Mootorrattaga 40 riiki külastanud Miku jaoks oli kõige põnevam Iirimaa. "Iirlased on tüübilt eestlastele nii lähedased. Samas on nad veel kõva kraad segasemad. Nad on hästi rõõmsad, hästi osavõtlikud, sa ei jõua poolt klaasi Guinnessigi ära juua, kui keegi tuleb juba küsima, kust sa pärit oled ja mis sa teed. Jutt käib just linnadest väljas olevatest kohtadest, maapiirkondadest," selgitas Mikk.

"Me sõitsime läänerannikut mööda üles. Seal on Wild Atlantic Way nimelisest teest tehtud turismiobjekt, üliilus ja ülivihmane. Hommikul ärgates lõpuks enam ei vaadanudki aknast välja, kas sajab või ei saja. Tõmbasid vihmariided selga ja minek," ütles Mikk ja lisas, et kui vastu sõidab helekollaste riietega mootorrattur, siis talle kaasa tundma ei pea.

Reisidel eelistab Mikk suurkujude majamuuseume, mitte ülipopulaarseid väljapanekuid nagu Louvre või Colosseum. "Olen selles mõttes ühest küljest nagu dinosaurus. Mulle meeldib olla selles kohas või tunnetada mingisugust, ma ei taha öelda energiat, aga minus äratab meeletut austust see keskkond, kus üks reaalne inimene on tegutsenud ja neid asju seal puudutanud," sõnas Mikk ja tõi välja Puccini, Mozarti ja Wagneri majamuuseumid.

Kontserdid

Kuigi suuri rahvamasse Mikk veidi pelgab ja eelistab kontserte külastades pigem väiksemaid ja kammerlikumaid vorme. "Ma tunnistan, et lauluväljakul olen suurkontsertidest käinud ainult Michael Jacksoni omal ja Unibet Arenal Terminaatori ja Smilersi juubelikontsertidel," rääkis Mikk, kes ennast suure publiku seas siiski halvasti ei tundnud.

"Mulle väga meeldis see tunne seal, mida ma võrdlesin mõttes Wembley staadioniga, kus laulab Queen või Rolling Stones. Kujutad ette, kuidas kogu staadionitäis inimesi laulab kaasa. Seesama toimuski Terminaatori kontserdil, kus kõik need tuhanded inimesed laulsid laule peast ja see oli väga äge," lisas Mikk.

Tõnu ja Pääru Oja

"Ma olen väga suur Tõnu ja Pääru Oja austaja. Nad on ühed sellised näitlejad, kes teevad minu jaoks laval sõna otseses mõttes saltosid. Kolmas selline mees on Alo Kõrve. Ooperilaulja ei saa mitte kunagi minna niimoodi rolli tegema, sest pead nii palju tehniliselt kontrollima neelu, hoidma lahti hingamist ja kõike muud," tõdes Mikk.

"Kui ma käisin siidrivabrikus "Kes kardab Virginia Woolfi?" vaatamas, siis helistasin järgmine päev Alo Kõrvele ja uurisin, et mis kell ta magama saab pärast seda, kui on läinud täiesti segaseks ja kuhugi teise keskkonda ja ajastusse. Samamoodi ütles Jaak Kilmi väga ilusti ühes intervjuus filmi "Vari" kohta, et režissööri lahendusi, süžeed või kas Juhan Liiviga tohtis niimoodi teha – seda võib kritiseerida lõpmatuseni. Aga ainukene, keda seal ei tohi puudutada, on Pääru Oja mäng ja sellega olen ma sada protsenti nõus," sõnas Mikk.

"Ma olen ilmselt natukene halb kultuurinautija, sest ma ei suuda mingit tarka juttu rääkida metatasanditest ja diskursusest. Ma olengi elamuse-inimene. Ja siis on nii, et teos, mida ma näen, võib olla põhjamaiselt vaoshoitud, aga kui ma näen seal mingisugust sooritust, tehnilist lahendust või kellegi näitlejatööd, siis see võib mind niimoodi ära viia, et unustan mõneks hetkeks, võib-olla kolmeks–neljaks sekundiks ära, kus ma olen ja mida ma teen. Ja ma olen ülitänulik nende hetkede eest," tõdes Mikk.