Filmist "Vari" on lühikese ajaga ilmunud palju arvustusi, ainuüksi nende pealkirjad on kõnekad: ""Varju" ei päästa isegi Juhan Liiv", "Kas meil on vaja meisterdetektiiv Juhan Liivi?" jne. Enamjaolt on arvustused olnud kriitilised.

Mis siis kriitikute meelest "Varju" varjutab? Peamine etteheide on, et kinolinal Liivi ei näe, näiteks: "Juhan Liiv on kaasatud filmi eeskätt selleks, et üksluist stsenaariumi põnevamaks muuta", "Pole süvenetud Juhan Liivi eluloosse", "Stsenaarium ei kaotaks midagi, kui Liivi asemel astuks detektiivirollis üles Friedebert Tuglas, Lydia Koidula või ka mitu sajandit varem ringi kõndinud Sitakoti Mats"¹; "Liiv väärinuks tõeliselt tugevat karakterdraamat"².

Nendele väidetele tahame vastu vaielda. Filmis on palju Juhan Liivi. Tõsi, tegu pole klassikalise ja staatiliselt kulgeva eluloofilmiga, milles näeksime Liivi Alatskivil jalutamas, mõtteid mõlgutamas ja oma luulet lugemas-kirjutamas, taustal kaunid looduspildid. (Ehkki ka sellist laadi filmid saavad kriitikanoolte osaliseks kui aeglased, uimased ja igavad.)

Filmis "Vari" ei saa Liivist tervikpilti, vaid väikeste mosaiigitükkide haaval hakkab joonistuma Liivi olemus. Siinkohal tuleb tunnustada filmitegijaid, kes on suutnud nii paljude pisidetailidega Liivi portreteerida, olgu selleks tema tundlik loomus, võitlus skisofreeniahoogudega, Pääru Oja esitatud luuletused, helimaailm. Kirjandusteadlane Toomas Liiv on oma essees kirjutanud, et helin oli Juhan Liivi tegelikkuse substraat, alus, "mis tähendab, et tema jaoks oli asjade algus auditiivne, kuuldeline"³. Lisaks on Toomas Liiv täheldanud: "Olgu siinkohal tähelepanu juhitud ka Liivi kõige tuntuma proosateksti pealkirjale – "Vari". Sest vari on ju põhimõtteliselt kaja optiline analoog."

Vari kui motiiv käib läbi Liivi loomingust rohkemgi. Filmis kõlanud luuletuses "Mul kannatlik, hää süda on" on read:

Mul kannatlik, hää süda on, / ma alandlik kui vari; [—] Oh ära nõua iial sa – / ma olgu teise vari! / Kui pean ma vari olema, / siis iseenda vari! / [—] siis halasta ja kannata, sest elu – ta on vari! / Ja sina, minu isamaa, / kes oled paljas vari! Ja juba sinu nimigi / on paljas, paljas vari: / su emakeelt sa armasta, / ta on su viimne vari! Ja õigust, tõde armasta, / ja – ära ole vari!

Varjul on lisaks kõigele muule ka varju­aluse, pelgupaiga tähendus.

Ei saa nõustuda mõttega, et "Luule hõljub mõrvajahi kohal nagu uduvine, aga ei saa kunagi päriselt osaks filmist"⁴. Saab küll. "Helin", mis on kui filmi läbiv niit, põimib mustri kokku, toob esile Liivi kõhklused, kahtlused, tema hingeseisundi. See, kuidas Pääru Oja kehastab Liivi, on lihtsalt vapustav; see, kuidas ta Liivi luuletusi loeb, toob kananaha ihule. Luulekatked on kui pärlid keel ehk pärlikee, mis mõjub selles toores ja robustses talupojaühiskonnas kontraste loovalt – Liiv, kel oli sama päritolu, oli oma vaimult ju sootuks teine. Seepärast luule koos toorevõitu elusituatsioonidega toob eriti selgelt välja luuletaja elu­traagika: näha, mõista, tajuda, saamata midagi muuta.

Jah, film on fiktsioon, aga kas pole mõnes mõttes fiktsioon osa Tuglase monograafiast? Oli just Tuglas see, kes suuresti kanoniseeris Liivi, lõi temast pildi, nagu me oleme harjunud ette kujutama. Toomas Liiv: "Juhan Liiv oma haiguse, viletsuse ja loominguga vastas Euroopa tollasele arusaamale mütoloogiat produtseerivast suurmehest." Miks ei võiks filmitegijad luua uusi müüte? Eks müüdimaailma ja arhetüüpe ole ka filmi krimiloos: rahapada ja selle needus; kurjus, mis ongi kui kurat; arhetüüpsed tegelased: detektiiv ja tema abiline (Liiv vs. urjadnik).

Tuglas oli see, kes kritiseeris Ernst Enno luulet "nii põhjalikult, et sellest ei jäänud kivi kivile. Terve luulekogu leiti olevat odav moraliseerimine, mõttetu sõnade ja võrdluste rittaseadmine, pealiskaudne ja labane"⁵. Enno kui luuletaja väärtus ja tähtsus tambiti aastakümneteks jalge alla. Tuglase mõju kaanonite kujundamisel on olnud suur. Fakt on aga ka see, et Liivi elust on pea kümme aastat sisuliselt teadmata. Tuglas oletas, et küllap Liiv Alatskivil oli ja luuletusi kirjutas, hoidis end ühiskonnaelus toimuvaga kursis ajalehtede kaudu. Seega, miks mitte asetada Liiv uudsetesse situatsioonidesse, mängida mõttemängu "mis oleks kui"? Murda kaanonist lahti?

Film poleks olnud mõjus ilma Liivita, lihtsalt mõrvaloona poleks see toiminud. Nõnda saab kahest kokku mõjus tervik. Kas Liivi asemel võinuks juhtumit lahendada näiteks Tuglas või koguni Koidula, nagu on pakutud? Kindlasti mitte. Tuglase natuur oli hoopis teine. Oli ju Elo Tuglas see, kes oma mehe argimuredest vabastas. Ka Koidula, kes oli pärit hoopis teisest keskkonnast, hoopis teisest ühiskonnakihist, ei oleks mõjunud usutavalt. Liiv oli aga egovaba, omakasupüüdmatu ja sekkus mõrvaloosse oma suure ja tundliku südame tõttu. Nii et Liiv on omal kohal, pusletükid saavad kokku.

Suurepärast tööd on teinud filmiloojad, valides filmikeeleks põhjamaise tonaalsuse, hoides süžee põnevana, kohitsemata ja ilustamata elureaalsust. Pääru Oja rollisoorituse kiitmiseks aga ei jagu lihtsalt sõnu!

Film on aidanud tuua Liivi varjust välja. Nii kirglikult pole vist kunagi varem Liivist räägitud. Ka õpilastele on toonud film Liivi lähemale. Kas varitseb oht, et õpilastele jääb meelde, nagu oleks Juhan Liiv meisterdetektiiv, mitte luuletaja? Meie oma Sherlock Holmes? Vast mitte. Säärase põhjalikkusega pole me tundides küll Liivi käsitlenud, nii palju tema tekste analüüsinud, rühmatöid teinud, arvustusi lugenud ja kirjutanud kui nüüd. Tänu filmile oleme vaadanud "Plekktrummi", lugenud filmis kõlanud luuletusi, rääkinud "Varjust" ja selle rollist kultuuriloos, aga ka seda, kuidas jutustus "Vari" asetada aastasse 2024 ja millist lugu jutustab ta praegustele Eesti inimestele.

Pealegi annab film võimaluse käsitleda koos kaht olulist kirjanikku, lisaks Liivile ka Harglat. See film pole pelgalt tänasesse passiv meelelahutus, vaid loodetavasti jääv väärtus meie kultuuriloos. Ei saa siinkohal jätta mainimata, et ka Smuuli "Suvitajate"⁶ põhjal valminud filmi "Siin me oleme"⁷ materdasid kriitikud mutta.

Kas me sellist Juhan Liivi tahtsimegi?⁸ Meil kõigil on ettekujutus Juhan Liivist, nüüd aga on filmis see arusaam nagu pusle koost lahti võetud, et saaksime kild killu haaval Liivi uuesti luua, enese jaoks (taas)avastada. Film võib meeldida või mitte, samas ei jäta see külmaks peaaegu kedagi – seega "Vari" kõnetab, ka õpilasi. Ja mis peamine, tänu filmile võime kindlasti tõdeda: Juhan Liiv on elus, ta pole kuhugi kadunud.

¹ Elo Kaalep, "Varju" ei päästa isegi Juhan Liiv. – Sirp, 25.10.2024.
² Tristan Priimägi, Kinosilm – "Armastusväärne" läheb suhte analüüsimisel bergmanlikku kaalukategooriasse välja. – Kultuur.err.ee, 22.10.2024.
³ Toomas Liiv, Tekst teeb oma töö. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012, lk 141–146.
⁴ Tristan Priimägi. Kinosilm – "Armastusväärne" …
⁵ Paul Hamburg, Eesti uusromantika lüürikuid. Tartu: Loodus, 1934, lk 9.
⁶ Juhan Smuul, Suvitajad. Muhu monoloogid. Tallinn: Eesti Raamat, 1968.
⁷ "Siin me oleme", Sulev Nõmmik, 1978.
⁸ Hendrik Alla. Kas me sellist Juhan Liivi tahtsimegi? – Postimees, 15.10.2024.