Kodusõda
Civil War
Alex Garland
UK-USA-Soome
Hea Film 

Kirjanik Alex Garlandi rohkelt kiidetud sammud filmilavastajana on mind ausalt öelda seni natuke jahedaks jätnud, kuna tunduvad vormi- ja stiilieksperimendid, millel on küll originaalkäsikirjad (Garlandi enda kirjutatud), aga mis ei jõua oma tegelastele lähedale ega nende sisse. Kirjaniku kohta on ta filmid aga alati üllatavalt visuaalsed ning kiiduväärt, kuidas enne kirjasõna relvana kasutama harjunud kunstnik on end nii mugavalt audiovisuaalsele meediale ümber kohandanud.

"Kodusõda" vaatama minnes oli algselt sama hirm, aga asjata. Meie ees on jah, loomulikult, ka nüüd tüpaažid, kes kehastavad üht või teist ideed, aga nende taga on ka päris inimesed, kelle pärast muret tunda ja kellele kaasa elada.

Ja seda tüüpi loos on inimesed väga olulised. "Kodusõja" tegevus toimub düstoopilises lähituleviku Ameerikas, kus diktaatorliku presidendi võimutsemise tõttu on USA lagunenud sõdivateks vasallriikideks. Valitseb kaos. Kogenud sõjafotograaf Lee Smith (Kirsten Dunst, hommage ilmselt Lee Millerile, keda minu meelest ka korra dialoogis mainiti) asub oma igavesti kestvas materjalijanus teele autoga New Yorgist Washington DC'sse, läbi anarhistliku eikellegimaa, kaaslasteks ajakirjanikud Joel (Wagner Moura) ja Sammy (Stephen McKiney Henderson) ning nooruke kolleeg, algav fotograaf Jessie (Cailee Spaney). Nad teavad ette, et reis tuleb hirmus, aga kõigeks pole isegi nemad valmis. See teekond muudab neid täielikult ja meie vaatame seda pealt.

Ameerika postapokalüptilist teekonnafilmi läbi lõhestunud Ameerika on audiovisuaalselt varem edukalt käsitletud ennekõike seriaalides – meenuvad "The Stand", "The Walking Dead", "The Last of Us". Neis kõigis on väline oht – viirus, zombid, seened – keeranud elu pea peale ja inimestel tuleb ohuga elama õppida. Sündmuste arenedes saadakse aga alati aru, et inimesele kõige suurem oht on ikkagi teine inimene. "The Walking Dead'is" unustatakse omavahelises arveteklaarimises zombid vahepeal sootuks.

Siin on pealtnäha algusest peale süüdi inimesed ise, aga vihjamisi antakse minu meelest mõista, et just meedia on eskalatsiooni taga. Kui vaadata eelmisi presidendivalimisi ja Kapitooliumi ründamist, siis mängis (sotsiaal)meedia neis sündmustes viha õhutades keskset rolli. Nüüd näeme loo keskmes just sellesama meedia esindajaid, kes siiski üritavad oma tööd eetiliselt teha.

Garland on intervjuus öelnud, et üks mõte on pressi rehabiliteerimine. "Kui me pressi enam ei usalda, siis meil pikka pidu pole". Teine mõte on muidugi tuua kõhedust tekitav paralleel tänase päris-Ameerika ja tänavu eelseisvate presidendivalimistega. "Kodusõja" sündmused on justkui paralleeluniversumi USA-st – samad, aga pisut erinevad. Hukatuslike variatsioonidega. Ja kolmandaks panna meid nägema seda, kui õhukesed on igasugused meelevaldselt tekitatud kuuluvused. Mis see Ameerika üldse on? Suvaliselt maha tõmmatud piiridega maalappide kogum, kellest igaühel on oma identiteet ja soovid. Kaugemale kerides tulid kõik üldse muult mandrilt ja otsustasid end hakata ühtäkki ameeriklasteks kutsuma. Kogu selle riigi identiteet põhineb real kokkulepetel, mille püsimisel tuleb jääda lootma suurtele sõnadele nagu demokraatia, iseseisvus, deklaratsioon ja nii edasi. Seniks, kuni inimloomus lihtsalt oma lapselikus lõhkumisihas seda kõike maha ei tambi, sest meile pole tegelikult vist omane tsiviilne kokkulepe. Ja ka seepärast, et relvad on lahedad.

"Kodusõda" on justkui tuntud struktuuriga loo tänapäevastatud variant, mis pakub väga sümpaatseid tegelasi, kõheda tulevikuperspektiivi ja autori tõeliselt empaatilise mure tuleviku pärast. Garlandile omaselt on siin palju meeleoluvõtteid, lihtsalt olustikku, õhustikku. Tegevus on kohati teisejärguline, aga selle toimudes sellevõrra mõjuvam. Mulle mõjus rabavalt. Vajalik, aga hirmutav film. Seni üks aasta paremaid.

5 / 5 

Tondipüüdjad. Jäine suvi
Ghostbusters: Frozen Empire
Gil Kenan
USA
ACME 

Jutud ei kipu surema, seda enam veel tondijutud. Kiire kaardistus: pärast kaht 1980. aastate originaal-Tondipüüdja filmi ja pikemat pausi püüdis Paul Feig teha 2016. aastal vahetatud soorollidega reboot'i, pannes peaossa neli naist. Muutus, mis tundus ennekõike asjana asja pärast ning filmi huve ei teeninud. Kui aga tont oli korra taas välja lastud, järgnes kaks järjefilmi n-ö uue põlvkonnaga, 2021. aasta "Pärand" (Afterlife) ja nüüd "Jäine suvi", mis püüavad vana nostalgiapärandit hapral pinnasel balansseerides lisada midagi uut ja see intellektuaalne omand panna teenima uut raha uute noorte taskust.

Minu arvates õnnestub see neil keskmisest arvamusest paremini: mõlemad filmid on olnud piisavalt entusiastlikud ja ka visuaalselt huvitavad, et tähelepanu saada. Pean tunnistama, et pole kunagi olnud nende originaalfilmide suurem fänn, sest tundusid sellised kergekesed ("Oomen" ja "Eksortsist" ikkagi olid suuremad mõjutajad) ja seetõttu pole mul ka faktitäpse gatekeeper'i üllast mantlit üll, mille abil ma püüaks tänapäeva maailma kaitsta tondipüüdjate ebaõiglase devalveerimise eest.

Ilma mantlita meeldivad need uued filmid mulle piisavalt, et anda oma heakskiit. Võib-olla oli selles oma osa ka noorema põlvkonnaga koos selle vaatamisel ICE-saalis, kus kõik veidi võimendus ja tekkis ka tunne, et õuduselemendid pääsesid paremini löögile. Garaažist on välja tagurdatud jälle ka kõik algsed tondipüüdjad (miinus lahkunud Harold Ramis), originaalfilmide lavastaja Ivan Reitmani poeg Jason jätkab produtsendina tüüri hoidmist.

"Jäine suvi" ei jõua järele ei originaalfilmidele ega talle eelnenud "Pärandile" ning tegelased käituvad tihtipeale ebaloogiliselt, ebausutavalt ja naiivselt (eriti noore naisvaimu ja Pheoebe lesbilise alatooniga sõprussuhe, mille juures oli tõsiasi, et üks neist on astraalne, isegi kõige usutavam asi asja juures). Samas on üldiselt sümpaatne seltskond suutnud ülemineku uude ajastusse ikkagi võrdlemisi valutult ära teha.

3,5 / 5 

Sünnipäevatüdruk
Birthday Girl
Michael Noer
Taani
Estinfilm 

Tallinna Sadama D-terminal on tegelikult Miami selles Eestis filmitud Kariibi mere põnevikus, kus tütrest võõrandunud Trine Dyrholm viib ta sünnipäeva puhul koos sõbrannaga kruiisile, kus aga öises vööndis juhtub idagi ebameeldivat ning selgub, et rahvusvahelistes vetes seadused sisuliselt ei kehti. Emal tuleb hakata ise laeval tõde ja õigust taga ajama.

Kohati põnev, aga kohati ka veniv triller, Tallinki kajutites ja baarides aset leidnud kuritöö järkjärgulise taastamise reportaaž. Kui polnud juba enne tahtmist minna mõnele sellisele kruiisile, siis pärast seda filmi on üsna kindel, et ei lähe ka. Dyrholm hoiab hästi pinget – egoistlik ema, kelle hoolimatusest on see katastroofiline olukord tekkinud –, teised pole nii meeldejäävad ning peegeldavad pigem teda. Nii et ühe kunagise legendaarse Dogma põhinäitleja ja tänase Euroopas kõikjal tuntud arthouse-staari tour de force. Filmina pigem huvitava Eesti seosega krimi-kurioosum kui midagi enamat.

3 / 5 

Back to Black. Amy lugu
Back to Black
Sam Taylor-Johnson
UK-USA
Hea Film 

Tundub, et kuidas ka ei proovita, ei suuda keegi ikkagi Amy Winehouse'i fenomeni rahuldaval moel filmivormi valada. Asif Kapadia üsna hiljutine dokk "Amy" läks odavat rada ning muutus kollase meedia kritiseerimise käigus ise samasuguse kollase vahu levitajaks, kasutades ekspluatatiivset retoorikat ja tabloidlikku pildikeelt. Film püüdis olla parem oma kriitikaobjektist, ent oli samas osa probleemist, mitte lahendusest. Aga eks mingi skandaalimaigulise kokkuvõtte noore traagilise geeniuse elust ja surmast see edasi andis.

Mängufilm "Back to Black" võtab täiesti teise tee ning siin otsustatakse vastupidi kohelda kõiki ja kõike siidkinnastega. Dokist hävitava kuvandi külge saanud isa Mitch Winehouse ja poiss-sõber Blake Fielder-Civil liiguvad siin ringi nagu kaks kukupaid ning on üldjoontes toetavad. Kuna aga Amy elukaar viis kiire surmani, siis tahaks vaatajana näha lavastaja püüdu sellele mõttetule raiskamisele mingi põhjendus pakkuda.

Lavastajal on aga taskus Winehouse'i perekonna heakskiit (loe: sisukontroll) ja kui negatiivsed mõjud valemist välja võetakse, jäädakse üsna peataolekus ringi sapsima, et kelle poole teravik siis pöörata. Oma osa saab taas briti kollane meedia, aga üldjoontes jääb kõlama sentiment, et Amy oma alkoholismiga oli ise oma hädades süüdi. Poleks pidanud nii palju jooma. Oli see režissööri teadlik ja tahtlik soov sellise järelduseni jõuda?

Muusika on muidugi fantastiline, aga umbes pool filmi kestusest kulub mul silmi kissitades ja fantaasiavõimekust appi võttes enda veenmisele, et peaosaline mängib Amy Winehouse'i. Marisa Abela teeb, mis oskab, aga pingutatud koknist ja selgelt videotest õpitud manerismidest siiski päris ei piisa.

Kopsu üle maksa ajab veel eraldi lõpustseeni viide Amy surma asjaoludele, millel pole ilmselt reaalsusega midagi pistmist. Romantiseeritakse ilma probleeme kõnetamata, sest muusikaõiguste, eluloo ja teiste materjalidega žongleerimisel ei saa närvi ajada ei plaadifirmat ega pereliikmeid. Nii et kokkuvõttes selline mainepesu-turvatoode, aga teisalt on tervitatav iga suvaline samm, mis võiks aidata Winehouse'il ta kohta muusijaajaloos säilitada.

Kahe jutuks olnud filmi vahel tuli ka veel üks luhtunud katse välku purki püüda, saba ja sarvedeta dokk "Reclaiming Amy", mis oli Winehouse'i vanemate vastulöök Kapadia dokile. Mõttetu seegi. Nii et kui järgmine kord tuleks keegi küsima, et kas on vaja veel üht Amy Winehouse'i filmi, olen sunnitud endiselt "jaa" ütlema.

2,5 / 5