Priimäe sõnul on üldine konsensus, et filmiaasta 2024 hea ei olnud. "Millega ma olen ka pehmelt öeldes nõus. Aastad pole vennad, aga mingit põhjust ma ei julgeks siit järeldada. Vähemalt ma loodan, et me ei ole mingil allakäigu teel. Vapustusi on olnud vähe ja rahulolematust on," selgitas Priimägi.

Suure pildi sees on see-eest olnud hea filmiaasta näiteks lätlastel. "Nad on suutnud ühe filmiga oma kaalukategooriast kõvasti välja tõusta. Väga hästi on läinud nende täispikal animafilmil nimega "Flow", mis on ilma tekstita, natukene apokalüptiline. Tekstita suudetakse meile nende joonistatud loomade väga selged karakterid ette manada ja film võitis just Euroopa filmiauhinna parima animatsiooni eest, mis on suur tunnustus," tõdes Priimägi.

"Pressikonverentsil autor ütles, et temale ei meeldi negatiivsed tegelaskujud, sest nad on liiga üheplaanilised ja igavad. Seetõttu ei saagi "Flow's" ka kedagi otseselt pahaks liigitada. Kõik ajavad oma asja ja sellest katastroofist üle olemiseks tuleb neil ka mingeid koostöövorme leida," rääkis Priimägi filmist, mis sai ka Kuldgloobuse nominatsiooni. Priimägi ennustab filmile ka Oscari animatsioonikategooria nominatsiooni. "Ma usun, et Läti saab ka Ameerika mandril selle filmiga teenitud tähelepanu osaliseks," lisas ta.

Priimäe sõnul on olnud väga tugev dokumentaalfilmide-aasta. "Dokid on võitnud mitu A-kategooria festivali. San Sebastiani filmifestivali võitis Albert Serra dokfilm, mille nime võiks tõlkida umbes "Üksilduse pärastlõunad". See on härjavõitlusest, vaatlev dokk, mis ei anna toimuvale hinnangut, aga me ise ju alati mingi hinnangu juurde anname," rääkis Priimägi.

"See film suudab panna sellest imelikust fenomenist täielikult huvituma või sellele kaasa elama. Esimene küsimus on, et mismoodi saab selline asi üldse tänapäeva maailmas eksisteerida. Teiseks see, kui palju on seal sees meie jaoks tundmatuid koode. Me ei tea härjavõitlusest ju tegelikult mitte midagi. /.../ See on nagu mingisugune kummaline absurditsirkus, mida vaadates tunned õudust, samas ka tõmmet, mingit võlu," ütles filmikriitik ja lisas, et film vihastab kindlasti välja loomakaitsjad.

Priimäe aasta üks oodatumaid filme oli Veneetsia filmifestival parima režissööri auhinna pälvinud Brady Corbet film "Brutalist". "Vist isegi üle kolme tunni kestev film arhitektuurist. Võib mõelda, et mismoodi see huvitav saab olla, aga ma olin veendunud, et see on hea ja nii see ka oli. Fiktiivne lugu Ungari sõjapõgenikust arhitektist, kes hakkab ennast Ameerikas taasleidma läbi suure isikliku draama ja väga ilusa pildi," rääkis Priimägi.

"Ta on inimese lugu, aga peategelane on ikkagi üks ehitis, mida kõnealune arhitekt tegema hakkab ja mis väljub igasugustest raamidest, neelab kõik ümbritseva enda alla ja muutub kõikehõlmavaks kohaloluks keset filmi. Ta on selline suur narratiivne ajastudraama, aga kui sellised kipuvad olema igavad, siis siin on lähenetud keskmisest märksa kunstilisemalt. Jääb selline kõhe olek sisse," lisas Priimägi.

Priimäe üks kindlaid lemmikuid aastast 2024 oli Jacques Audiard'i krimimuusikal "Emilia Pérez", mis pälvis hiljuti kümme Kuldgloobuse nominatsiooni ja tegi platsi sisuliselt puhtaks ka Euroopa filmiauhindade jagamisel. "See on väga võimas. Ma läksin seda Cannes'is vaatama nii, et ma ei teadnud midagi peale pealkirja ja autori. Transsooline narkomuusikal, mis on kui Mehhiko telenovela. Täiesti müstiline toode. Audiard on ennast jälle täielikult ületanud. Ta teeb alati erinevaid filme, aga ma ei ütleks kuidagi, et ta Audiard'i film on," rääkis Priimägi.

"Suurepäraste muusikalinumbritega filmis lööb kaasa ka Selena Gomez, aga peaosas on Karla Sofia Gascón, kes on transsooline näitlejanna, kes mängibki suguvahetavat narkokartelli parunit. Mida rohkem ma sellest räägin, seda imelikumalt see kõik kõlab," naeris Priimägi ja lisas, et muusikalinumbrid filmilt hoogu sugugi maha ei võta.