Kiskjate maa
Elevation
George Nolfi
USA
Hea Film

Üks neist high-concept-ulmekatest, kus maaväline eluvorm tuleb meid valitsema, aga mingi lisatingimus annab ajutise väljapääsu. "Kena vaikne kohakene" – tuleb olla vait, sest koletis kasutab oma täiuslikku kuulmist. "Mina olen legend" – koletis kardab päikesevalgust, seega tuleb tegutseda päeval. "Kiskjate maa" – seletamatul põhjusel (mis hiljem küll osalt ära põhjendatakse) ei tule muidu väga võimekad koletised kõrgemale kui 2500 meetrit merepinnast, mis tähendab, et inimsugu on määratud pagendusse kõrgetele mäestikualadele.

Elu aga teeb omad korrektiivid ning vajadus ajab peatselt minema n-ö allapoole joont. Teatud põnevus on siia ju juba sisse kirjutatud, ja edasi näeme sellist "The Last of Us'i" meenutavad kulgemist läbi postapokalüptilise tühermaa, kus oht võib ähvardada iga nurga taga. Täitsa kobe film, lõpu tõi järje-pitch viitena veel meelde ka ulmesarja "Langev taevas" ("Falling Skies").

Mul on vandenõuteooria, et Anthony Mackiel on mingi militaartaust, sest ta käib relvaga päris veenvalt ümber ja on seda juba filmides ka korduvalt teinud – just hiljuti ka ühes, mis võib käesolevaga ka päris lihtsalt segi minna, 2021. aasta Netflixi ulmemärul "Ohus" ("Outside the Wire") –, aga mingit tõestust ma sellele ei leia.

Kuna pärast katastroofilisi sündmusi on inimese parim sõber tõesti relv ja mitte koer, siis on Ameerika vabariiklaste relvakandmise õiguse eest võitlemise taga äkki hoopis see, et nad sisimas arvestavad päris tõsiselt sellega, et suur kriis on tulemas ja kaoses loob korda tulirelv, mis muutis Samuel Colti sõnul "kõik inimesed võrdseks". Kahjuks on neile seetõttu kõige suurem pettumus see, kui kriisi ei tulegi. Ja võta kinni, kas "Kiskjate maa" taolised filmid aitavad neid maailmalõpumeeleolusid maandada või hoopis võimendada.

3 / 5

Koodnimi Punane
Red One
Jake Kasdan
USA
ACME

Kuigi jõulufilmide hooaja avas juba "Hirmutaja 3", siis "Koodnimi Punane" läheb juba novembri alguses täis-jõulurežiimile loos, kus röövitakse Jõuluvana ja erioskustega turvamees ja lurjus-varganägu peavad ta ära päästma.

Vaatan seda filmi ja mõtlen, kas Dwayne "The Rock" Johnson on oma viljaka karjääri jooksul üldse mänginud üheski filmis, millel oleks mingi mõte või soov midagi öelda?

Konsulteerin küünrapikkuse nimekirjaga – tänaseks üle saja rolli! – ja kardan, et pean vastama eitavalt. Aga kas see ongi oluline? Tundub, et The Rock teab oma kohta ja wrestling'u-maailmast tulnuna mõistab, et on ennekõike meelelahutaja. Ta on öelnud, et "Edu pant pole alati andekus. Asi on stabiilsuses. Stabiilne töö viib eduni ja küll siis saad ka heaks". Stabiilsus on igatahes olemas, kohati on rollid lausa äravahetamiseni sarnased. Filmide kvaliteet kõigub tõusude ja mõõnade vahel, aga pole olukorda, kust kõrgele tõstetud kulm teda seni poleks välja aidanud.

Selles kontekstis on "Koodnimi Punane" isegi tema tavalisest efektimöllust karvavõrra kõrgema kvaliteediga, kuna on vähemalt meeldejääv. Seda filmi pekstakse päris korralikult, aga kümne halvima The Rocki filmi hulka küll mitte kuidagi ei küünita. The Rocki kõrvale on pandud teine kassamagnet Chris Evans, kes mängib südametunnistuseta varast, aga kelle saatuseks on filmi jooksul ümber kasvades paratamatult muutuda järjest igavamaks, kuni temast saab südametunnistuse järkjärgulise üles leidmise tulemusena täiesti tavaline kodanik. Usun, et see pole spoiler, sest kuidas see ju teisiti ühes jõulufilmis minna saakski.

Süütu ja kohati tüütu, ohutu meelelahutus, mis püüab varast jõulupublikut.

2,5 / 5

Kotionu
Bagman
Colm McCarthy
USA
ACME

Küll ikka tuuakse õudukate nime all rämpsu sisse ilma mingi kvaliteedikontrollita. Žanri järjest kasvav populaarsus on pannud näitlejad huvitavasse olukorda: enam pole taunitav õudukas mängida, pigem võib isegi mõjuda prestiižsena ja õige roll tuua kultusstaatuse ja anda kõva karjääritõuke. Ja siis peavad need näitlejad käsikirja ja seapõrna pealt ennustama, milline neist miljonist siis lõpuks edukaks osutub.

10 aastat tagasi mängis Sam Claflin õudukas "Vaikiv kurjus" ("The Quiet Ones"), mis oli isegi päris kõhedusttekitav ning õnnestunud. Tänavune "Kotionu" on aga küll tõrrepõhjast kaabitud ideesodi mätserdamine millekski filmikujuliseks. Ärme räägi pikemalt koletisolendi kohutavast CGI'st või täiesti välja arendamata mütoloogiast, mida film justkui näpuotsaga pakub, aga... Öelge mulle, et kui majas kummitab ja mingit tonti on juba lausa ka toas nähtud ja on aimu, et ta tahab röövida mu last, siis kas ma lasen lapsel üksi edasi magada eraldi toas, maja teises otsas, abiks streikiv beebimonitor? Täiesti idiootne.

1 / 5