Ketser
Heretic
Scott Beck, Bryan Woods
USA
Adastra Cinema

2024. aasta õudukalaine jätkub filmiga, kus kaks kristlusega ukselt uksele kaubitsevat tütarlast satuvad Hugh Granti mängitud muheda härrasmehe Reedi majja. Kui nad aga avastavad, et majast enam oma jõuga välja pääseda ei õnnestu, saab ka selgeks, et härra soovib laskuda pikemasse religiooniteemalisse vestlusse ning võtab oma seisukohtade põhjendamiseks ette üsna drastilisi samme.

Filmi esimene pool on suurepärane kassi ja hiire mäng, Reed ei lange hetkekski rollist välja, st jääb alati armastusväärseks Hugh Grantiks, ja tema filosoofilised selgitavad traktaadid on ka toredad jälgida. Kuigi tegemist on käibetõdedega, ei tee viga neid religioonist tihti pimestatud ameeriklastele vahel üle korrata. Sisu arenedes liigutakse labürintliku maja sisemusse ja siin ei suuda autor enam filmi senise minimalismiga koos hoida ning toob mängu lisaelemente-tegelasi, mille vajalikkuses ma sügavalt kahtlen, usutavuses seda enam.

Mängus, mis on päriselt ja mis mitte, ei tundu üht ja õiget vastust olevat ka autoril endal. Asi päädib kujundiga, mis ei suuda lihtsuses samuti esimese poole filosoofilisele osale vajalikku kaalu vastu panna. Aga samas meeldejääv film ja pole kindlasti ajaraisk, soovitan vaadata. Lihtsalt kahju, et algus lubas paremat oodata. Grant on end kurikaelte ja lurjuste mängimisega küll täielikult uuesti leidnud.

3 / 5

Lõppmäng
Brent Pere
Eesti
Delfi Meedia AS

Eesti spordidokumentalistika on tänavu püüdnud heita spordile pilku n-ö väljast sisse ning avada seda läbi mõne uudse tahu, mis jääb kuvandipiiride taha. "Kellys" hakati olude sunnil tegelema peresisese ekspluateerimise teemaga, "Anetis" vaadeldi aga sportlast spordist loobumise otsuse tegemise ja elluviimise raskel perioodil. Anett Kontaveidi spordist loobumise loole tuleb nüüd lisa "Lõppmängus", kus oma sportlaskarjääri lõpule vaatavad tagasi Baruto, Ksenija Balta, Magnus Kirt, Tarmo Kink ja Janar Soo.

Kui Aneti puhul olid vigastused vaid üheks faktoriks mitmest, mis lõpetamisotsuse kaasas tõid, siis "Lõppmäng" on selgelt märksa vigastustekesksem. Me näeme sportlasi, kes kahetsevad südamest karjääri katkemist, ja püüavad end tippspordivälises maailmas uuesti leida. Kui palju me aga ühiskonnana vajame sportlast, kes enam sporti ei tee. Või kuivõrd on kunagi kätele tõstetud spordikangelased ise nõus oma elu n-ö lihtsurelikena jätkama?

"Lõppmängu" tõstatatud teemadering on huvitav ja sportlased sümpaatsed, kuigi nende tekst on kohati võrdlemisi rabe (kui muidu tehakse tabeleid, millises filmis on kõige enam kasutatud ingliskeelset sõna "fuck", siis sõna "nagu" kasutamise edetabeli eesotsas võiks troonida "Lõppmäng"). Nagu Delfi toodetud tele- või pigem meediakanalidoki puhul aru saada, on siin mindud sirgelt ja telesaatelikult lugu "purki saama" ilma erilise autoripositsioonita, ehk et autorit siin kuskilt näha ei ole ja filmile mingit erilist isikupära omistada ei saa.

Kirdist on valmimas (ja valmimas) ka täispikk dokumentaalfilm, mille tegijate ees seisab samasugune dilemma nagu "Kelly" puhul – kangelasloona alanud spordidoki kaardipaki on elu sassi löönud ja kontseptsioon tuleb ümber mõelda. Eks me siis näe, kuidas see "Lõppmängu" pakutud Kirdi-lugu omalt poolt täiendab.

Eraldi tahaks aga välja tuua tõsiasja, et dokki "esitleb" spordikihlvedude keskkond Fenixbet, mis viib mõtted hoopis mujale. Sellele, kui eetiline on kihlveokontorite mainepesu Eesti spordis ja spordimeedias, sest tegelikult on nad ju huvitatud võlaorjusest, mitte spordiedust ja nende katse näidata spordikihlvedusid kui mingit "muhedat osa igapäevaelust" on pehmelt öeldes küüniline sõltuvuse propageerimine ja lõpptulemuseks katkised pered ja panditud majad. Ma pole küll uurinud, aga ilmselt on Fenixbetis võimalik kihla vedada ka sportlase vigasaamise tõenäosuse peale. Igatahes soovitan selles võtmes läbi töötada Andrei Liimetsa ja Henri Kõivu põhjalik, Levilale tehtud viieosaline ülevaade Eesti spordikihlvedude maastikust.

2,5 / 5

Lee. Fotole jäädvustatud tõde
Lee
Ellen Kuras
Austraalia-Singapur-USA-Ungari-UK
ACME

Esimese asjana pärast "Lee" vaatamist (jätan taas kõrvale eestikeelse ebavajaliku tobelaiendi) läksin ma interveebidesse, et näha, kas fotograaf Lee Millerist on ka mõni dokfilm valminud. Tõsi, see polnud meie päris esimene kokkupuude. Käesoleva aasta esimeses pooles läks mulle väga korda Alex Garlandi "Kodusõda", mis räägib ühest naissoost lahingfotograafist, kelle nimi on ilmselt mitte juhuslikult Lee Smith, seda enam, et ta mainib korra Lee Millerit kui absoluutset eeskuju. Aasta teises pooles on siis meil nüüd võimalik vaadata ajaloolist portreefilmi Millerist, kes muuhulgas tegi äärmiselt olulised ülesvõtted Buchenwaldi ja Dachau koonduslaagritest kohe pärast II maailmasõja lõppu.

Vahepeal, vastus dokiküsimusele: näen küll mitmeid teledokke ja Youtube'is temast mingeid materjale, aga tundub, et korralikku dokumentaalfilmi siiski pole. Aga peaks kindlasti olema, sest see käesolev dramatiseering ei ole tegelikult eriti hea. Võib-olla on asi selles, et maailma tippoperaatorite hulka kuuluval Ellen Kurasel on "Lee" esimene mängufilmikatsetus ning operaatori- ja režissööritöö on ikkagi kaks erinevat ametit ja üht teiseks otse tõlkida enamasti ei õnnestu.

"Lee" on küll oodatult kauni pildiga, aga struktuurselt kaootiline: filmil on üsna ebavajalikuna mõjuv raam, viimase hetke perekondlikud paljastused viivad fookuse põhiloolt täielikult kõrvale, palju on sisse pandud loo mõttes ebavajalikku ja kõrvalist, eriti just see, mis puudutab aegu väljaspool ta sõjafotograafiperioodi. Winslet teeb oma parima ja on üldiselt haarav nagu alati. Filmina on "Lee" pettumus, aga väravana edasiste uurimisteni toimib küll. Huvitav fakt: Lee Milleri ainus filmiroll oli Jean Cocteau "Poeedi veres" (1932) naisekuju mängida. Miks mitte. Kui teha, siis juba parimatega.

2 / 5

Siin
Here
Robert Zemeckis
USA
Garsu Pasaulio Irasai

Issand kui piinlik. Robert Zemeckis läheb vormistama aegadeülest seisukohavõttu kohamaagiast ja veenab meid edukalt selles, et aastasadade jooksul ühes majas oma tavalisi elusid elanud ameeriklased on olnud läbivalt ühed jube igavad inimesed. Jaa-jaa, ma saan aru, et väikeste asjade võlu ja nii edasi, aga väikekodanliku pereidülli poole püüdlemine on sellisel kujul lihtsalt nii tüütu, et ma hakkan juba veerand tunni järel kella vaatama.

Võib-olla saaks sellest normaalse lühifilmi (kahtlen), aga kahetunnise kestuse juures on "Siin" tõeline kannatuste rada. Lisame siia juurde luupainajaliku de-age tehnoloogia kasutamise, mille tõttu näevad Tom Hanks ja Robin Wright välja nagu kehva graafikaga videomängu NPC'd, kes jäävad lihtsalt kaadrisse ühe koha peale kõikuma ja virvendama, kui neid parasjagu ei kõnetata. Rääkimata arvutitega tehtud koolibrist ja oravast, mille peale oleks lihtsalt tahtnud röögatada.

Kultuurilised ajastuviited on täpselt nii klišeelikud kui võiks arvata. Lisame siia juurde veel ka selle, et kõnealune "maagiline" paik, kus kõik need igavad asjad juhtuvad, asub otse üle tee Benjamin Franklini sohipoja kodust, mida siin-seal lugudes mainitakse ja ühes varasemas pildikeses astub korra ekraanile ka Franklin ise.

Kas poleks siis seda lugu võinud juba seal Franklini poja juures teha? Tundub, et üle tee minnes oleks palju parema filmi saanud. Jälgitava maja roll on olla tähelepandamatult üle tee ajaloolistest sündmustest ja filmi "Siin" roll on samamoodi vaadata märkamatult tee ääres seda, kuidas filmiajalugu mööda tuhiseb.

1 / 5