Kinosilm | "Abigail" on ühtaegu nii tõsiseltvõetav, koomiline kui ka natuke hirmus

Tristan Priimäe iganädalases levifilmide ülevaates on sel korral vaatluse all viis värsket linateost, mulle hulgast leiab nii uue Guy Ritchie kelmi-krimi-komöödia, trilleri Russel Crowe'ga peaosas ning india dokumentalisti Varun Trihka dokfilmi Setumaast. Nädala kõrgeimaid punktid saab aga õudusfilm "Abigail".
Abigail
Matt Bettinelli-Olpin, Tyler Gillett
USA
Hea Film
Nädala filmisoovitus tuleb ootamatult – ja sobivalt enne HÕFFi – õudukaosakonnast, kus muidu rämpsu kõvasti, aga vahel satub elamusi ka vahele. "Abigail" ei ole küll nüüd teab kui õudne, aga iga õudukas ei peagi olema. Selle asemel pakutakse siin pealtnäha skemaatilist, aga kokkuvõttes siiski päris kompaktset skripti, noort ja entusiastlikku näitlejaskonda, rohkelt reibast rümbarebu ja kommentaari inimliku ahnuse ja väikluse aadressil.
Nimitegelane on rikkuri tütar, noor baleriin, kes filmi alguses röövitakse ja ühesse vanasse majja kinni pannakse, kus röövlid teda kuni raha üleandmiseni valvama peavad. Tuleb aga välja, et valvama peaks hoopis neid endid, sest öö saabudes ärkab plikas eelajalooline koletis, kellele meeldib mitte lihtsalt süüa, vaid ka lõbutseda.
Autoritel, kahel rühmituse Radio Silence liikmel, on vist nõrkus salapäraste ja kõhedust tekitavate majade vastu, nagu nende omnibuss-filmis "V/H/S" ilmunud lühiloos "10/31/98" või "Pulmaöö peitusemäng" ("Ready or Not"). Mingis mõttes ongi "Abigail" viimase revers, sest kui seal jahtis kinnises majas seltskond üht peategelast, siis siin jahib üks peategelane seltskonda.
Seltskond ise on väga värvikas: naistel nagu Melissa Barrera ja Kathryn Newton on juba õudusfilmikogemust kõvasti all (Barreral ka samade autorite tehtud "Screami" 5. ja 6. osas), aga Dan Stevens on seni muuhulgas teinud kaasa hoopis teist tüüpi horror'is nimega "Downton Abbey". Filmides muidugi ka, aga nii lustlikust õudukast teda nagu ei mäleta.
Lustlikust, jaa, sest film võtab iseenda tõsidust paraja huumoriga ning näitlejad, eriti Stevens, suudavad selle peene balansi üles leida, et tegevus oleks ühtaegu nii tõsiseltvõetav, koomiline kui ka natuke hirmus.
Hea meelelahutus neile, kes verd ei karda.
3,5 / 5
Vääritu sõjapidamise ministeerium
The Ministry of Ungentlemanly Warfare
Guy Ritchie
UK-USA
ACME
Teine maailmasõda ja toonase kurjuse telje põhivaenlane on vajunud kaugemale ajalukku, aga Guy Ritchie, kellele natsid on ikka lihtsaks märklauaks olnud, teenib endisest suurema hooga oma nime välja: nimelt kutsuti "Ritchie poisteks" Teise Maailmasõja-aegset eriväljaõppega vastuluurerühma, kelle trumbiks oli saksa keele ja kultuuri tundmine ning ülesandeks sõja ajal Euroopas tabatud sakslaste üle kuulamine. Ritchie poisid olid ametis ka Nürnbergis, süüdistajate ja tõlkidena.
Veidi enne seda, 1942. aastal, viisid britid aga läbi sõjalise operatsiooni koodnimega "Postiülem", mille väga vabas vormis käsitlust siin näemegi. Ritchie näitas oma "Tugeva seljatagusega" ("The Covenant"), et oskab teha ka täitsa sirgjoonelist draamat, "Vääritu sõjapidamise ministeerium" on aga taas tema kohta ootuspärane uhkeldav ja mänguline kelmi-krimi-komöödia, kus suheldakse vaid vaimukuste kaudu ja kõik on särav ja krõbisev, aga kokkuvõttes ikkagi veidi õõnes. Hoiatav näide, kuhu selline stiil oma halvematel päevadel võib välja viia, on Inglismaal ju täitsa olemas – mida iganes Ritchie ka ei teeks, tuleks tal jälgida, et ei jõuaks liiga lähedale Matthew Vaughnile. Sarnasused on ilmsed, isegi Henry Cavill teenib neid mõlemat ("Argylle" ja siinne film).
Võib-olla oleks see dramaatilisem käsitlus andnud parema tulemuse, sest praegusel kujul on see jälle seesama ikka ja jälle nähtud Guy Ritchie valemi järgi tehtud film, mida on talutav vaadata, aga mis läheb ikkagi laiemas plaanis ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mul on juba praegu raske meenutada, mis näiteks toimus filmis "Missioon "Fortuuna": suur pettus", mis on otsekui "Vääritu sõjapidamise ministeeriumi" kaksikvend.
Ritchie on oma soone üles leidnud ja sõidab seda mööda täie hooga edasi, kasutades kaatreid, koptereid, chopper'eid ja bagisid. Tema pisut eneseiroonilised, kuid ülivõimekad kangelased säilitavad soengu ja eneseväärikuse ka pärast noa, püstoli, võitluskunstide ja muu kättejuhtuvaga end kurjuse telje hakkmassist läbi raiumist.
Praegusel juhul on tulemuseks see kahjuks liiga lõdvalt ajaloole toetuv, Matthew Vaughni maailmale pisut liiga lähedal asuv "Vääritute tõbraste" spin-off, ei öelda midagi uut, aga tehakse seda naljaga pooleks. Ehk ärgitab see samas uurima päriselu Gus March-Phillipsi, Geoffrey Appleyardi ja teiste kohta.
2,5 / 5
Kimäär
La Chimera
Alice Rohrwacher
Itaalia-Prantsusmaa-Šveits
A-One
"Kimääri" keskmes on tombaroli ehk hauaröövlid, kes otsivad 1980ndatel Itaalias etruskide vanu hauakambreid, et need tühjaks röövida ja laiud maha müüa. Tombaroli-gängi juhiks on inglane Arthur (Josh O'Connor), kel on ebatavaline võime neid haudu maa all ilmeksimatuna tajuda.
Seda filmi on raske kirjeldada: mingil hetkel sigineb tema ellu naine (Carol Duarte, kes mängis näiteks "Eurídice Gusmão nähtamatu elu" nimitegelast), kes talle meeldib, aga kellele ei meeldi tema tegevus. Oma osa on mängida Isabella Rossellinil, kelle funktsioon filmis on pisut ebaselge. Üldjoontes käib jändamine nii varandusejahi kui armastusejahi rindel ja kokkuvõttes jääb veidi arusaamatuks, milleks sellist filmi teha või mis sellega öelda tahetakse. Kui vahepeal on maa all paar väga ilusat ja kandvat stseeni, siis kriminaalne lõputango laeval on pigem itaalia odava televisiooni nägu.
Kes mäletab Rohrwacheri eelmist, minu isiklikul arvamusel küll vaksa võrra tugevamat filmi "Lazzaro Felice" (millega sai Cannes'ist ka parima käsikirja auhinna), või ka tema varasemaid filme, see teab, mida oodata. Rohrwacheril oleks nagu oma stiil välja kujunemas, mis teeb ainult heameelt. Itaalia maapiirkondade maalähedane elu, rohkelt kohalikku folkloori nii viisis kui sõnas, paras annus maagilist realismi ja rohkelt värve ning elurõõmu. Ja loomulikult ka tema õde Alba Rohrwacher, keda oleme nõus vaatama tundide kaupa.
2,5 / 5
Peeglite raamat
Sleeping Dogs
Adam Cooper
USA
Silver Film
Russell Crowe'st on saanud Nicolas Cage'i ja Liam Neesoni tüüpi X-kategooria žanrifilmide staar, kellel on küll see eristav omadus, et ta on päriselt ka hea näitleja ja suudab igast kõige suvalisemast käkist piisavalt välja pigistada, et see juba ainuüksi tema tegutsemise tõttu vaadatav oleks.
Olgu siis "Peeglite raamat" selle väite väga ilmekaks näiteks, sest filmi käsikiri on derivatiivne ja etteaimatav. On toimunud traagilised sündmused, mis hakkavad amneesia alla kannatavale politseinikule meelde tulema ja ta hakkab käigupealt lahendama üht vana, painama jäänud kuritegu, kuna surmanuhtlus ähvardab üht tema arvates süütut meest, kelle kinni panemises tal keskne osa oli.
Siin on arusaadavalt kajad Nolani "Mementost", aga kui Nolan on meisterlik skeemi- ja struktuurimees, siis siin on mälupiltide paljastamise keerukusega veidi vähem vaeva nähtud. Vaadatav film, aga vabalt võib seda ka teleka vahendusel teha, pole tingimata tarvis kinno minna.
2 / 5
Läinud on jäänud
Varun Trikha
Eesti
Revolver Film
Intrigeeriv, et India mehed on nüüd tulnud Eestit avastama. Tushar Prakash on vast filmihuvilistele paremini tuttav kui Anna Hintsi filmide kaastegija, Varun Trikha aga on dokumentalist, kes avastas enda jaoks Setumaa erilisuse ning soovis seda filmiformaati püüda. Ta uitab kaameraga mööda setu maastikke ringi ning üritab tabada midagi maagilist, mis õhus vaid kinnipüüdmist ootab. Tuleb aga välja, et sellist tabamatut õhustikku filmiks tõlkida alati ei õnnestugi.
Selge on see, et Trikhal on soov midagi öelda surma, aja voolavuse, möödaniku ja oleviku, elu efemeersuse kohta. Küll aga oleks soovinud nende mõtete sõnastamisel mingisugust suuremat konkreetsust, sest hetkel jäetakse vaataja ilma juhendita üksinda sellele tähendusväljale uitama ja kui ikkagi teed ei leia, siis ei viitsi mingist hetkest peale enam otsida ka.
"Läinud on jäänud" jääb liiga abstraktseks, et minna korda ning jääb vahepeal oma retkedel filmina täiesti seisma. Võib-olla mõjutas siin olukorda see, et Trikha sisenes Setumaale täieliku võõrana, saamata aru, mida räägivad inimesed tema filmis või kuidas kohalikega suhelda.
See on film millestki seletamatust, mis on jäänud ka autorile avanemata. Nagu ka vaatajale.
2 / 5
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Kinosilm"