Grigorjeva tõi välja, et viimased viis aastat on Eesti inimesed liikunud ühest kriisist teise. "Koroonaajal oli meil lõhestumine vaktsineerijate ja vaktsiinivastaste vahel, siis tuli sõda Ukrainas ja hakkasid rohkem tekkima lõhed eestlaste ja venelaste vahel. Nüüd Lähis-Ida konflikti ajal tekkisid jälle omasoodu polariseerumised," rääkis ta.

Grigorjeva märkis, et huvitav on see, et tekkinud lõhejooned ei ole sümmeetrilised. "Me võime aru saada, et Venemaa on agressor ja Ukraina on kaitsja, aga samade inimestega me ei saa näiteks aru sellest, mis Lähis-Idas toimub. Need lõhestumised on selles mõttes huvitavad, need ei ole sümmeetrilised."

Ta nentis, et pidev ärevuses elamine tekitab kõrgendatud afektiseisundi. "Me oleme kogu aeg valmis vaidlema, valmis teineteist kiusama," sõnas ta ja lisas, et oma roll on selles ka klikimajandusel põhineval ajakirjandusel. "See tekitab palju rohkem kunstlikkust. Võib-olla need kraavid ei oleks nii sügavad, aga meedia võimendab kõike seda veel erakordselt."

"See tuleb sellest, et toimetuslik künnis on väga madalaks kulunud," selgitas Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand. Ta leiab, et ajakirjandus peab püsima puhas, et polariseerumist vähendada.

"Ei ole vaja kõigest mahtu toota – et sul on kujutlus, et igale maitsele peab olema midagi ja siis see tähendab lõputut ja pidevat uudisevoogu, aina lühemaid sõnumeid ja justkui ootust sinna juurde, et igaühel peab kogu aeg olema seisukoht. Et sa ei ole keegi, kui sul ei ole jah või ei seisukohta. See on väga lihtsustatud ja kuna kiirus on nii suur, siis pikemat seisukohta ei olegi võimalik enam esitada, sest juba tuleb järgmine asi peale ja ainuke viis ennast kuuldavaks teha on karjuda jah või ei," lausus ta.

"Jah, mul on ka tunne, et kogu aeg peab justkui midagi arvama, kogu aeg peab vastama, kogu aeg peab reageerima. See reaktsioonilisus on hästi kõrge," nõustus Grigorjeva. "Sellest olen küll isiklikult väsinud. Selline pidev arvamuse tootmine ei ole ka jätkusuutlik."

Grigorjeva leiab, et ka sotsiaalmeedia ei peaks olema koht, kuhu oma esimesed emotsioonid pursata. "Ei ole vaja kohe reageerida. Kui tahate arvamust avaldada, tehke seda aeglasemalt, kirjutage näiteks Sirpi, siis on kirge juba natukene vähem."

Küll aga märkis ta, et konflikt on demokraatlikus riigis normaalne nähtus ning seda ei tohiks karta. "Aga mulle tundub, et see viis, kuidas me teineteisega suhtleme, see võiks natukene tervislikum olla. Et seda sõimu oleks vähem ja et ma tegelikult eos ei kuula ega kuule sind, vaid kuulan nii-öelda viisakusest lõpuni ja tahan ikkagi oma arvamust sulle peale suruda," lausus ta.

Grigorjeva leiab, et peaksime dialoogi pidamisele avatumad olema ja mitte ära blokeerima neid, kel on teine arvamus. "See ei ole ka jätkusuutlik. Mina hoian oma sotsiaalmeedias erinevaid inimesi, sest ma tahan näha, kuidas inimesed mõtlevad, miks nad mõtlevad nii, mida nad jagavad. Kui ma blokin ära kõik inimesed, kes minust erinevalt arvavad, siis ma istungi omas mullis ja siis on hea näpuga näidata, et nemad seal ei saa aru, aga meie saame."

Tarand usub, et polariseerumist aitab vähendada ühiskonna juhtimise kvaliteedi kasv. "Muid probleeme Eesti ühiskonnal ei olegi kui juhtimissüsteemi nõrgad kohad. See, et me edutame ennast juhtima keskeltläbi keskpäraseid inimesi, mitte oskuste kvaliteedi järgi, tekitab palju olukordi," märkis ta ja tõi välja rahastamisküsimused. "Õudselt mugav on vastutusest ise vabaneda ja lasta neil seal allpool tülitseda, näidata seda, et see on nende probleem. Mina tegin ülevalt kõik hästi, aga nemad allpool ei suuda omavahel kokku leppida. See algab tipust."

Samuti leiab ta, et õigesti maksustamine lõikab äärmused maha. "Kui ühiskond on õigesti maksustatud ja saab aru, mille eest ta maksab ja mida selle eest saab või kelle panus milline peab olema parasjagu, see hoiab äärmuste tekke hästi ära."