitab.
Supermanifesteerimine, millega lavastus algab, on heatahtlik manitsus. Kõverpeegel, mis sunnib tõtt vaatama täpselt sellise katkise ja võika ühiskonnaga, nagu see on. Mitte miski pole p*rses, 700-aastast orjust pole, sõdu ei ole, ei diskrimineerita, ei vägistata, iga keha on ilus, kõik tunnevad armastust – utoopilised soovid, mis lahkuvad sütitajate huultelt, liiguvad mööda hammastele paigaldatud metallproteese ja nende külge installitud sädelevaid ergutuslinte Kanuti Gildi Saali lillasse udusse ja mattuvad uste ette tõmmatud musta eesriidekangasse. Mattuvad, sest etendajate manifesteeritud ideaalid on midagi, millest igaüks kinnisilmi unistab, kuid mis kunagi ei täitu. Ja kui etendus läbi saab, on kõik ikka sama p*rses. Aga ehk – ehk on siiski pisut parem? Sütitajad ütleks siinkohal ilmselt: pöidlad pihku…
Mitte hüper-, vaid haipseksuaalsus
… sellest rääkides: pihku pannakse "Sütitajates" hoopis abstraktsematel viisidel. Ka otseselt. Kehalisus ja seksuaalsus on liha lavastuse kontidel. Nii võib etendajaid näha erinevates rollides ergutustantsijatest striptiisitarideni. Ja siinkohal kaotan nende sõnade igasuguse soolise binaarsuse, sest kehad, mis laval liiguvad, on küborgid.
Sütitajad on seksuaalsed olendid, kes moodustavad kollektiivse keha. Keha, mis rappub, erekteerub, väriseb, tunneb iha intensiivsemalt kui ükski teine. Seda kehamassi ei eruta nibu rohkem kui põlveõndlad või juuksejuured, see häkib erootika ja erogeensuse sinna, kust seda muidu otsida ei oskaks. Selle keha G-punkt ja kliitor ongi TEMA. Seda ka visuaalselt, sest ühel hetkel moodustubki kuuest etendajast lavale vulva.
Mõtlen siin sütitajatest kui radiaatorist, mille iga ribi higistab selle nimel, et end ümbritsev ruum kuumaks kütta. Sütitaja on kõike ülivõrdes – seda ka erootilisuse ja seksuaalsuse puhul. Kõik on seksikas – tselluliit, kortsud, menstruaalveri, peeruhais, halb hingeõhk. Kuid see ei mõju hüperseksuaalsusena, vaid mingi teisendina, mida nimetaksin hype-seksuaalsuseks (hype-it-up seksuaalsuseks, eestikeelse mugandusena haipseksuaalsuseks).
Ühelt poolt mõjub säärane transgressiivsus vabastavalt, kuna seks(uaalsus) on siin midagi loomulikku, normaalset, häbenematut. Teisalt avaldub metatasand, kus ironiseeritakse selle üle, et hea seks on vaid seks, mis lõpeb kliimaksiga. Aga olgu siis nii, et kõik päriselt ka jõuaks, ükskõik, missuguses kehas nad on, ükskõik, kas sooloaktis või mitmekesi! Ja siis, kui nad tahavad seksida, mitte siis, kui see on vägisi peale surutud, oodatud või nõutud.
Mis saab peale süttimist?
"Sütitajad" on üles ehitatud superlatiivsusele, kõigele lähenetakse toorelt ja täiega. Samal ajal on siin aga midagi väga paradoksaalset – ka sütitaja keha saab ühel hetkel läbi, lõpeb otsa nagu maailm, millesse ei õnnestu positiivsust süstida. Nagu juba öeldud, on lavastuses palju ideid ja need viiakse viimse piirini – sinna, kuhu füüsilise keha ja emotsionaalsusega üldse annab minna. See kõik aga töötab, sest oma varjust keegi tegelikult üle ei hüppa. Võltspositiivsuse kritiseerimise kaoses ei kaotata üht väga olulist elementi – inimlikkust. Etendajate kehad väsivad keeruliste ja võhma nõudvate liigutuste keskel, aga nad ei peida seda. Lavalt kostub hingeldamine, lendab sülge ja higi.
Nii muutub eriti tähenduslikuks lõpustseen, kus Prince'i loo "Purple Rain" saatel kiigutakse ümmargustel lavadetailidel ja laes rippuvatel hularõngastel olulisemalt rahulikumas taktis kui sellele eelnevates taidlustes. Lilla vihm, mis tõotab maailmalõppu, kuid mõjub rammestunud ihul sellegipoolest lootustandvalt.
Lõpustseen annab saalislahkujale uue pulsi ja poetab temasse mõtte: "Sütitajad on rabelenud, ehk on minu kord parema oleviku nimel oma kehas kuidagi eksperimentaalsemalt ja lõbusamalt väänelda."
Toimetaja: Karmen Rebane