Möödunud dokiaasta algas pauguga, kui Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu esindajad esitasid nõude "Vara küps" režissööri Martti Helde vastu, soovides filmist intervjuude eemal­damist. Puidutöösturid ei osanud tõenäoliselt ette näha, et teevad selle sammuga teene ennekõike filmi PR-tiimile, sest keskkonnadokist sai juba enne esilinastust eesti filmi kuumim kõneaine. Järjepanu kinodesse jõudnud dokid "Anett", "Kelly — kellegi teise unistus" ja "Eesti rula lugu" viivad 2024. aasta siiski ajalukku spordidokkide aastana. Üheks möödunud aasta meeldejäävaimaks vaatamiskogemuseks kujunes aga Tartu 2024 raames valminud lühidokkide kogumik "Metsik lõuna", mis seadis kunstilisele ebaühtlusele vaatamata kõrgele lühifilmide pakendamise lati.

Idaeurooplaste ellujäämiskunstid

Kokku valmis Euroopa kultuuripealinna programmi raames kaheksa lühidokki: neli kodumaistelt (Ülo Pikkov, Eva Kübar, Maria Aua, Jaan Tootsen), neli rahvusvahelistelt autoritelt (Carl Olssen, Andrey Paounov, Viesturs Kairišs, Andris Gauja); neid hoidsid koos Sander Joone humoorikad, temaatiliste reklaamipausidena mõjuvad vaheanimatsioonid. Kesksele teemale "Ellujäämise kunstid" otsiti vastuseid eri allikatest: loodusest ("Kass ja jõgi", "Hilda Ha. Võrgust väljas"), nostalgiast ("Ellujäämise kunstnikud"), perekonnasidemetest ("Õmblusmasin"). Ühe dominantse liinina tõusid esile idaeuroopluse juured, mida otsisid Eesti kui IT-riigi kuvandi tagant ennekõike kultuuripealinna raames Lõuna-Eestisse residentuuri kutsutud välisrežissöörid.

Isegi rootslase Carl Olsseni "Maja", üks tugevamaid dokke Tartu 2024 kompotis, on kantud idaeuroopa esteetikast. Annelinna kollase paneelmaja seinte taga kulgevad argised eesti elud — muusikute, sisuloojate, tööliste omad. Tüüpelamu projekti järgi valminud paneelmaja läbikostvad seinad, keset elutuba "ehitatud" jõusaal ja toanurgas seisev sektsioonkapp on aga selgelt osa postsotsialistlikust identideedist ja pärandist. Ehkki Olssen ei fetišeeri idaeurooplust, näitab "Maja" ilmekalt, et teatud mõttes näevad väljaspool seisjad meid idaeurooplastest piirirahvana.

Bulgaarlase Andrey Paounovi "Parim päev karakatile" ja läti lavas­taja Viesturs Kairišsi "Eluteelised" võtavad luubi alla Peipsi-äärsed vanausuliste kogukonnad. Esimene piilub karakati meeste garaažidesse, teine kutsub pulma Piirissaarele, vanausuliste kantsi keset Peipsi järve. Filmis "Parim päev karakatile" ehitavad sarmikad vanakooli õlinäpud uppumatuid jääsõidukeid, karakatte, kõigest, mis näppu satub, olgu selleks siis vanad traktorikummid või lennukiosad. Nokitsemisviis, kus midagi ei maandu prügikasti või vanametallitöökotta, kehastab kultuuri, kus taaskasutus pole trend, vaid olemuslik mõtteviis.

Lumise Peipsi kargusele sekundeerib "Eluteeliste" suvine idüll, mille taustamuusikaks on kohaliku vanahärra mõtisklused vastabiellunutest, või nagu vanausulised ütlevad, eluteelistest. Ometi mõjub argimaagiliste kaadritega pikitud "Eluteelised" magusmõrult, nagu pulmalauas kurgust alla kulistatud viinapits, sest isegi eraldatud saarel aimub maailmas toimuv rusuva taustsüsteemina. Pulmakelladega koos kumisevad kõrvus Venemaa sissetung Ukrainasse ja vanausuliste kogukonna jätkusuutlikkus ajal, mil tsaaririigi tagakius on asendunud uute väljakutsetega, nagu noorte liikumine tõmbekeskustesse. Tasub märkida, et teiste seas valiti "Eluteelised" ka maailma ühe mainekama dokfilmide festivali "IDFA" võistlusprogrammi.

Eeltoodud filmide ühisnimetajaks on reis kellegi teise koju, kellegi teise maailma. Ka Tartu 2024 raames valminud "Õmblusmasin" (režissöör Ülo Pikkov) on omamoodi reisipäevik, poeetiline retk autori vanavanaema jälgedes. Filmis põimuvad vanad perefotod, eri animatsioonistiilid, 16-mm filmile üles võetud reisikaadrid ja Eesti vabadussõjas sõdinud Taani vabatahtliku filmitalletused 20. sajandi alguse Petserist, Pikkovi vanavanaema sünnilinnast. Mõned kiiresti läbi vilksavad motiivid, nagu maalitud kapp, kus vanavanaema end bolševike eest peitis, tuletavad meelde Pikkovi nukufilmi "Tühi ruum" (2016), kus toanurgas konutav kapp muutub samuti pelgupaigaks, sedapuhku küüditajate eest. Animadokumentalistina on nii minevikuvalu ("Lahti laskmise lugu", "Tühi ruum") kui isiklikud läbielamised-eneseotsingud ("Kilpkonn ja jänes") Pikkovi loominguline keskpunkt. "Õmblusmasin" eristub aga nii oma mängulise loojutustuse kui stiilipuhtusega, kus ükski eri osi koos hoidev niit ei lotenda. Selle eest ka Eesti Filmiajakirjanike Ühingu preemia Neitsi Maali.

Idaeuroopa juurtega tegeleb ka Eva Seppingu filmidebüüt "Rändajad", film Siberisse saadetud eestlaste järeltulijatest Krasnojarskis ja selle ümbruses. Kirjandusmuuseumi Siberi-ekspeditsioonilt alguse saanud dokk jälgib kolme põlvkonna naiste elusid, lubades vaatajal kaasa mõelda ajaloo, identiteedi ja eestluse teemal. Nimitegelaste mõtteid saadavad üksikud kaadrid hääbuvatest küladest ja metsiku looduse taustal suitsevatest tööstusmaastikest. Seppingul on õnnestunud võita intervjueeritavate usaldus, ent paraku jääb suuresti rääkivatele peadele toetuv dokumentaal nii visuaalilt kui nähtavuselt (nii kinos kui meedias) tagasihoidlikuks, realiseerimata paljulubava teema täit potentsiaali.

Perifeeriad

Ida-Euroopa on muule maailmale endiselt sageli perifeeria, ääreala, kuhu võib küll kiigata, ent mitte kauaks peatuma jääda. Eesti dokumentalistika fookuses on kaua aega olnud Eesti-sisesed perifeeriad, tühjaks valgunud kolhoosikülad ja lagunevate hruštšovkade viimased asukad, kus toimub ka pidev võitlus viinakuradiga ("Lembri Uudu", "Süda sõrve sääres", "Varesesaare venelased"). Ehkki endiselt aktuaalne, on  meie arusaam perifeeriast viimase kümnendiga muutunud ning ühiskonnast eraldumisest on saanud omamoodi hingerahu ja eneseotsingute sünonüüm. Kui vahepeal oli fookus kommuunielul ("Südamering"), siis tänavu näeme loodusesse naasmist selle kõige algupärasemal kujul.

"Eesti lugude" sarjas valminud "Vete piiril" (režissöör Mirjam Matiisen) jälgib Soomaal elava Ulvi argielu, millele loovad omamoodi meditatiivse raami argitoimetused, nagu hobuste toitmine, ahju kütmine, veevõtt jõest. Tartu 2024 raames valminud "Hilda Ha. Voolust väljas" (režissöör Eva Kübar) keskmes on samanimeline sakslanna, kes elab ühes pisipõnniga iseehitatud majas Lõuna-Eestis, ilma voolava vee ja elektrita. Kui terve elu Soomaal elanud Ulvile on argitoimetused vaikseks rutiiniks, siis Hildale on off-grid-elu enese ja lapse heaolu nimel ette võetud, väljakutseid sisaldav kohanemisteekond. Film näitab ilmekalt, kui kaugele me peame infoühiskonnas elades oma sisemise rahu otsingutel pagema. Ühtlasi on film järjekordne märk, et filmikriitikast dokumentalistikasse suundunud Eva Kübaral on elustiiliblogija vaist, ent kunstniku empaatia. Käesoleval aastal linastub Kübaral polüamoorsest armastusest tulvil "Minu kallimad".

Kellele pagemispaik, kellele kodu, kellele töökoht — omamoodi perifeerne ala on ka mets. End metsarahvana määratlevatele eestlastele on nii metsakaitse kui metsamajandus pidevalt aktuaalne teema. Võib-olla sellepärast tekitaski "Vara küps" (režissöör Martti Helde) vaatamata lõkkele löönud intriigidele esilinastuse eel tunde, et kõik, mis selle teema kohta on öelda, on juba ühel või teisel moel öeldud. Ometi kõnetab maaliliste kaadrite, rütmika montaaži ja paeluva heliribaga dokumentaal esimestest minutitest peale. Värskendavat visuaali rikastavad muhedad arhiivikaadrid ja antropoloogilised mõtisklused metsast ja selle olemusest. Väärib rõhutamist, et vaatamata tegijate selgele positsioonile looduskaitsjatena mõjub film tänu karismaatilistele intervjueeritavatele tasakaalustatult, väetades pinnast edasiseks dialoogiks.

Spordirahvas

2024. aasta tõestas, et kõige muu kõrvalt on eestlased ka spordirahvas, kes armastab nii kangelase tõusu- kui languslugusid. Tagasivaade rekordeid löönud dokile Ott Tänakust, mängufilmidele "Vehkleja" ja "Kalev" või 2023. aastasse jäänud teemadokkidele nagu "Kaks südant" (ratsasport) ja "Kurvilise tee legend", paneb küll küsima, kas iga aasta pole spordifilmide aasta. Spordi atraktiivsust filmi teemana pole keeruline mõista, olgu põhjuseks siis skandaalid, suured isiksused või publikuhuvi. Spordifilmide populaarsust kinnitab ka Delfi Meedia sisenemine spordifilmide areenile — filmidele "Lõvide vennaskond" ja "Paul Keres. Kuningas" lisandus 2024. aastal PÖFFi spordifilmide programmi avanud "Lõppmäng" (režissöör Brent Pere), milles räägivad oma vigastusele järgnenud karjääri lõpust kaugushüppaja Ksenija Balta, odaviskaja Magnus Kirt, jalgpallur Tarmo Kink, korvpallur Janar Soo ja sumomaadleja Kaido Höövelson.

Mulluste spordidokkide ühenduslüliks näibki olevat karjääripööre. Anett Kontaveit teatas oma lõpparvest tippspordiga doki "Anett" võtete ajal. Vigursuusataja Kelly Sildaru valusad karjääri- ja eraelu pöörded on meedia vahendusel jõudnud tõenäoliselt kõige spordikaugemategi inimesteni. Just viimase tõttu langeb "Kelly — kellegi teise unistus" (režissöörid  Helen Lõhmus ja Leana Jalukse) keerulisele emotsionaalsele pinnasele. Taustal keevad emotsioonid võivad ju kaasa aidata filmi kassaedule, ent annavad vaatamiskogemusele ka eelhäälestuse. Iseenesest täidab Sildarude isiklikule traagikale toetuv probleemfilm tippspordi varjupoolest ju oma eesmärgi, ent paneb käimasolevate kohtuprotsesside valguses siiski mõtlema, milline võiks kõneisikute perspektiiv olla kümne või kahekümne aasta pärast. Samas on mõistetav tegijate soov taguda rauda, kuni see on veel kuum, sest tootmisteekond pole olnud lihtsate killast. 2016. aastal Prantsusmaa peatootmisel alustanud film pidi sammuma "Eesti lugude" sarjas valminud optimistliku "Kelly" (režissöörid Andzei Matsukevits ja Roman Neimann, 2013) jälgedes. Perekonna lagunemise järel sai aga selgeks, et plekitu eduloo lainel ei saa enam seilata, mistõttu prantslased väljusid projektist, eestlased otsustasid aga vapralt jätkata.

Mitmekihilise karjääriga Kaupo Kruusiauk on viimastel aastatel leidnud lavastajana niši võimsate naiste portreteerijana. "Anett" ei saavutanud küll samasugust vahetust nagu paari aasta tagune "Machina Faust", peitugu põhjus siis Fausti ja Kontaveidi erinevas temperamendis või Kontaveidi vaoshoitud suhtluses meediaga, keda hotellitoas kaameraga istuv Kruusiauk (Kontaveidi jaoks) kindlasti esindab. Samas sobitub nimitegelase teatav reserveeritus filmi olustiku, impersonaalsete hotellitubade, tenniseväljakute ja lennujaamade maailma. Film loob omamoodi dueti Luca Guadagnino menukiga "Väljakutsujad", mis tegi tennisest möödunud suve kuumima teema. Üks kirglikult, teine kammerlikult tegelevad mõlemad linalood küsimusega, millal tippspordile joon alla tõmmata. Olles üles võetud hetkel, mil kõik on juba saavutatud, ei paku "Anett" filmina sihtmärkide poole püüdlemisele omast kulminatsiooni. Tennisisti karjääri lõppakordi markeeriva loona on film siiski õigel ajal õiges kohas. Filmitegijatel on olnud montaažiruumis oidu ka filmile õigel ajal punkt panna, sest oma 76 minuti juures ei muutu "Anett" isegi oma teatava rutiinsusega venivaks.

Teemapüstituselt eristub teistest selgelt "Eesti rula lugu", mis ainsa filmina spordidokkide reas läheneb spordile läbi sõpruse ja kogukonnatunnetuse. Filmi taga on kokku saanud dokumentalistika dream team Ivar Murd ja Taavi Arus, kellel on varem koostöös valminud "Eesti lugude" sarja menukid "Lil Eesti" (2020) ja "Onu Arvo" (2022), kus nad mõlemad eri rollides kaasa tegid. Ka "Eesti rula lugu" alustas "Eesti lugude" sarjas, ent välja koorus 56-minutine ülevaade Eesti rula ajaloost. Esteetiliselt jätkab film lainel, mida tunneme Murdi täispikast debüüdist "u.Q" (2021) ja ühe minuti filmist "Seljad" (2023). Siingi sulavad arhiivikaadrid ja fotod mänguliselt kokku intervjuudega. Samas on kaamera taga tunda popkultuuri uurija Aruse vahetut lähenemist. Tulemuseks on ajalukku sukelduv elustiilidokk, mida defineerib pakatav energia ja mis esindab möödunud aasta küllaltki raskepärase dokfilmisaagi seas tulevikuoptimismi.

Filmindus — kunst või äri?

Rahvusvaheliste tippstuudiote eestvedamisel on filmindus liikumas majanduse mõttes üha turvalisemaid teid, toetudes ühiskondlikele fenomenidele või tallates juba ennast tõestanud frantsiiside radu. Isegi indie-filmi silti kandvad linalood on ju tegelikkuses küllaltki popkornisõbralikud. On mõistetav, et klikkidele orienteeritud teemasid järab ka eesti dokumentalistika. Ometi paneb muutuv maailm mõtlema nende dokkide leviulatusele, mille fookuses ei ole poleemilised teemad või tuntud meelelahutajad. Jäid ju 2024. aastasse ka "Galina" (režissöör Sulev Keedus), maiade uskumusi avav "Tule sõnumid" (režissöör Kairi Kivirähk), "Nii ta on" (režissöör Vallo Toomla) või juba mainitud "Rändajad".

Vallo Toomla, kelle autoriportfooliosse kuulub ka mõjuv portree Marju Lepajõest ("Päevade sõnad", 2019), on empaatiline lavastaja, kes ei jää kinni trendidesse. Seekord on Toomla fookuses elu keskpunkti jõudnud mehed. "Nii ta on" avab veidi tammsaarelikku argireaalsust Eesti maakohtades. Töö on andnud leiva, aga ka parkunud käed ja vaod näos. Argistel teemadel lihtsatest inimestest vändatud film puudutab meeste tervise kõrval ka regionaalseid lõhesid, ent otsib vastust küsimusele, mis mehi ühendab. On see Saku originaal, koorilaul, saun või lihtsad argirõõmud? On nagu on, ütleks nii mõnigi filmikangelastest, sest juba filmi pealkiri "Nii ta on" viitab protagonistide stoilisele rahule või vähemasti teatud leppimisele.

Läbi kogu oma loomingu jätab endast stoilise mulje ka Sulev Keedus. Kannatlikkuse proov oli ka möödunud aastal üllitatud "Galina", mille võtetesse lõi kõigepealt kiilu pandeemia, siis Venemaa-Ukraina sõda. Filmi keskne kuju on Eestis elav Ukraina helilooja Galina Grigorjeva, kes on teiste seas õppinud ka Lepo Sumera käe all. Narratiivita doki kõige suuremaks väärtuseks on Grigorjeva elujaatavad, väikese knihviga mõtisklused elu ja kunsti teemadel. Võluvamalt, kui ise suudaks, on "Galina" kohta kirjutanud TMK veergudel Sakarias Leppik: "Kui lähtuda helilooja Galina Grigorjeva arvamusest, et kunstnik peab meie ajastul olema filosoof, mitte ettevõtja, siis on režissöör Sulev Keedus oma varasemate linatööde valguses üleüldse kõige õigem dokumentalist sellist filmi ette võtma."

Samas paneb Leppik mõtlema, kas filme saab analüüsida pelgalt kunstilisest perspektiivist või on sama oluline äriline aspekt. Ajal, mil võitlus tähelepanu nimel on sama konkurentsitihe kui võitlus raha pärast, võibki loojate suurimaks väljakutseks pidada kultuurilisest peavoolust eemale jäävate teemade esile tõstmist. Samas on dokumentalistika ülesanne ja väärtus kombata ajastut kogu selle komplekssuses. Õnneks kinnitab möödunudaastane läbilõige eesti dokist, et väiksesse tiiki mahub häid kalu palju ja et veel on ruumi ujuda vastuvoolu, lahates teemasid, mis ei ole zeitgeist'i keskpunkt.

Kui veel millestki tuleviku tarbeks šnitti võtta, siis "Ellujäämise kunstide" sarnasest ettevõtmistest, sest tervikuna pakkusid just Tartu 2024 dokid kõige mitmekihilisemat läbilõiget siinsest ühiskonnast. Iga-aastaselt kannavad sarnast ülesannet enda õlul "Eesti lood", mis tõid tummist lisa ka möödunud aastasse. Siiski võiks loominguliste üleskutsete ampluaa Eestis olla märksa laiem, sest just läbi eri formaatide saavad vanad kalad end proovile panna ja kasvada, aga ka täiesti uued tegijad püünele tõusta.