Suvine Eesti maastik. Kõrge sinine taevas, tee veerel jooksvad elektriliinid ja taamal paistvad metsatukad. Autoraadiost kõlamas Jumalat ülistav lauluke. Punapäise mehe kõrval sõitev noor naine klõpsab raadio kinni. Mees heidab talle umbuskliku pilgu: "Miks sa raadio kinni panid?" "Liiga palju müra," vastab Aurora.

Andres Maimikut ja Rain Tolki on konservatiivsusele kalduvas Eesti ühiskonnas ikka kardetud, kuna nad on tegelnud probleemide ning valupunktidega, mis lähtuvad tihti inimlikust mugavusest ja laiskusest, soovist probleem pigem maha vaikida, kui seda lahendada. "Aurora" ei liigitu Eesti Filmi Andmebaasis dokumentaalfilmidele omistatud "probleemfilmide" määratluse alla, ehkki ka siin, mängufilmis, käsitlevad tegijad ühe suhte lahkamise kaudu ühiskonnas levinud kitsaskohti, mis puudutavad eelkõige suletumaid kogukondi ja ellusuhtumist. Teisiti öeldes, "Aurora" pole mitte niivõrd film kui probleem, nagu oli seda mõnedele ringkondadele näiteks koos Jaak Kilmiga valminud "Isamaa ilu" (2001) või koos Rain Tolgi ja Juhan Ulfsakiga tehtud "Vali kord" (2004). 

"Aurora" on lavastuselt küps ning näitlejatöödelt ja teostuselt tugev romantiline draama. Filmis on pinget, huumorit, kirge, sealjuures isegi hukutavat ja emotsionaalsetesse kõrgustesse tõstvat, kuid kõik ei pruugi vastata vaataja ootustele ja filmi finaal mõjub jaheda dušina, valmistades võib-olla isegi pettumuse. Mõnevõrra lahjat lõpplahendust võib muidugi võtta ka kui vaataja poole pööratud peeglit, mis laseb tal hinnata koos filmi tegelastega oma valikuid või seda, kuidas võiks selline lugu lõppeda. Õnnelikuks "Aurora" lõppu just nimetada ei saa; lähtuma peaks muidugi eelkõige filmi jooksul ette antud kontekstist ehk siis filmis üles ehitatud karakteritest ja  maailmast, arvestades ka vastamata jäänud küsimusi. Ei saa välistada, et filmi režissööridel, stsenaristidel Rain Tolgil ja Andres Maimikul on vastused ning ka omad lahendused peategelase ees seisvale dilemmale, kuid antud juhul jätavad nad valiku peategelasele, lähtudes filmi sisemisest loogikast. Selle lõpu üle võib muidugi vaielda, kuid kas peab, sest see on eelkõige autorifilm, mis on suuresti kujunenud ka läbi meetodnäitlemise, karakteripõhise improvisatsiooni, mis annab näitlejatele toimuvas suurema sõnaõiguse. Pealegi, filmile annab palju juurde autorite enda küpsusaste nii kunstnike kui inimestena, mis ilmselgelt loob ka eeldused läbitunnetatud ja -mõeldud süžeeks. 

"Aurora" on film vabadusest, oma tee valimise õigusest ja mõttemallidest, mis sellele vastu töötavad, lubades kindlat, etteantud, turvalist raamistikku. "Aurorat" võib nimetada ühe suhte anatoomiaks, kuid sinna on põimunud ka teisi teemasid, mis moodustavad nauditava kihilisuse. Siin on kriitikanooli konservatiivsuse, religioosse silmakirjalikkuse ja teisalt ka boheemlasliku vastutustundetuse pihta. Ühtlasi on see film isa ja tütre suhtest, abielukriisist ja igasugust kooslust hävitavast ennasthoidvast soovist probleemid maha vaikida. 

Filmi keskmes on kristlikust perest pärit 20. aastates naine Aurora (Maarja Johanna Mägi), kel tuleb valida kahe mehe vahel. Tema seaduslik abikaasa Joonas (Ott Kartau) eelistab käia juba sisse sõidetud radu ja hoida kinni seaduse jõu saanud suhtest kas või vägivalla hinnaga. Tema vastandiks on seikleja, avantüristi hingega, avatud ja emotsionaalne Lennart (Jörgen Liik), kes pigem kummutab tabusid, kui et allub mingile hierarhiale. Aurora isa Valdek on autoritaarsete kalduvustega vanatestamentlik demiurg, omaenda väikese maailma võimas looja, harrastussepp, kes ajaviiteks taob mõõku, tema abikaasa, Aurora võõrasema Juta (Kersti Heinloo) aga stereotüüpselt laiaäärelise kübaraga harrastusakvarellist. Võõrasemana on tal  muinasjutukaanonile omaselt kurjakuulutav karakter ja leedimacbethilik väljanägemine, kuid see potentsiaal jääb realiseerimata, olles pigem vaataja ootusi kujundavaks eksiteeks.  

"Aurora" ehitub küll Maarja Johanna Mäe mängitud minategelasele, kuid on eelkõige ansamblifilm, sest nauditavad rollid teevad kõik eespool mainitud näitlejad, lisaks veel Lennarti sõbrannat Miat mängiv Rea Lest. Filmi üks vaieldamatutest väärtustest on Maarja Johanna Mäe välja toomine Melchiori saaga maailmast, andes talle võimaluse end näidata kogu filmi kandvas psühholoogiliselt laetud ja tegevustikku kujundavas rollis.¹ 

Samuti on Tolk ja Maimik võimaldanud Jörgen Liigil mängida filmis teistmoodi karakterit kui seni, arvestades, et Liik on saanud oma mitmekülgset näitlejavõimekust demonstreerida pigem teatrilaval. Eesti filmides peamiselt morne ja tõrjutud tegelaskujusid kehastav Liik on "Auroras" ekstravertne, ettearvamatu käitumisega trikster, ette antud mängu piiridest üle vaatav seikleja, kes partnerina ei pruugigi sobida pikemaajaliseks suhteks, kuid kellega on kahtlemata huvitav aega veeta. Uje, aga loomult uudishimulik ja avatud Aurora justkui midagi või kedagi sellist otsikski. Ta pole enam kindel oma senistes valikutes, tema kuus ja pool aastat kestnud abielu üksnes tööle pühendunud Joonasega on muutunud üheülbaliseks tüütuks kohustuseks, mis kummalegi poolele enam midagi ei anna. Pealegi sarnaneb Joonas üha enam Aurora range isaga, kes tütart muidugi armastab, kuid kellel on oma ettekujutus sellest, kuidas kindlustada tütrele muretu tulevik. Aurora ja Joonase kohtuminegi on toimunud usuklubi koosolekul, seega on ka nende abielu justkui "ette määratud" ehk siis pigem isale meelepärane.

Tolk ja Maimik suhtuvad empaatiaga kõigisse tegelastesse, ruumi saab igaüks; filmi jooksul fookus vahetub, tekitades vahepeal isegi kahtluse, kes on õigupoolest toimuva võtmeisik. Selgemaks saab asi siis, kui olukord muutub teravamaks. Esile kerkivad ka tegelaskujude peidetud iseloomujooned — isa Valdek muutub karmimaks, Joonas veelgi pehmemaks ja lipitsevamaks Valdeku jõulises haardes. Joonas kardab kaotust ega taha tunnistada, et on juba kaotanud. Võõrasema Juta osutub aga õnneks hambutumaks, kui võis oodata, ja tema "kurja nõia" kuvand jääbki pigem vaataja fantaasiaks. Lennart ehk Lenny on valmis võtma suuremaid riske, kuna pole harjunud kaotama, ja Aurora on selle kõige keskel endiselt abitu, sest tema süda kisub ühele, kohusetunne aga teisele poole. Lenny on Aurorale ukseks, mille kaudu ta saaks lahkuda umbseks kiskuvast keskkonnast. Arvestades filmi semantilises plaanis sisse toodud vertikaalseid ja horisontaalseid telgi pole juhuslik, et Lenny ja Aurora esimene kohtumine toimub rongis, reisil, mida võib tinglikult pidada ka teekonnaks tundmatusse, kui ajalist joont arvestada. Aurora on lahkunud punktist A, mida ta tunneb, kuid pole veel jõudnud punkti B, mida ta arvab tundvat, kuid mis asub siiski võimalusterohkes tulevikus. Lenny avantüür küsitleja või andmekogujana on Aurorale läbinähtav, kuid ta otsustab mängu kaasa mängida, sest midagi sellist pole temaga enne juhtunud ja see on põnev.

Filmi vertikaalse telje kujundavad aeg-ajalt kaadrisse jäävad elektriliinid (laetus, särts, mida elus paratamatult vaja), isa Valdeku harrastususund ning objekti tasandil ka mahajäetud kirik, mis on Aurora ja Lenny purgatoorse armastustunnistuse ja ka Lenny saatusliku kukkumise paik. 

Filmi sisutasandit lahates võib ka öelda, et Aurora tegelik probleem pole mitte Jumal või religioon, vaid vanemad, eelkõige isa, kes püsib endiselt oma usumullis ja on võtnud pärast ema enesetappu uue naise. Valdek keeldub tunnistamast oma silmakirjalikkust ja eksimusi, mis võisid olla ka ema surma põhjuseks. Lenny vahetu olemus on siinjuures see, mis avab Aurora silmad ka Joonase suhtes, sest punapäine hiiglane on osa Valdeku mängust, tema parem käsi. Pealegi loob Lenny mahajäetud kirikus justkui otsetee Jumala juurde, olles Auro­ra jaoks omamoodi usureformaator — naine näeb, et suhtlemiseks Kõige Kõrgemaga pole vaja naeruväärseid lauleldusi ega tseremooniaid, Looja võib ka rahulikult p***sse saata, kui see on põhjendatud. 

Ehkki "Aurora" on ansamblifilm, kannab Maarja Johanna Mägi suurt osa tegevustikust, toimuva diskoteek on temas eneses ja see tuleb andekal näitlejal paljuski just miimikaga suures plaanis välja mängida. Meetodnäitlemine on aidanud siinjuures esile tuua ja rõhutada Mäe tundlikku loomust ning õrna haavatavust. Seda enam jääb arusaamatuks Aurora külm, isegi tundetu pöördumine nii-öelda juurte juurde filmi lõpus. Ta ei lähegi haiglas lebavat Lennyt vaatama, vaid pöördub tagasi; otsese vastuseta jääb ka Aurora ja Lenny lapse liin. Ka raseduse katkestamine oleks tähendanud Aurorale suurt sündmust ja üleelamist ning filmi finaali oleks see kindlasti mõjutanud. Vaataja ei saa aga ka selget viidet, et Aurora on otsustanud lapse alles jätta, kuigi üksnes see õigustaks veidikenegi tema edasist käitumist. Antud juhul pöördub Aurora aga justkui iseenda vastu, tühistades kõik eelnenu, mis lubas talle paremat saatust kui ta emal. 

Mõõga sepistamise sissetoomine juba filmi alguses sarnaneb Tšehhovi püssiga seinal. Anton Tšehhov on öelnud, et kui esimeses vaatuses on seinal püss, peab see teises või kolmandas vaatuses pauku tegema. Sellega on tabavalt sõnastatud ka vaataja dramaturgilised ootused. "Auroras" aga Valdeku "püss" pauku ei tee, ehkki õigustatud võimalus selleks tekib. Piibelliku nimega Aurora ei järgi ka Vana-Kreeka tragöödiate verist rada, vaid piirdub ähvardusega sündmuste kulminatsioonis. Järgneb "jalad maa peal" segadus, mis päädibki vaieldava finaaliga. Ei saa välistada ka seda, et vaatajal tekib põhjendatud ootus kas õnnelikule või veelgi traagilisemale lõpule, kuna Maarja Johanna Mägi võimaldab Aurora tegelaskujusse sisse lugeda lootust paremale tulevikule või oma ideaalidele truuks jäämisele. Seega on ka "Aurora" finaal ebafilmilik, kui lugeda mängufilmi elust suurema elamuse mudeliks. 

Filmiloo ülesehituses hakkavad jooksma kaks ajaliini: minevikus toimunud sündmused ehk lugu Lennyga ja olevikku paigutuv pulma-aastapäev Joonasega. Lenny ei saagi sealjuures võimalust olla filmi olevikus, vaatamata sellele, et ajaliinid filmi kulminatsioonis kokku saavad. Vastust finaalis õhku jäävatele küsimustele võib otsida ka Aurorale ette antud järjepidevusest, mida lubab Valdeku ja Joonase turvaline elumudel. Katkestused ja kõrvalekalded pole selles lubatud, igasugune väljaastumine saab lõppeda vaid fataalselt. Hinnaks on enese kaotamine ja allasurumine, vabadusõiguse ohverdamine abstraktsuse altaril.

Tolk ja Maimik toovad vist esimest korda meie kodumaisesse mängufilmi saladuslikkuse kui loo jutustamise ühe osise. Nagu Sofia Coppola mängufilmis "Tõlkes kaduma läinud" ("Lost in Translation", 2003) nii ei saa ka "Auro­ra" vaataja teada, mida armunud teineteisele ühes filmi võtmestseenidest sosistavad. Kas on tegemist mingi kokkuleppega, mis kujundab järgnevat, või on see lihtsalt romantiline stseen ilma süžeelise lisatähenduseta. See saladuseks jääv sosin on muidugi osa romantikast, mis ei peagi olema määratud avalikustamisele. Nõndasamuti peavad jääma saladuseks tegelaste sisemised otsused: see aitab luua ja säilitada teatud fluidumit. Aurora ja Joonase suhe näib olevat selge ja igav. Sedavõrd igav, et Joonase tegelaskuju saab areneda vaid negatiivses suunas — au Ott Kartaule, kes selle välja kannab. 

Tolgi ja Maimiku "Aurora" on lavastuslikult tugev romantiline draama, vaatamata eespool osutatud sisulistele vaieldavustele. Andres Maimiku filmograafias paigutub "Aurora" isegi selle tumedamasse ossa, kuigi filmis on palju Maimikule omast irooniat. Samas on ka meie praegune sotsiaalne taust ärevam kui tema eelmise täispika mängufilmi "Kirsitubakas" aegu kümme aastat tagasi. "Aurora" sellele taustale otseselt ei reageeri, vaid pöörab pilgu pigem ajatumatele probleemidele. "Inimene on saladus," kirjutas Dostojevski. Maimik ja Tolk jätkavad selle saladuse lahti muukimist filmikunsti vahenditega, andes ainet kaasa mõtlemiseks ja tundmiseks. 

¹ Tõnu Karjatse. "Auroras" peategelast kehastav Mägi: karakteripõhine improvisatsioon on vabastav. — ERR kultuur, 7. I 2025.   — (https://kultuur.err.ee/1609569424/auroras-peategelast-kehastav-magi-karakteripohine-improvisatsioon-on-vabastav)