Ülo Pikkov: tehisintellekti tulekuga peab filmikunst elus püsimiseks olema isiklikum

Tänavu Eesti filmiajakirjaniku ühingu välja antava aasta filmi auhinna Neitsi Maali pälvinud Ülo Pikkov ütles Sirbile antud intervjuus, et põlvest põlve edasi pärandatud esemed ja fotoalbumid annavad jõudu ja hoiavad perekondlikku järjepidevust, mida ta väga väärtustab.
9. jaanuaril anti Ülo Pikkovile filmi "Õmblusmasin" (2024) tegemise eest üle Eesti vanim filmiauhind Neitsi Maali, mida annab alates 1993. aastast välja Eesti Filmiajakirjanike Ühing. "Õmblusmasin" on avalikke ja isiklikke arhiivimaterjale meisterlikult kasutav animeeritud dokumentaalfilm režissööri vanavanaema üle saja aasta tagasi toimunud uskumatust teekonnast Petseri ja Kiievi ohtlikust segadusest Nõmme mändide alla. Film on saadaval voogedastuskeskkonnas Arkaader.
Pikkov on erakordselt viljakas ja huvitava käekirjaga animasoofist filmitegija, kes oma karjääri alustas teismelisena 1990. aastate alguses absurdimaigulisi joonisfilme tehes, aga on režissööri ja produtsendina viimastel aastatel keskendunud animatsiooni ja dokumentaalfilmi puutepunktide otsimisele. Tema filme on näidatud üle maailma sadadel filmifestivalidel ja "Õmblusmasin" on tema kui režissööri 22. film, mis tõi talle esimese Neitsi Maali. Lisaks on ta kunstiakadeemias animatsiooni osakonna juhataja, mesinik ja pereinimene.
Palju õnne tunnustuse puhul! Vestleme su Nõmme kodus, mis pole kaugel kohast, kus "Õmblusmasina" peategelane kunagi elas. On sul kodus palju vanavanaema pärandatud esemeid?
Tänan südamest, filmiajakirjanike tunnustus tähendab mulle väga palju ja eriti veel niivõrd isikliku filmi eest nagu "Õmblusmasin". Tõesti, vanavanaema elas meie praegusest kodust paarisaja meetri kaugusel ja nii Nõmmel kui temast säilinud esemetel on minu elus tähtis koht. Ma võin neid hakata sulle siia kõiki ette vedama, kui soovid … Põlvest põlve edasi pärandatud esemed ja fotoalbumid annavad jõudu ja hoiavad perekondlikku järjepidevust, mida ma väga väärtustan.
"Õmblusmasinas" räägitakse lugu, kuidas sinu vanaema õmblusmasina sees esimese maailmasõja aegsest Kiievist Petserisse jõudis. Alustasid filmi tegemist Eestis, aga lõpetasid hoopis Põhja-Ameerikas. Kuidas see filmi mõjutas, et sina pidid samuti rännule minema?
Mul avanes 2023. aasta suvel võimalus minna aastase lepinguga õpetama Rhode Islandi disainikooli (Rhode Island School of Design), mis on minu erialal üks kahest parimast USA kõrgkoolist. Nii reisisimegi kogu perega aastaks sinna. Sel ajal oli "Õmblusmasin" juba töös ning kuna tähtaeg lähenes, siis valmiski see suuresti Ameerikas püsti pandud stuudios. Öeldakse, et taevatähtede ilu nägemiseks peab minema valgusest kaugemale ja poliitiliselt nii laetud teemal nagu Petseri seda Eesti ajaloos on, tuli distants ainult kasuks ja nii pääsesin küsimustele lähemale, kui see kodus ehk võimalik oleks olnud. Kuna pidin pidevalt Eestist arhiivimaterjale tellima ja suhtlema Anu-Laura Tuttelbergiga, kes aitas mind animeerimisel, ning Horret Kuusiga, kes tegi filmile oma Saaremaa helistuudios helikujundust, siis sellest kujunes lõpuks keerukas mandrite vaheline produktsioon. Lisame siia veel muusika autori Mari Kalkuni, kes tuuritas samal ajal mööda maailma ja temaga suheldes ei teadnud kunagi, kas ta on parajasti Jaapanis või Kanadas.
Pärast "Kilpkonna ja jänest" (2020) on see sinu kõige isiklikum film. Mis inimesega juhtub, kui ta tegeleb nii süvenenult millegi väga isiklikuga, s.t oma päritolu uurimisega?
Tehisintellekti tulekuga peab filmikunst elus püsimiseks palju rohkem lähtuma autoripositsioonist, olema isiklikum. See on ainus võimalus püsida konkurentsis, sest tehisarul puudub inimese isiklik perspektiiv. Mind ennast on väga palju mõjutanud õigeusu kiriku ikoonitraditsioon, eriti Pavel Florenski kirjutised, mille põhjal olen ka oma töödesse metoodikat üle kandnud. Kuigi ikoonil kujutatakse ajaloolisi isikuid ja sündmusi, pole põhieesmärk midagi taas esitada või ümber jutustada, vaid luua side vaataja ja isiku või sündmuse vahel. Ka minu eesmärk "Õmblusmasina" puhul oli eelkõige emotsionaalse sideme, silla loomine möödunud aegade, inimeste ja sündmustega. Olen üritanud oma filmides kasutada võimalikult palju ikooni kirjutamise tehnikaid, et tabada nendes peituv ajatu perspektiiv.
Mainisid Neitsi Maali tänukõnes, kuidas filmi tegemise ajal tabasid sind kahtlused, mis saatsid geenitesti tegema. Mis neid kahtlusi tekitas?
Filmi tegemise ajal vanavanaemaga seotud ajaloosündmusi lähemalt uurides ja Eesti Vabadussõja ja bolševike revolutsiooni aegses Petseris toimunud anarhiat arvesse võttes hakkasin lugema päevi nende võigaste sündmuste ja vanaema sünni vahel. Meie ajalugu on täis mitte kõige meeldivamaid sündmusi ja on kummaline tunne, kui sa ühel hetkel jõuad arhiivimaterjale ja kuupäevi uurides iseendalegi üllatava küsimuseni, kas sinu päritolus on kõik ikka nii, nagu seni oled teadnud. Mu kahtlustel ei olnud siiski alust. Tegelikult peituski üks "Õmblusmasinat" käivitav moment 2022. aasta veebruaris, kui algas Ukraina täiemahuline sõda ja meediasse ilmusid pildid lääne poole põgenevatest naistest lastega. Mu esimene mõte oli, et olen seda kõike juba näinud, kuigi ei olnud, vaid need olid mu lapsepõlvelood, mis olid segunenud unenäoliste nägemustega õmblusmasina kastist, kuhu oli peidetud mu vastsündinud vanaema.
Mulle meeldis väga, kui tundlikult sa oma vanavanaema isikusse filmis suhtud. Sul on õnnestunud küll meid looga emotsionaalselt kaasata, aga samal ajal ei paljasta sa ka midagi üleliigset.
See oli teadlik valik mitte minna kitsalt ainult oma perekonnaloo teed ja üles lugeda kõik nimed koos sünni- ja surmadaatumitega. Siis oleks see žanrilt meenutanud saadet "Ajavaod", aga mina soovisin leida universaalsemat lahendust, et filmis oleks suurem üldistuse aspekt.
"Õmblusmasin" viis sind Kiievisse, kus on üles võetud ka sinu filmis nähtavad kaadrid Dziga Vertovi filmist "Inimene filmikaameraga"*.
Käisin seal mitu korda oma juuri otsimas, aga kõik osutus palju keerulisemaks ja kui sõda algas, siis osutus minu algne plaan Kiievis õmblusmasina kasti ja ukraina animatudengitega midagi taaslavastada võimatuks. Kui ma siis Kiievis juhuslikult Vertovi filmi nägin, saingi idee tema kaadreid ka oma filmis kasutada, ja kui tuli veel välja, et eelmise aasta jaanuaris läks Vertovi film autoriõiguse alt vabaks, siis oli see justkui mingi religioosne märguanne, et ma pean teda "Õmblusmasinas" kasutama. Püüan oma töödesse jätta ka spontaanseid improvisatsioone ja intuitiivset tegutsemist. Näiteks "Õmblusmasina" filmimisel mõtlesin välja sellise konstruktsiooni, et kui tehnilise praagi tõttu miskit filmilindile ei jäädvustunud, ju siis kadunud vanavanaema mingil põhjusel ei tahtnud, et need asjad filmi satuksid ja mingid muud talle järelikult jälle sobisid. See oli selline väga omamoodi dialoog.
Mõte kasutada "Inimest filmikaameraga" on sümboolne, sest sinu filme ja nende tiitreid vaadates oled sa ise nagu üks inimene filmikaameraga, kes hästi palju ise valmis nokitseb. Kuidas sinu loominguline koostöö välja näeb?
Paar aastat tagasi mõtlesin välja täiusliku filmitegemise retsepti, mis on väga lihtne: ümbritse ennast andekate inimestega ja ise ära tee midagi. Eks mul ongi aja jooksul välja kujunenud kindlad loomingulised kolleegid, kellega ma tihedalt koostööd teen, näiteks juba mainitud Anu-Laura Tuttelberg, Raivo Möllits, kes on olnud tihti mu operaator, aga "Õmblusmasinas" aitas ta teha pildi digitöötlust ja värvikorrektsiooni, ning helirežissöör Horret Kuus, kes on väga suur meister muusika ja pildi tasakaalu täpses doseerimises. Heliloojaid meeldib mulle aga vahetada, et proovida ka mingit uut lähenemist. Filmitegemine on andnud mulle võimaluse saada tuttavaks ja teha koostööd väga paljude andekate heliloojatega.
Sa oled Eestis üks väheseid doktorikraadiga filmitegijaid. Milline osa sinu filmiharidusest toetas enim "Õmblusmasina" valmimist sedavõrd hästi õnnestunult žanreid segava filmina?
Tegelikult läksin "Õmblusmasinaga" juurte juurde tagasi, kasutasin väga palju võtteid, mida olin õppinud Olev Viitmaa käe all teismelisena Kullo filmiringis, kus me tegime samuti 16 mm peale oma filme. Tema õpetas mind analoog-filmikaamerat kasutama ja mitut tehnikat, mida "Õmblusmasinas" kasutasin, olen just temalt õppinud, kuni selleni välja, kuidas huvitavama perspektiivi saamiseks tuleb objektiiv keerata osaliselt kaamerast välja ja fikseerida siis teibiga sellise nurga all, et ta looks valeperspektiivi. "Õmblusmasinat" tehes mõtlesin palju Olev Viitmaale ja Neitsi Maali on kindlasti ka tunnustus tema elutööle.
Mida õrnas eas niivõrd praktilise filmiharidusega kokku puutumine sulle õpetas?
Julgus kaameraga eksperimenteerida tuleb kindlasti sealt. Kullo filmiringist on tulnud nii mitmedki filmitegijad, kes kasutavad kaamerat väga loovalt, näiteks Kullar Viimne ja Erik Norkroos, aga ka Rein Kotov.
Sinu filmograafia põhjal võib väita, et oled Eestis ainus järjepidev eksperimentaalfilmide tegija, kuna muudad pidevalt käsitlusviisi, ühendad eri tehnikaid ja formaate, mis on sinu loomingulises käekirjas läbiv tunnus. Kust see sulle käe sisse on tulnud?
Ma ei ole selle peale kunagi niimoodi mõelnud, aga kui alustan uut filmi, siis pean ju selle endale huvitavaks tegema ja selleks püüangi lisada mõne uue vaatenurga või tehnika, mis pakuks mulle väljakutset. Eelmine suurem animatsioon oli näiteks "Taaskohtumine" (2021), kus tegelased olid linnusulgedest tehtud ja see oli suhteliselt piiri peal – kas neid on üldse võimalik animeerida. Kõikvõimalikud filmitehnilised väljakutsed pakuvad mulle huvi!
Natuke enam kui kümme aastat tagasi toimus su filmides otsustav pööre, kui liikusid joonisfilmi juurest nukufilmi ja dokumentalistika ühendamise poole ja hakkasid tegema lugusid mineviku lugude ja tähenduslike esemete kaudu. Kuidas sa selleni jõudsid?
Kui ma noore mehena alustasin filmide tegemist, oli mul on nii palju ideid, mille nägemisest ka kõik teised pidanuksid olema huvitatud. Ma olin ikka väga rumal! Vanemaks saades tahan pigem olla teiste lugudele platvorm, sest tihti peitub neis midagi palju enamat. Elu ise pakub nii palju hinge minevat, millele tahaksin filmitegijana anda võimaluse filmilooks saada.
Kuidas need lood ja dokumentaalsed esemed, mida filmides kasutad, sinuni jõuavad?
Eks mul ole – nagu looval natuuril ikka – tundlad häälestatud nii, et ma kuuleks ja leiaks ideed ja inimesed üles. Mul tuleb päevas tavaliselt üks kuni kolm väikest ideed, millest võiks filmi teha, aga kuna need tulevad suhteliselt lihtsalt, siis lähevad ka kiiresti ära. Siis on mingid ideed, mis teevad peaaegu haigeks ja neist ei saa enam lahti lasta. Nad on nagu mingi seljakott pool aastat järjest turjal ja nende peale peab aina mõtlema. Reeglina on sellised lood seotud mingi sündmuse või kellegagi, keda olen kohanud ja kes jagas midagi, mida siis uurima ja lahti harutama hakkan ning kui ma ei suuda enam sellest mõttest lahti saada, siis tavaliselt ongi see märk, et selle looga tasub hakata tasapisi liikuma filmiks tegemise poole.
Viimasel ajal taaskasutad üha enam oma töös arhiivikaadreid. Millist väärtust sa filmiarhiivis leiad?
Töö arhiivikaadritega huvitab mind väga ja sellega tahan kindlasti jätkata. See on meeletult lummav. Nagu imede kaev, kuhu on nii palju lugusid peidetud ja on tõeline nauding lihtsalt istuda, vaadata arhiivikaadreid läbi ja sealt midagi otsida. Näiteks "Õmblusmasinas" kasutan ma Konstantin Märska filmitud Petseri vaateid, kus inimesed kõnnivad tänaval ja nende näod on hoopis teistsugused kui tänapäeval. Ma ei saanud pikka aega aru, miks see nii on, aga siis mõistsin, et sada aastat tagasi naeratati vähem. Kui vaadata sada aastat tagasi elanud inimestest fotosid või filme, siis nende näojooned on justkui teistsugused. Võib-olla polnud nad sisemuses rohkem mossis kui tänapäeval, aga meie näolihased on teatud põhjustel arenenud teistmoodi, eriti kui nähakse kaamerat või keegi pildistab, siis hakatakse juba refleksist naeratama. Sellised leiud on mulle väga huvitavad. Eesti filmiarhiiv tegeleb parajasti amatöörfilmitegijate materjalide digiteerimisega ja see on väga põnev, sest paljud sama ajastu kroonikad on kõigest ametlikud üldplaanid, kuidas keegi kuskil laval saab mingi vimpli, mis kohustuslikus korras ära näidatakse, aga just amatöörfilmidest võib leida palju unikaalsemaid seiku. Arhiivid on filmitegijale väga tänuväärne varasalv.
Oled viimasel ajal tegelenud oma suguvõsa naispoole dokumenteerimisega. Kas on plaan ka meesliiniga tegelema hakata?
Sa puudutasid praegu väga suurt saladust, sest see plaan mul tõesti on. Olen tõesti plaanimas "Õmblusmasinale" mõttelist järge, kus jutustataks ühe mehe lugu enam-vähem samas ajaraamis. Ma ei taha sellest veel liiga pikalt rääkida, aga ütleme nii, et see oleks lugu ühest Kesk-Eesti mehest, kes on kohtunud nii viimase Vene tsaari Nikolai II kui ka Staliniga. Stalinil surus ta kätt ja Nikolai II kinkis talle ülestõusmispühade puhul muna ning nendest kahest kohtumisest ja selle muna koortest see film suuresti ongi.
Eelmisel suvel võeti sind Ameerika Filmiakadeemia liikmeks. Mida see liikmesus endast kujutab lisaks Oscarite hääletamisel osalemise?
Just eile (11. jaanuaril – J. L.) saatsin oma hääled ära. Põhimõtteliselt tuleb kolm korda hääletada, kõigepealt lühinimekiri, siis eile saadetud häälte põhjal valitakse nominendid ja lõpuks tuleb viimane hääletusvoor võitja valimiseks. Mina kuulun lühifilmi ja animatsiooni osakonda ning saan valida parima täispika animatsiooni, lühianimatsiooni, -dokumentaali ja -mängufilmi Oscarit. Lisaks veel parima võõrkeelse filmi ja tudengifilmi Oscarit. Kuna ma õpetan ise ka, siis see viimane on mulle isegi kõige huvitavam ja võimaldab jälgida, mis filmikoolides üle maailma üldse toimub, millised trendid ja stiilid levivad ning millised koolid on aktiivsemad ja kellega tasub teha koostööd. Kuigi Oscarid on kõige nähtavam pool filmiakadeemia tööst, siis seal tehakse väga palju tööd ka sektsioonides nagu filmiharidus, autoriõigused ja festivalid.
Sa oled kunagi kirjutanud mitu lasteraamatut ning ka suurepärase animatsiooni ja filosoofiat kokku segava teose "Animasoofia" (2010). On sul plaanis veel midagi avaldada?
Olen filmitegemisega paralleelselt tegelenud ka kirjutamisega, laual ka "Animasoofia" täiendatud trüki koostamine ja ettevalmistamine, et sealseid näiteid ajakohastada ja mõni uus teema lisada, aga see on väga aeglane protsess. "Animasoofia" on välja antud nii inglise kui tšehhi keeles, tšehhi filmikoolis FAMU on see kohustuslik kirjandus.
Miks Eestis nii vähe filmiraamatuid ilmub?
Ilmselt siin on mingid toetussüsteemid vildakad olnud, kuna kirjastajad pole piisavalt huvitatud, aga filmiraamatuid on kindlasti vaja rohkem! Kahjuks pole filmiraamatute kirjutamine seni viljakas olnud, on välja mõeldud küll stipendiume, aga ükski neist pole korralikult töösse jäänud, kuigi filmikunst on rahvuse ja kultuuri säilimiseks väga oluline. Tuglase mälestustes on kirjas, kuidas Juhan Liiv annetas oma pintsaku Estonia teatri ehitamiseks, kui Eesti Vabariiki polnud veel olemas. Sel ajal oli ooperiteater see suur kunst, millega tegelesid suured kultuurrahvad ning tol ajal võidi arvata, et ooperiteatri rajamine on rahvuse ja kultuuri ellujäämiseks ülioluline, et saada samuti osaks suurtest kultuurkeeltest, mida kasutatakse ooperilavadel ja ülikoolides. Ja kui sellist positsiooni pole, siis võib see kultuur olla määratud hääbumisele. Aga kui sul on omakeelne filmikunst, siis see kultuur on ellujäämise kursil, ja kui seda enam pole, siis kultuur hääbub ning filmialane kirjandus on väga otseselt sellega seotud. Kui Juhan Liiv oleks elus, siis ma arvan, et ta annaks oma pintsaku filmilinnaku ehitamiseks, sest eesti filmid on meie keele arengule niivõrd olulised. Need on juurtekstid, mis hoiavad meie keelt elus. Kui seda pole, siis seda kergemini võtab mõni võõrkeel meie kultuuri üle.
* "Человек с киноаппаратом", Dziga Vertov, 1929.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Sirp