Iga aastakokkuvõte eeldaks justkui järjekordse eduloo esiletõstmist. Võib öelda, et animatsioonis oli meie enda siseriiklikuks edulooks Ülo Pikkovi "Õmblusmasina" tõusmine filmiajakirjanike aastaedetabeleis kõige tippu, Neitsi Maali auhinnale, kusjuures 16-minutine animafilm edestas  täispikki mängufilme, dokumentaalidest rääkimata. Igasugune edulugu tõestab eesti animatsiooni konkurentsivõimet, jätkusuutlikkust ja elujõulisust vaatamata sellele, et majanduslikult on aasta olnud raske. Ilmselt on Pikkovi eksperimentaalsel ja sisutihedal lühifilmil suurem festivalikaar alles ees, kuid rahvusvahelises plaanis tuleb läinud aasta puhul tunnistada lõunanaabrite läbilööki: sõltumatu animameistri Gints Zilbalodise "Vooluga kaasa" ("Straume") tegi ootamatult kõrge lennu. Dialoogita arvutianimatsioon sai Hollywoodi välisajakirjanike aastapreemia Kuldgloobuse, suurendades oma Oscari-šansse, ja seda hindas parima animatsiooni auhinnaga ka Euroopa Filmiakadeemia. Eesti animatsiooni edulugu paistab lõppenud aasta vaates taanduvat rohkem püsima jäämisele — turumajanduse tuulte pillutada jäetud traditsiooniliste stuudiote, Joonisfilmi ja Nukufilmi rahastuskriis jõudis Nukufilmi näitel ka PÖFFil linastunud dokumentaalfilmi ("Nukufilmi lugu", režissöör Nikalas Catlow, 2023).¹ Teiste sõnadega, Eesti maineka, käsitööpõhise animatsiooni käekäigu pärast tuntakse muret juba laiemalt, ehkki samad probleemid — rahastuskriis, allumine laiemate vaatajarühmade ootus­tele ehk meelelahutusele ja digitehnoloogiate, sh hoomamatu kiirusega areneva tehisaru pealetung ka sisuliselt — kimbutavad kogu filmitööstust, seda ka rahvusvahelises ulatuses.

Praegu on veel liiga vara öelda, mis jääb 2024. aasta eesti animatsiooni meenutama tagasivaates, näiteks kümne aasta pärast: aeg kipub pigem paljut kokku sulatama, kõiksuguseid rühmitusi või koolkondigi moodustatakse takkajärele, lülitades sinna neidki, mis sinna sisuliselt ei kuulu, vaid lihtsalt juhtusid tegutsema samal ajal samas kultuuriruumis. Nii võib juba praegu eesti animatsiooni hulka lugeda ka Ukrainast sõja tõttu siia saabunud Nadiia Plianko, kelle omapärane käekiri täiendab värskendavalt siinset, pigem traditsioonidele rajanevat animatsioonimaastikku.

Animatsioonis käsitletud teemade hulgas äratas inimsuhete lahkamise kõrval tähelepanu looduse ja keskkonna probleemide esile toomine (Anu-Laura Tuttelbergi "Linnud läinud", Helen Undi "Olemise kulg", Lucija Mrzljaki "Maaimä", ka Olga Stalevi "Eha vari" ja Nadiia Plianko "World Worry Web"). Ärevuse ajastu pitserit oli aga märgata kõigis suurema vaatajaskonna ette jõudnud animafilmides. Ülo Pikkovil õnnestus vanavanaema õmblusmasina loo ekraanile toomise kaudu ehk kõige paremini luua seos erinevate ajalooepohhide ja põlvkondade vahel ja näidata inimeseks jäämist rasketel, pöördelistel aegadel. 

Täispikka animat sel aastal ei valminud, küll aga ületas mõningate festivalide jaoks selle künnise Olga ja Priit Pärna "Luna Rossa", mis tõi tegijaile ka äramärkimise õhustiku loomise eest "Primanima" festivali žüriilt Ungaris. Anu-Laura Tuttelbergi õrn ja tõsine "Linnud läinud" sai aga parima lühifilmi auhinna Leipzigis, kvalifitseerudes seeläbi Oscarile ja linastudes ka mainekal Locarno festivalil. Martinus Klemeti "Yummy" oli samuti edukas, võites auhinna Ungaris "Anilogue'i" festivali lühifilmide võistluskavas. Samal festivalil sai žürii eriauhinna ka 2023. aasta animasaagi hulka kuuluv "Miisufy" (Liisi Grünberg), mõlemad valminud produktsioonifirma AAA Creative all.

Ehkki auhindu annavad ametlikult asjatundjad, saaks ideaalmaailmas igaüks ise hinnata, mis oli tema jaoks eelmise aasta parim animafilm, kui need tööd oleksid ka kindla peale kättesaadavad. Rahvusarhiivi ja Eesti Filmi Instituudi algatus Arkaader ja avalik-õiguslik Jupiter püüavad seda lünka täita, kuid ka aasta lõpus ei leia kahjuks kummastki ammendavat ülevaadet värskest animasaagist.

Olgu kuidas on, Eesti Filmiinstituudi rahastusel jõudis läinud aastal vaatajate ette üks animadebüüt seni animaatorina tuntust kogunud Olga Stalevilt. Muude tööde seas aitas Olga 2019. aastal teoks saada näiteks ka Anu-Laura Tuttelbergi eelmisel portselananimatsioonil "Talv vihmametsas", mille järg jõudis vaatajate ette tänavu. Olga enda režissööridebüüt, 14 minuti ja 54 sekundi pikkune "Eha vari" (tootja: Hvitolg), on imetlusväärse detailitäpsuse ja -rohkusega edasi antud, rahvuslik-romantilise alatooniga mütoloogiline lugu vääritimõistmisest ja sellest, mida selline kommunikatsioonihäire võib kaasa tuua. Tugev debüüt nii loona kui ka animatsiooni tehnika valdamise poolest.

"Eha varjus" on üheks oluliseks teemaks loodus, liigirikas elukeskkond ja selle säilimine. Sama teema jookseb läbi ka Tuttelbergi tundlikust portselananimatsioonist ja on keskne Mari Kalkuni muusikale valminud Lucija Mrzljaki nelja ja poole minutises joonisfilmis "Maaimä". Brian Eno algatuse Earth Percent toel valminud "Maaimä"² kujundab joonisanimatsiooni vahenditega Mari samanimelist laulu ärevast ajast, mil me elame, ning inimese vägivallast looduse ja teiste inimeste kallal. Mrzljaki joonis on tundlik ja elegantne, jäädes pigem laulu saatjaks kui selle najal esile tõusvaks iseseisvaks tööks.

Helen Undi "Olemise kulg" (tootja: Undi teod) on lahendatud segatehnikas, kus peategelase keha moodustatakse liiva abil. Liiva sulav ja liikuv kehalisus võimaldab animatsioonitehniliselt tegelast sujuvamalt liigutada, teisalt viitaks see justkui ajale ja kaduvusele. Mateeria ajalisuse sõnumit näib kinnitavat ka filmi traagiline lõpp. "Olemise kulg" räägibki inimese ja looduse lahutamatust sidemest ja teineteisest hoolimisest. 

Kõige tundlikum animatsioon, mis loodushoiu teemat läinud aastal käsitles, oli ülimalt õrn ja poeetiline, täielikult dialoogita "Linnud läinud" (tootja: Fork Film). See on teine film Anu-Laura Tuttelbergil käsil olevast triloogiast3, esimene, "Talv vihmametsas", valmis 2019. aastal. Portselananimatsioon on sündmus juba oma materjali ja sellega seotud tehnilise teostuse poolest, sest võrreldes muude, tavapärasemate materjalidega on portselan inertsem. See muudab animeerimise protsessi veelgi aeganõudvamaks, pealegi on Anu-Laura valinud projekti teostamiseks keerulisema tee, viies võttekohad soojast stuudiost muutlikku loodusse. Võib öelda, et Tuttelberg annab animatsiooni seega loodusele justkui tagasi. Taaselustades (animeerides) fantaasiaid, räägib ta loodusest ja keskkonnast, selle haprusest ja haavatavusest. Vaadates loodusjõudude käes murenevaid ja purunevaid hapraid portselankujukesi, peaks vaataja mõistma, et ka tema asi on seda läbipaistvuse piirini kulunud õrnust ja tasakaalu hoida. "Linnud läinud" võlub suures osas just sellega, et Anu-Laura Tuttelberg ehitab oma fantaasiamaailma, oma loo pärismaailma sisse — lumi, vesi, päike ja tuul on ehtsad, mitte enam tinglikud, neil on toimuvas oma kindel roll. Tuttelberg näitab uue animatsiooni julgust otsida oma rada, ka väljaspool stuudiosüsteemi.

Priit ja Olga Pärna "Luna Rossa" (Eesti Joonisfilm) toob jällegi pärismaailma elemendid fantaasiasse, kasutades Itaalia linnade tänavail tehtud ülesvõtteid filmikeskkonna kujundamisel. Enamgi veel, motion capture-meetod, millega animameistrid seekord katsetasid, kujundab animeeritud maailma läbi näitlejate: sensorite abil salvestatud liikumine järeltöödeldakse arvutis, mis kokkuvõttes on animaatorile ökonoomsem tööviis, nagu ütleb Priit Pärn⁴. Priit Pärnale pole kunagi meeldinud liiga lihtsad lahendused, tema filmide maailm on äärmiselt läbi töötatud ja kihiline ka semantiliselt. Nii on see ka Pärnade ühises loomingus. Ka "Luna Rossas" ei peta Pärnad oma vaatajat. Filmi on peidetud hulk viiteid Priit Pärna varasematele töödele ja vihjeid filmis toimuva kohta. Vihjed, nagu veerev kaabu või pesulõks, võivad olla eksiteele viivad või siis ka mitte, kuid nende leidmiseks tuleb olla üpris tähelepanelik ja võib olla kindel, et miski pole kaadris asjata. Kui tahta olla didaktiline, tuleks sedastada, et selline detailsus eristab ka meistrit õpipoisist. Pärnade "Luna Rossa" on ehitatud Priit Pärna animauniversumi alusele, filmis kiriku uksel asuv plakat "Pärna maailm" on selle kinnituseks. Tuttavana mõjub juba avakaader korterisse sisenevast naeratavast härrast, kes kaabu varna riputab (vt ka "Kolmnurk", 1982); köögikapil lebab meeldetuletus "Lahkudes kustuta valgus", mille järgi tehtud reklaamklipp tõi Priit Pärnale 1988. aastal Cannes'is reklaamiauhinna; rõdusimsil seisev roheline kaktus ähvardaks justkui kohe rongiks muutuda ja ära sõita (vt "Ja teeb trikke", 1978). Pealegi vilksatab vähemalt paaril korral kontrollifriigist agendi seinal EKA rektori Mart Kalmu portree… See kinnitab, et Pärna maailm ei ole lõpetatud, "Luna Rossa" lisab sinna uue kihistuse ja on vormiuuenduselt teatud teetähiseks. Pärnad mängivad vaatajaga, osaliselt on "Luna Rossa" film jälgimisühiskonnast, peidetud kaamerad jälgivad filmi tegelasi nende kodudes ja tänavail, vaataja jälgib aga omakorda jälgijat ennast. Vaataja saab läbi vaatepunktide variatiivsuse õigused, mis kehtivad tavaliselt mängufilmi puhul. Tekib mitmekordne jälgimissüsteem, kus ei saa välistada, et jälgimine toimub ka teistpidi: läbi epateeriva kõndimisviisi näitavad filmi tegelased oma teadlikkust sellest, et neid jälgitakse, viies sellest hoolimata läbi oma agendat. Pärnad vaatavad oma publikut läbi edeva animatsioonitehnika, olles huvitatud sellest, millist reaktsiooni see tekitab. Priit Pärn on loomult anarhist; anarhist mitte niivõrd poliitilises ja ajaloolises mõttes, kuivõrd oma loomingulises sõltumatuses. Väikese trikitava karuna seab ta semantilisi lõkse ja viskab vimkasid, hoolimata sellest, et filmiturg justkui ootaks lihtsamaid ja laiadele rahvahulkadele meelepärasemaid lugusid. "Luna Rossa" ei lase end kergesti määratleda ka žanriliselt; tegemist võib olla nii spiooni- kui ka armastuslooga või siis võiks kasutada ka määratlust anima-noir.

Riho Undi joonisfilm "Casablanca" (A Film Eesti) ei evi nimele vaatamata otsest seost Michael Curtize samanimelise romantilise draamaga (1942), ehkki ligi üheksaminutise joonisfilmi keskmes on armastuslugu, "armastus tööpostil". Kohvitasside tehases kohtuvad liini taga kaks lihttöölist, kelle lugu hargneb läbi liinilt tulevate tasside ja neile trükitud sõnumite. Lugu on lihtne ja ajatu, vaatamata sellele, et tööprotsesside automatiseerimise ja robootika ajastul kuuluvad sellised tehaseliinid vähemalt 50 aasta tagusesse minevikku. Selgelt piiritletud karakterid alluvad liinilt tulevatele sõnumitele, kujundades seeläbi ka omavahelisi suhteid. Unt ei kritiseerigi siin ebahumaanseid töötingimusi ja tootmistsükleid, tema kriitika läheb kaugemale. Vaataja võib siin ära tunda iseenda just selles, kuivõrd ta on loovutanud oma vabadusi mingitele kontsernidele, sisuloojatele, suunamudijatele. Tassile trükitud "How are you?" pole ju sisuliselt muud kui säuts sotsiaalmeedias, mis ei ulatu oma pinnapealsest viisakusest kaugemale. Põhja-Aafrika sadamalinn Casablanca on tänu Hum­phrey Bogartile ja Ingrid Bergmanile jäädvustanud end ühismällu kui melanhoolse romantika sümbol, see on kättesaamatu paradiis, millest võib vaid unistada ja mis jääbki paljudele üksnes kirjaks tassil.

Martinus Klemeti "Yummy" (tootja: AAA Creative) keerleb samuti traagilise armastusloo ümber. Vastakuti on pere ja karjäär, inimlikud suhted ja egoismist aetud edukus. Aga "Yummys" esile toodud vastasseisu võib võtta ka kui kommentaari ühiskondlikult ja karjääriredelil alla surutud naise õigustele, enesemääramisvabadusele. Klemet kasutab üheksa minutit ära maksimaalselt ja ökonoomselt, läbi kindlapiiriliste karakterite ja kõnekate visuaalsete kujundite loob ta omailma, kus emotsionaalsus ja ratsionaalsus teineteist täiendavad. Teemalt haakub "Yummy" Undi "Casablancaga", osutades samuti ebainimliku tööeetika tõttu võõrandunud suhetele.

Ülo Pikkovi "Õmblusmasin" (tootja: Silmviburlane) läheb ajalukku. Seda mitte ainult Neitsi Maali võitjana, vaid ka otseses mõttes: film süüvib isiklikku ajalukku, mis on tihedalt seotud meie riigi lähiajalooga. Kesksel kohal on filmis Ülo vanavanaema õmblusmasin, mille sees toodi segastel sõjaaegadel Eestisse Pikkovi vanaema. Pikkovi perekonna lugu, mille ta Tartu kui Euroopa kultuuripealinna 2024 tarvis valminud filmikassetis "Metsik lõuna" linale tõi, kõlab isegi liiga fantastilisena, et seda uskuda. Kuid just selles ongi üks filmi väärtusi, et ta pöörab tähelepanu tõestisündinud lugudele meie endi lähiminevikust, milliseid oleks rääkida paljudel, kes neist rasketest aegadest läbi on tulnud. Mängulise kergusega ühendab Pikkov mitu sugupõlve ja ajastut, näidates inimese vastupidamisvõimet ja elujõudu, mis kannab teda üle ajaloo pöördeliste hetkede. "Õmblusmasin" on film usust, endaks jäämisest ja eneseks saamisest ning ka loomingust, sest sellesse filmi paneb Pikkov ka omaenda loo sellest, kuidas sai temast filmitegija. Siirus ja lihtsus, isikliku oskuslik sidumine ajalooga ja animatehnikate tour de force teevad "Õmblusmasinast" Pikkovi ühe parima filmi. Videoülesvõtete ühendamine animatsiooniga lubab liigutada aega ja ruumi, neid kas venitada või, vastupidi, kokku kägardada, kortsutada nii, et tekivad otseteed. Omamoodi traagelniidina läbib filmi Mari Kalkuni loodud laul, mis algupäraselt oli kirjutatud Taarka Pärimusteatri etendusele "Petserimaa igatsus" (lavastaja Helena Kesonen, 2022). Ka vaatajat pärast filmi saatma jääv fraas "täitub kindlasti mu soov, kui ma usku ei kaota" saab oma sümboolse rolli, andes tuge nüüd, kui tulevik paistab samuti tume. Õmblusmasin on tugev juba kujundina, selles on halastamatut masinlikkust, see viitab sõdadele, mis rahvastest neid augustades üle käivad. Teisalt väljendab õmblusmasin tööd ja rahu, kuna on asendamatu abiline riiete õmblemisel. Samas on õmblusmasinal ka teatud nostalgiline väärtus, sest kaubandus katab tänapäeval kõik meie vajadused ning nende hulk, kes seda kodumasinat omavad ja kasutavad, väheneb arvatavasti aasta-aastalt.

Andres Tenusaare "Väike teine" (tootja: Nukufilm) paigutub ühte hetke, kindlasse, lühikesse, fiktsionaalsesse ajavahemikku, kuid räägib protsessidest, mida ei saa alati kontrollida, ja saladustest, mida ei saa iial teada. Hämara õhustikuga loos öises metsas kaks last ilmale toovast naisest mängib Tenusaar horror'i elementidega, jälgides mängufilmidele omast jutustuslaadi. Kahe venna loo kaudu viitab Tenusaar küll hirmudele, mis on seotud laste sünniga,⁵ kuid toob selgelt esile ka vastanduse hea ja kurja, konservatiivse ja avantüristliku lähenemise vahel. Tenusaar on truu nukuanimatsioonile, vedelike ja liiva kasutamine lisab orgaanilisust. "Väike teine" on pühendatud Jacques Lacanile, kelle psühhoanalüütilises teoorias märgib Teine diskursust või aktiivsust, mis asub väljaspool teadvust ehk kontrollitud tsooni. Tenusaare Teine on trikster, kes käitub nii, nagu talle sobib, ta ei allu jälgimisele ega ettekirjutustele. Me teame, et ta on, kuid me ei saa midagi sinna parata. Paratamatult sobitub  Tenusaare film ka ärevuse ajastu konteksti, andes siiski veidi lootust, et ka ettearvamatu trikster taltub ja mängib meie mängu kaasa. 

Ärevuse ajastu on aga selge teemana esil vaid ühes eelmise aasta animatsioonis, Eestis tegutseva ukraina graafilise disaineri ja animaatori Nadiia Plianko töös "World Worry Web". Arvutianimatsioonina valminud kontseptuaalne teos näitab praegust olukorda, kus tehnoloogiast on saanud füüsilis-tunnetusliku maailma jätk ja meediast ühiskonna toimimiseks vajalik õhk. Ebardlikud, sürreaalsed kehad osutavad kontrolli alt väljunud protsesside pöördumatusele, arengutele, mille tulemused on veelgi võikamad, ebainimlikumad. Jäänud on vaid funktsioonid, kuid needki on kitšilikult illusoorsed, nartsissistlikult representatiivsed. Plianko kasutab animatsioonides üpris harva ette tulevat võtet, varustades visuaalsed kujundid kommenteeriva teoreetilise tekstiga. Sellega tuleb ta vaatajale poolele teele vastu, aidates tal mõista tausta, kui ette söödetud kuvandid aju plahvatama panevad.

Eesti animatsiooni avangardi tagaval Kunstiakadeemia animatsiooniosakonnal on bakalaureuse- ja magistriastmes lõppenud aastal ette näidata 13 tööd ja 34 festivali. Kõige edukam oli Ada Napiorkowski "Piiritajad", mis valiti 15 festivalile, muu hulgas linastus film ka Annecys ja sai Horvaatias "Supertoonil" parima tudengifilmi preemia.

EKA animatsioonikool ja meie animafilmi tugevus rajaneb käsitöö traditsioonil, mida on ülal hoidnud Nukufilm ja Joonisfilm. Lõppenud aastal oli ülekaalus sõltumatute stuudiote toodang, kuid nii Nuku- kui ka Joonisfilm annavad alltöövõtjatena tehnilise baasi tööde teostamiseks. Eesti animatsioon liigub oma rada, vaatamata sellele, mida ootab turg ehk laiem vaatajaskond. Animatsioone ei toodeta mitte niivõrd mingile publikusegmendile mõeldes, vaid vastavalt autori sisemistele kunstilistele ambitsioonidele, vastavalt sellele, mis südamel. Animatsioon pole ammu enam lastele mõeldud multifilm, vaid on kolinud mitu astet kõrgemale, nõudes ka vaatajalt kaasatulekut. Siinset animatsiooni väljastpoolt tulijana hinnates märkis Nadiia Plianko, et märgata on suundumust täiskasvanud publikule, kuid tähelepanuta jäävad noored, kes tavaliselt animafestivalidel ei käi. Plianko hinnangul võiks minna julgemalt süvitsi ja analüüsida ka elu tumedamaid külgi, hülgamata sealjuures meile igiomast irooniat. Läinud aasta animasaaki vaadates ei saa öelda, et me seda teinud poleks — ühiskonda ärevil hoidvad teemad peegeldusid ka animatsioonis ja tehniliselt otsiti uusi väljendusviise traditsioonilise animatsiooni kõrvale. Kuivõrd hakkab meie animatsiooni kuvandit muutma tehisaru oma võimalustega, on juba lähima tuleviku teema. Traditsioonilisel animatsioonil on aga alati oma koht; nagu märkis ka Plianko, ei loobunud inimkond supi söömisest, kui ilmusid kiirnuudlid. Siia tuleb lisada, et mõlemad toidud on maitsvad, kuid tavaline supp on kasulikum.

¹ Nikalas Catlow tegi dokfilmi nukufilmi stuudiost. — https://kultuur.err.ee/ 1609515034/nikalas-catlow-tegi-dokfilmi-nukufilmi-stuudiost

² Mari Kalkun. Maaimä — https://
www.youtube.com/watch?v=wZNQYdjt FCY&ab_channel=MariKalkunMusic)

³ Anu-Laura Tuttelberg: inimene ei ole loodusest eraldi. — https://kultuur.err.ee/1609423516/anu-laura-tuttelberg-inimene-ei-ole-loodusest-eraldi

⁴ Tõnu Karjatse 2024. Hunt ulub punase kuu poole. — Sirp, 8. XI.

⁵ Andres Tenusaar: "Väike teine" räägib loo sellest, mis ema peas enne sünnitamist toimub. — https://kultuur.err.ee/ 1608928250/andres-tenusaar-vaike-teine-raagib-loo-sellest-mis-ema-peas-enne-sunnitamist-toimub)