Kuigi "Vari" peategelane on Juhan Liiv (Pääru Oja), siis tegu pole klassikalise eluloofilmiga, sest Liiv astub üles hoopis mõrvalugusid lahendava detektiivi rollis. "Tahtsime kuidagi Juhan Liivile küüsi taha saada ja mõtlesime, uidas Juhan Liiv ellu äratada. Detektiivižanr pakub ühe suurepärase võimaluse paisata välja üks "tegelane", kes on ajaloos kõikide oma eripäradega tuntud. Liivi puhul on oluline siis tema haiguslugu," selgitas Kilmi "Vikerhommikus".

"Kui panna see tegelane teise konteksti, siis see teine kontekst annab võimaluse teda avada, aga jätab ta sealjuures tuntud Juhan Liiviks. Lisaks annab see ka Liivi luuletustele uue kõrvalpilgu, näiteks, kuidas võib tuntud Juhan Liivi luuletus kirjeldada hoopis mõrvapaika," rääkis Kilmi.

Kilmi tõdes, et sellise lähenemise eest on neid süüdistatud ka pühaduseteotuses. "Selge see, et kui ma oleksin ise kuulnud, et keegi teeb Juhan Liivist detektiivi, siis ma oleks ka olnud väga pahane ausalt öeldes. Aga kui mina seda teen, siis ma tean, et ma Juhan Liivi siiski ei teota," leidis režissöör.

Kuna Juhan Liivi ei ole asjata nii märgiline ja armastatud eesti kultuuritegelane, ja on seda ka Kilmi enda jaoks, siis Juhan Liivi filmis kuidagi ei solvata, kinnitas Kilmi. "Selle peale võin ma mürki võtta küll. Ja kui palju töötasin ma nüüd filmitegemise jooksul ja stsenaariumi kirjutamise juures Liivi läbi. Tuglasel on imeline Liivi monograafia, mis tegelikult avab Liivi väga kompleksse ja sügava karakteri, mida püüdsime Pääru Ojaga filmis edasi anda," rääkis Kilmi.

Kilmi on enda sõnul hinges dokumentalist, seega oli tema jaoks oluline, et Liiv keda Pääru Oja ja stsenaristi Indrek Harglaga konstrueeriti, oleks n-ö dokumentaalne Liiv. "Kuigi see mõrvalugu on fantaasia, siis seda lahendab siiski dokumentaalne Liiv ja püüdsime jääda võimalikult tõetruuks," kinnitas ta.

"Liiv oma äkilise ja plahvatusliku iseloomuga ei olnud sugugi nii väga kurvakujurüütel, vaid oli tegelikult tülis kõigiga, kes tema ümber olid. Alates perekonnast kuni Noor-Eesti kirjanikeni, kes teda kummardasid. Liiv võis olla väga vaenulik igasuguse poputamise ja haletsemise suhtes. Tehti ju korjandusi Juhan Liivi elujärje parandamiseks, aga kui Liiv sellest teada sai, siis ütles, et ta ei võta midagi vastu. Tegelikult oli ta väga isepäine ja äkilise loomuga tegelane," muigas Kilmi.

"Väga terava ja vaheda mõistusega ka. Aga nagu tema psühhiaater Juhan Luiga on öelnud, siis kõik hammasrattad liikusid Liivi peas laitmatult, paraku ei liikunud nad koos. Nii et ta on põnev tegelane," nentis Kilmi.

Filmi alguslugu ulatub kümne aasta tagusesse aega, kui Kilmi koos Arbo Tammiksaarega kontseptsiooni välja mõtlesid ja hiljem Hargla paati võtsid. Alguses oli mõte teha teleseriaal, milleks toona raha ei leitud, ja sellepärast venis protsess ka pikemaks.

"Helistasin Harglale ja ütlesin, et selline mõte on, et teeks Juhan Liivist detektiivi. Esimesel õhtul, kui selle mõtte lahti arutasime, siis oli täiesti loomulikult Juhan Liiv olemas ja see oli noor Pääru Oja, kes just oli lavakat lõpetamas. Ma teadsin Päärut, olin teda ühes Hargla kirjutatud krimiseriaali osas kasutanud, mulle väga meeldis Pääruga võtteplatsil aega jagada, meeldis ta pühendumus ja sõge sihikindlus, mida temas nägin. Selles oli midagi väga liivilikku,

Koostöö Pääru Ojaga oli Kilmi sõnul ka sel korral imeline. "Pääru pühendumus ja metsik eneseohverdus tähendas minu jaoks seda, et nii mina kui teised näitlejad peaksid endast sama palju sellele filmile andma kui Pääru," tõdes režissöör ning lisas, et kui Oja tuli võtteplatsil Kilmi käest vastukaja küsima, siis vastas režissöör: "Miks sa minu käest küsid? Sina oled ju Liiv!"

"20 võttepäeva jooksul, mis on täispika mängufilmi jaoks tegelikult üsna vähe, ei jäänud me kuskil jänni, midagi ei jäänud filmimata. Tegime maksimum kaks–kolm duublit, sest rohkem polnud vajagi," tõdes Kilmi.