Kas Jaak Kilmi värske ajalooline krimipõnevik "Vari" oleks võimalik ka ilma Elmo Nüganeni Melchiori-triloogiata? See võib tunduda inimesele, kes uut filmi näinud pole, täiesti juhusliku küsimusena, kuid selle suunda mõistavad ilmselt nemadki. Esiteks on tootjad ju enamasti samad, alates Taska Filmist ja lõpetades Apolloga, ning ka loomejõud pulbitseb paljuski tuttavas katlas, sest ka "Varju" stsenaristitoolil istus Indrek Hargla. Sarnasused ei piirdu aga vaid tehniliste näitajatega, ka sisuliselt on seemned visatud pinnasesse, mille testimiseks olid kolm Melchiori-filmi hädavajalikud. Selle mulla viljakuses on kolme keskaegse krimka põhjal tegelikult keeruline veenduda, sest koroona vajutas publikunumbritele oma pitseri ja ilmselt ei saanud sellest ammendavat pilti ka tootjad. Nüüd siis katse kaks: "Vari" mõjubki täiesti objektiivselt kui järgmine, sama mustrit järgiv katse — küll väikeste kosmeetiliste muudatustega, kuid vähemalt paberil on enamik kriteeriume (lihtne, selgelt fokuseeritud lugu, tugev keskne karakter, kelle peale annab kogu turunduse üles ehitada, õrn žanriglasuur, millega tavavaatajat liialt ei ehmatata) alles jäetud. Eelmine kord apteeker, nüüd kirjanik, ja mitte suvaline, vaid Juhan Liiv.

Ise küsin, ise vastan: kümmekond aastat töös olnud "Varjule" õige vormi leidmiseks oli vaja kõigepealt mõista, et meie turul on olemas üle 100 000 kinokülastaja, kes on valmis selliste reeglite järgi mudeldatud projekti poolt rahakotiga hääletama. Tundub ju, et kõik on õige. Jätame riskid kõrvale ja lähme kindla peale välja — korra töötas, miks siis enam ei peaks õnnestuma. Kahjuks ei ole tegijad suutnud lõpuni lahendada ära probleemi, mis on "Varju" juba algfaasis sisse kirjutatud, kuna see materjal oli esialgu planeeritud telesarjaks. Otseselt ei tohiks ju seegi takistuseks osutuda, sest meie kodumaine kommertskino toodang paiknebki tihti tele- ja filmiesteetika vahepeal: seda võib näidata suurel ekraanil, aga mitte midagi ei juhtu, kui tõmmata ekraan kümmekond korda väiksemaks, elamus sellest ei kannata.

Praegu ei ole aga küsimus vormiline, visuaalselt sobib "Vari" meie levisse küll ja esmapilgul pole talle midagi ette heita. Ent kui rääkida kujundlikult, siis tõsteti lugu välja ühest suuremast sarjakastist ja üritati mahutada palju väiksemasse, umbes 90-minutilisse filmikasti. Saba jäi üle serva, sarved torkasid kastist läbi, muist ei tahtnud veel ära mahtuda. Mõeldud-tehtud: ülla eesmärgi nimel mindi kääridega kallale ja võeti üht-teist maha, teisest servast pandi ilmselt midagi ka juurde, kuid vaatajat sellega praegu ikka ära petta ei suudeta. Ei pea olema filmiteadlane või eriti kogenud vaataja, et mõista: meie ette ei jõua mitte täisvereline, paika seatud rütmi ja struktuuriga film, vaid teatud ohverdustega kinolinale mahutatud visuaalne materjal. Film on illusioonide kunst, vaataja tulebki osata ära petta, aga kui ulm ei vea lõpuni välja, siis ärkame me otsekui unest ja näeme seda läbi. Meid üritati ninapidi vedada!

Seejuures ei ürita ma väita, et "Vari" on täiesti küündimatu, ebaõnnestunud film. Ei, siin on algus ja lõpp, lugu algab ühest kohast, vahepeal on väiksemaid ja suuremaid pöördeid ning kõik lõpeb ootuspäraselt, aga igati rahuldavalt. Häda on rohkem selles, et iga uue filmiga, mis meie filmimosaiiki asetatakse, areneb ka vaataja maitse ja kogemus; eesti film enne "Varju" oli täiesti teistsugune kui pärast "Varju". Noh, kas või näiteks seetõttu, et homme me enam samasugust filmi teha ei saaks, vaataja on selle suutäie juba kätte saanud, nüüd on vaja midagi uut, värsket, teistsugust. Kes see ikka iga päev sama toitu süüa tahab. Teisalt pakub iga järgmine film vaatajale audiovisuaalse kõhutäie asemel ka mõistmise: okei, mulle meeldib pigem selline lähenemine, aga vaat see teine ei lähe mulle üldse korda.

"Apteeker Melchiori" triloogiale oli palju keerulisem etteheiteid teha, sest see oli nii täpselt välja mudeldatud. Jah, see võis tunduda tühine, igav ja normcore, aga vähemalt välispind oli filmil nii veenvalt lihvitud, et nurki, kuhu näpud taha ajada, väga polnud. Ehk siis veel kord alguses esitatud hüpoteesi juurde tagasi tulles: veendumus publiku usalduses andis tegijatele teatava kindluse, mida paraku kasutati antud juhul kurjasti. Arvati, et konks on juba alla neelatud ja et nüüd ei pea enam kõigile küsimustele ka iseenda jaoks vastuseid leidma, sest vaevalt et keegi neid tähele paneb. Kui otsad kokku ei läinud, siis pandi need kokku minema. Kui mõni ots jäigi rippuma, siis lükati see pisut nurga taha, sest sinna ei oska ju keegi vaadata. Aga vaataja ei ole loll, ammu enam ei ole.

Olen käinud nagu kass ümber palava pudru, aga millest see kõik siis pihta hakkas? Kui filmi mõtteliselt oma silme ees jooksma paneme, piisab mõnekümnest minutist, et seista lõhkise küna ees. Olgu, Juhan Liiv põgeneb vaimuhaiglast. Seda fakti on meile koolis tutvustatud, tema keeruline isiksus ei tohiks tulla üllatusena neile, kes kirjandustunnis vähegi tähele pannud. Mõni minut hiljem oleksin aga nagu märkamatult uinunud ja sama ootamatult ärganud, sest Liiv ei ole enam lihtsalt loomepalavikus kirjanik, vaid asub kodukandis lahendama lahtirulluvat müsteeriumi. Ehk siis Juhan Liivist saab detektiiv! Mul ei ole selle kontseptsiooniga mingit probleemi; keegi ei olegi öelnud, et "Vari" peaks teenima vaid kirjandusõpetajate soovi, et ka kõige laisem õpilane saaks vähemalt filmi kaudu paar fakti meie tuntud kirjamehe kohta teada. Reaalsust võib ja peabki nihestama.

Aga kas ma tõesti magasin midagi maha? Kas midagi jäi kahe silma vahele? Silda selleni, kuidas ja miks ikkagi peaks vaimuhaiglast põgenenud autor heast peast kuritegusid lahendama hakkama, ju tegelikult polegi. Kui tegemist oleks autorikinoga, mis väänab reaalsust ja mängib eksperimentaalsuse peale, võiksin selle mudeliga leppida ja hakata otsima vastuseid kuskilt ürgmudast, ridade ja kiudude vahelt, kuid "Vari" on suures osas produkt, pakendatav toode, mis tuleb massidele maha müüa. Seda on aga keeruline teha, kui üritatakse vältida juba esimest elevanti toas, jättes sihikindlalt mulje, et seda seal tegelikult pole. Olen siit-sealt kuulnud selgitusi, et aluse Juhan "Doktor Watson" Liivile paneb tema loojanatuur, aga see mõjub pigem hea turvalise hädavastusena, mille võib otsekui plaastriks haava peale panna.

Hea küll, pigistan ühe silma kinni — nüüd siis on Juhan Liiv detektiiv. Tuleb tunnistada, et teatud mööndustega suudan siin ajuti näha isegi seda telesarja, mida kunagi ei sündinud: parimatel hetkedel on Pääru Oja kehastatud Liivi ja Rain Simmuli mängitud Urjadnik Peetri vahel tõepoolest mingi Holmesi-Watsoni dünaamika, umbes midagi sellist, nagu nägime Guy Rit­chie' kahes Holmesi-ekraniseeringus. Mängitakse heas mõttes üle ja endasse suhtutakse tugeva irooniaga, kuigi selle kõige juures püütakse ikka stoilist nägu teha. Aga filmivorm lööb nende vahele kiilu, just hakkab midagi sündima, esimesi sädemeid juba lööb, aga siis on vaja edasi liikuda, stsenaarium dikteerib tempo, ees ootab uus juhtlõng, järjekordne laip, mõistatused, saladused.

Paljuski ongi "Vari" iseenda ohver; kogu selle tohuvabohu keskele on tegelikult peidetud üks täiesti korralik, huvitavate kunstiliste otsuste ja tugeva selgrooga triller, ent tegijatel pole piisavalt kannatust, et lasta asjadel ise juhtuma hakata. Ikka tahetakse sündmustest ette joosta, seada kõik nupud enda reeglite kohaselt paika ja filmis (ma rõhutan nimme, et filmis, mitte võtteplatsil!) toimuvat taltsutada. Paraku vajutatakse sellega just neil sähvatavatel tugevatel hetkedel pidurit, sest ei taheta näha vastuseid, mida materjal ise ette ütleb. "Vari" näitab, mis juhtub, kui tegijad näevad vaid ühte õiget vastust ning kõik teised, protsessi käigus loomulikult tekkivad lahendused vägivaldselt välja juuritakse.

Pääru Oja võtab filmi oma kontrolli alla

Ma tegin pärast filmi vaatamist väikese mõttemängu, küsides endalt, mis jääks "Varjust" alles, kui seal ei oleks Päärut. Ja vastus on, et ega vist suurt midagi. Mul on raske öelda, kas Pääru Oja ka päriselt Juhan Liivi mängib — mudelis, kus Liivi kirjanikustaatus on taandatud vaid taustahäälena kõlavateks luuletusteks, pole üldse tähtis, kes see peakangelane päriselt on. Tore muidugi, et intervjuudes saab sellest rääkida, ja müügiargumendina on kogu Liivi-temaatika vajalik, aga Pääru Oja roll võrsub tegelikult kuskilt hoopis veidramast kohast, millele me päriselt jälile ei saagi. See aga mõjub kui värske tuuleiil keset etteaimatavaid lahendusi! Vaatajatena näeme, et "Varjus" on tegelikult midagi, mis jookseb meil sõrmede vahelt läbi; Pääru Oja on meist alati sammu ees ja me ei tea, millisena ta järgmisel hetkel välja ilmub. Ärge nüüd arvake, et ma räägin siin sisulistest küsimustest — ei, ma ei tunne kordagi, et tema kehastatud Liiv oleks meisterdetektiiv, pigem on küsimus selles, kuidas Pääru Oja end ekraanil kehtestab ja millist energiat temast kiirgab. Ja see on tõesti ettearvamatu, parimas võimalikus mõttes.

Mulle tundub isegi, et Pääru Oja loob oma rolliga veidra metatasandi, sest ka tema näeb seda Jaak Kilmi maailma läbi. See külaühiskond, mille kujutamisel on haaratud nii "Tõest ja õigusest" kui ka Hollywoodi kostüümidraamade liigsest klanitusest, ei paku talle tegelikult midagi; ta on sellest vaimselt kõrgemal, isegi neil hetkedel, kui deemonid talle jälle pähe ronivad ja pildi korraks häguseks ajavad. Vahekommentaarina: mul on raske uskuda, et päriselt hullu inimese ainus vaimsete probleemide sümptom on see, et nägemine läheb korraks häguseks. Siingi võinuks paar sammu kaugemale astuda. Aga see selleks.

Igatahes astub Pääru Oja roll filmiga kohati dialoogi, võib isegi öelda, et hakkab vaidlema, ja kui nad päriselt ühisele nõule ei jõua, siis keerab lihtsalt selja ja läheb oma teed. Ehk et filmis on mingid hetked, kui fookus kaob täielikult ja ekraanil toimub pealtnäha sihitu tuiamine, kuid neil hetkedel võtab Juhan Liiv korraks filmi üle. Või õigemini Pääru Oja kehastatud versioon Liivist — oma jõulise mänguga ta lihtsalt paneb kogu selle millimeetri täpsusega paika seatud masinavärgi tagurpidi käima. Ta vaatab meile oma sisendusjõulise pilguga otsa, filmireaalsus tema ümber hajub ning meil jookseb judin üle selja ja tekib mingi teine tajuruum. Või ütleme isegi nii, et korraks lähme ka meie hulluks.

Võite eelnevat lõiku pidada lihtalt mõttevooks, kuid ma üritasin võimalikult ratsionaalselt kirjeldada, mida üks tõeliselt tugev filmiroll minuga teeb. Praegusel hetkel on Pääru Oja võimas osatäitmine filmi suurim tugevus, aga ka kõige rängem komistuskivi, sest see on ümbritseva väljaarendamata projekti jaoks lihtsalt liiga hea. Kui Pääru Oja ekraanilt kõrvale astub, mida õnneks tihti ei juhtu, hakkavad õmblused häirivalt silma paistma ja ootamatult avastame end keset arusaamatut teleteatrit. Enam ei ole me valmis leppima nende aukudega, mis stsenaariumist vastu vaatavad. Pääru Oja on küll peagi tagasi, aga kõike ikka ühe rolliga ei päästa.

Kuid astume nüüd korraks kümmekond sammu tagasi ja vaatame "Varju" kaugemalt. Varsti saab filmi aeg kinolevis otsa ja see potsatab filmiriiulitele ja telekanalite prime-time'i. Nüüd on järsku kõik hoopis teistmoodi, võime korraks isegi kahtlema hakata, kas vaatasime varem ikka sama filmi. Küsimus ei ole ainult ekraani suuruses, vaid paljuski ka kontekstis: sarnaselt Apollo alt valminud rahvakomöödiatega on "Varju"  kinolevisse jõudmise ainus põhjus raha. Me ei saa seda neile ette heita, sest suuresti tänu nende tööle on eesti kommertsfilmi võimalikkus tõestamist leidnud, kuid see ei tähenda, et need filmid oleksid end kinodes kunagi koduselt tundnud. Ilmselt toodab Apollo ka edaspidi filme ja tõenäoliselt tunneb enamik neist end ka edaspidi kinos ebamugavalt, kuid äkki on meil ikkagi olemas mingi võimalus anda seesama sisu kodutarbijate käsutusse? Helen Takkin näitas oma "Elu ja armastusega", et võimalik on teha ka sellist kommertsfilmi, mis on korraga näoga rahva poole ja mudeldatud eraettevõtja kasumi eesmärgil ning kust autor ei ole kuhugi kadunud. Ehk võikski nüüd need kaks reaalsust lahku lüüa: ühelt poolt luua väga head telesisu, mida "Vari" kahtlemata oleks, teiselt poolt jätta kinodesse vaid selline materjal, mis sinna ka päriselt sobib. Lõpuks võidaksid sellest kõik tarbijagrupid.

Praegu ei ole veel hilja "Varju" möödapanekud heastada. Tegijad on mitmel pool avalikult rääkinud, et olemas on ka mitme järgmise Juhan Liivi krimiloo stsenaariumid. Äkki läheks nüüd algusesse tagasi ja võtaks "Varju" kui suure ekraani sissejuhatust ambitsioonikale telesarjale? Ma ei tea küll, kas Pääru Oja telekasse ära mahub — kui kastikujundi juurde tagasi tulla, siis võib tema sisendusjõuline pilk meie telekatel lihtsalt tossu välja lüüa. Kuid kõik need küsimused saaks uuesti läbi proovida ja läbi mängida ning ruumi jääks ka selleks, et kunagi valmiks Juhan Liivi film, mis ei võtaks teda kui lihtsalt karakterit, vaid julgeks ka tema loomingule otsa vaadata ja seda meile mõne uue huvitava külje pealt avada.

Kõige rohkem on kahju sellest, et kohtusime "Varjus" eesti filmiajaloo kõige potentsiaalirohkema slasher'i-tapjaga, aga see potentsiaal jäi kasutamata, mask kisti ilma mõjuva põhjuseta eest ja samasugust illusiooni mõnes järjeloos taastekitada on juba väga raske. Või võiks Apollo õudusfilmide üha kasvava populaarsuse valgel kaaluda, et laseks järgmine kord stsenaariumi paberihundis ribadeks, jätaks eesti kultuuripärandi rahule ning lubaks lihtsalt mõnel suvalisel sarimõrvaril pimedates metsades naiivseid ja sihikindlalt valesid otsuseid tegevaid inimesi maha nottida. Kodumaise slasher'iga pole meie kinopinnast veel eriti testitud, aga ma usun, et pehmemate ja peresõbralikumate lahendustega Melchiori ja "Varju" näol on soojendus tehtud ning nüüd võib rahus noa neeru lükata.