Indrek Hargla ja Martin Algus on mõlemad kirjutanud nii proosateoseid kui ka stsenaariume. Alguse sõnul on kirjandus ja film loomulikult kaks väga erinevat kunstivormi, millel mõlemal omad eripärad, mille järgi neid teha. Raamatust filmi tegema hakates tuleb aga eelkõige arvestada filmikunsti omapäradega. "Kui väga aukartlikult võdisedes hakata raamatut lihtsalt liikuvaks pildiks muutma, siis sellest filmikunst kaotab. Selles mõttes on raamatud erinevad, mõni raamat on filmilikum ja teda on lihtsam teha filmiks ümber. Teised on väga rasked pähklid," sõnas Algus.

Hargla nõustus, et lähenemisteid on tohutult palju, ja tihti sõltub see sellest, mis on filmi eesmärk. "Üldiselt minu arvamus on see, et kino on kirjandusest palju-palju primitiivsem. Ta on niisugune lihtsustatud kokkuvõte ja kirjanduses saab teha palju rohkem asju. Film on pealiskaudne žanr iseenesest," sõnas ta.

Alguse arvates on raamatud enda efekti poolest tihti ka mõjusamad. "Filmikunsti tipud on ikkagi minu arust võrreldavad omas löögijõus vähemalt kultuuriliselt ka raamatutega, aga loomulikult raamatusse annab palju rohkem sisse minna, sa lood selle maailma oma peas lõpuks. Teismelise eas mingit õiget raamatut õigel ajal lugeda, võib-olla inimesena muudab sind siiski natuke rohkem kui film," sõnas ta.

Raamatutegelased filmimaailmas

Kuna lugejal tekib raamatut lugedes tegelasest oma ettekujutus, siis on suur võimalus, et filmiversioon tegelasest sellega ei ühti, mis võib filmi sootuks vaadatamatuks muuta. Kuid on võimalik ka vastupidine variant, kui raamatu järgi tehtud filmid mõnes mõttes lausa kaaperdavad inimeste peades selle, kuidas tegelane välja võiks näha.

"Neid näiteid on ju lõputult, me ilmselt tänapäeval ei kujuta Agatha Christie Poirot'd teistmoodi ette, kui ta selles Briti telesarjas oli. Eestis, kui me võtame mingid raamatud ja filmid, siis vist tulevad ka mõne asja puhul need filmitegelaskujud sellised kuidagi krestomaatilised või kanoonilised, nii nagu nad seal filmis on," rääkis Hargla.

"Selline propagandistlik mõju on liikuval pildil igal juhul suurem. Kui sulle ikkagi aastast aastasse korrutatakse, et Toots on seda nägu ja sellise häälega, siis lõpuks aju harjub igal juhul varem või hiljem sellega ära," lisas Algus.

Kerget poleemikat tekitas Jaak Kilmi põnevusfilmi "Vari" puhul, kas Juhan Liivi ikka oleks pidanud detektiivirolli panema. "Eesti rahvas jaguneb mitme asja koha peal kaheks, ja on väga kindlad leerid. Näiteks on need, kes toovad alati Vikerraadiosse neid õnnesoove ja need, kes ei too, kes panevad sibulat, kartulisalatisse ja need, kes ei pane, need, kelle jaoks Juhan Liivist tohib teha ainult range biograafilise filmi ja need, kelle jaoks kõigest võib filmi teha," sõnas Hargla, kes sõnas, et temal ei olnud mingit vastunäidustust Liivist seiklusfilm teha ja tõi välja, et ka teiste rahvaste kirjanduses on samamoodi ajalooliste tegelastega mängitud.

Proosa vs stsenaariumi kirjutamine

Hargla tunnistas, et temal ei ole kunagi olnud erilist ambitsiooni stsenaariume kirjutada. "On juhtunud nii, et ma olen pidanud mõned kirjutama, aga tegelikult mul seda tahtmist või soovi endal väga ei ole hakata selleks nii-öelda filmikirjanikuks," sõnas ta.

Üheks suuremaks erinevuseks proosa ja stsenaariumi kirjutamise protsessis peab Hargla kirjutamise mahtu. "Romaani kirjutamine on puhas füüsiline kirjutamistöö, seda on kordades rohkem kui stsenaariumi puhul, mis on rohkem nagu mõtlemine. Sa võid seal kolm päeva mõelda ja siis lõpuks saad selle ühe stseeni paika ja kirjutad ära mingi kahe-kolme minutiga. Stsenaarium on mõnes mõttes loominguline inseneritöö," sõnas Hargla.

Algus on jällegi rohkem kirjutanud filmistsenaariume. "Proosa puhul on minu jaoks kõige suurem väärtus või kõige huvitavam see, et sa saad olla kellegi teise peas. On huvitav lugeda ka ilma sündmusteta raamatut, näiteks Austria kirjaniku Thomas Bernhardi teosed on selline mõttevoog, selline tohutu palavikuline palang, kus ei olegi võib-olla üldse mingisuguseid sündmuseid. Aga filmis on tõesti sündmuseid vaja, tekitada action'it, sest sa ei ole seal teise inimese peas, vaid sa vaatad kõrvalt," rääkis Algus, kuidas filmis saavad need sisemised allhoovused väljenduda läbi näitleja mängu.

Lennart Meri, Kreutzwald ja Koidula kinolinale

Martin Algus loodab, et Eesti kirjandustegelastest tehtaks film Lennart Merist. "Ma tean, et tegelikult on ringelnud aastaid juba mõte teha Lennart Merist film. Ma loodan väga, et see seltskond, kes sellega tegeleb, jõuab lõpuks välja mingisuguse tulemuseni, sest seal on tõesti võimalik selline kaar teha läbi kogu meie ajaloo ja mõelda, mis rolle ta erinevates etappides oma eluetappides täitis. Ma arvan, et see oleks päris hea materjal," sõnas Algus.

Hargla fantaseeris aga fantastilisemat laadi filmist Kreutzwaldist. "Kreutzwald esimese Eesti kirjanikuna minu meelest kirjutas paremini kui tänapäeval enamik eesti kirjanikke, kuigi eesti kirjakeelt praktiliselt ei olnud olemaski veel. Aga kuidagi segaks selle loo mingisuguse fantastilisema looga, nagu see, millest ta neid muinasjutte kirjutas," arutles Hargla ja lisas, et ka Koidulast on Eestis mängufilm tegemata. "Võin ka kinnitada, et hetkel on ka see plaan olemas, aga rohkem ei tohi öelda," kommenteeris Algus.