Kultuuriportaali soovitused HÕFF-iks: Vietnami põrgukoertest Franz Malmsteni düstoopiani

Reedel algab taas Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival, mis võib esmapilgul suure hulga vaatajad kohe eemale peletada, aga mida aasta edasi, seda enam leiavad sealt tegelikult vaatamist ka need, kellel vere nägemise peale automaatselt pea ringi hakkab käima. Omalt poolt jagame seitse soovitust, kus on nii komöödiat kui ka halastamatut õudust.
"Kaev" ("The Well")
Režissöör: Federico Zampaglione
Kui õudusžanriga kursis ei ole, aga tahaks varbad HÕFF-il esmakordselt vette pista, siis hea lihtne juhis: valige seansid, mis algavad pigem enne südaööd. Jah, ka varem võib saada sellise obaduse vastu pead, et nõrgema närvikavaga vaataja peab veel paar päeva pimedal tänaval üle õla vaatama, aga see, mis toimub pärast südaööd... Noh, siis on teie oma vastutus.

Režissöör Federico Zampaglione "Kaev" linastubki just nimelt pärast südaööd ja on seeläbi ka tõupuhas friigikraam. Ratsionaalselt hinnates aukliku stsenaariumiga jubejabur õudusunenägu, aga tegijad polegi loogikale grammigi rõhku paneb. Seda kompenseeritakse see-eest "Texase mootorsaemõrvade" ürg-slasher'i energiaga, Lovecraftist inspireeritud atmosfääri ja toore kehaõudusega, mille peale hakkaks isegi John Carpenter rõõmsalt muhelema. Või siis mõtleks kadedusega "oi, nii teeks isegi".
Kuid kõik kaevu-entusiastid võivad rahus koju jääda, sest filmi pealkiri juhatab valedele radadele. Jah, kaev on filmis tõesti olemas, aga selle müstilist tausta seletatakse vaid riivamisi. Pakun alternatiivse ja kordi ahvatlevama pealkirja: "Maal otse põrgust".
"Kaev" linastub HÕFF-il 27. aprillil kell 00:45.
"Kui kurjus varitseb" ("When Evil Lurks")
Režissöör: Demian Rugna
Erinevalt "Kaevust", mille seansile minnes on tungiv soovitus aju stepslist välja tõmmata, üritab möödunud aasta üks hinnatumaid õõvafilme "Kui kurjus varitseb" näidata, kuidas ühe pealtnäha madalatel pöörtel kulgeva draama saab roidumisest selgeks raputada täpselt doseeritud õudus-essentsiga, mis mõjub tänu oma kontsentreeritusele kümme korda kõhedamalt kui igas varjus peituvad kollid, kes tahavad sulle ehmatavalt näkku karata.

Ma vist pean ikkagi selgitama, et kui ütlen "draama", siis ma ei mõtle antud juhul mõnd viisakat, kahe jalaga maas PÖFF-i võistlusprogrammi filmi, kuigi ka sinna sobiks "Kui kurjus varitseb" igati. Režissöör Demian Rugna ei eksle võõrastel radadel, vaid selle kuratlikult hirmutava deemoniloo juured peituvad ikkagi Argentiina kohalikus folklooris. Küll aga ei ürita Rugna pärimust steroididega üle laadida, vaid kruvib pinget peene dirigendikäega, hoiab kaost kuni viimase sekundini veel rihma otsas ja siis laseb selle lahti, et vaataja parimas mõttes rivist välja lüüa.
Ma ei ole lõpuni veendunud, kas "Kui kurjus varitseb" väärib nii laiapõhjalist tunnustust, mida see pälvinud on, aga üks on kindel: selles filmis on kolm-neli hetke, mis oma täiesti ootamatu energiaplahvatusega panevad sõrmeküüned sissepoole kasvama ka kivist südamega õudushuntidel.
"Kui kurjus varitseb" linastub HÕFF-il 27. aprillil kell 22.30.
"Põrgupeni" ("Crimson Snout")
Režissöör: Luu Thanh Luan
Turundusmaterjalides räägitakse "Põrgupenist" kui kõigi aegade vaadatuimat Vietnami õudusfilmist, aga... mitut Vietnami õudusfilmi Eesti publik üldse varem näinud on? Seega alustame siis seda tutvustust kohe jämedamast otsast, kuid ei tasu arvata, et populaarsus viitab antud juhul lahjemale supile: kõik need, kellel kodus mõni neljajalgne sõber, peavad südame kalgiks tegema, sest loo fookuses on muuhulgas see, kuivõrd suure isuga vietnamlased tänagi veel koeri söövad.
Ega see jabur ajast ja arust komme ei jää karistuseta – mida juba filmi pealkirjast võite ka eeldada –, sest tuleb punaste leegitsevate silmadega ja öösiti kahel jalal kõndiv põrgupeni, kes hakkab puhastustööd tegema. Tänu sellele ongi Luu Thanh Luani toores B-rapper lõpuks ikkagi oma vaadetelt Vietnami kontekstis progressiivne, kuna statistika järgi maitsevad koerad sealsele rahvale üha rohkem. "Põrgupeni" ei ürita samas moraali lugeda, sest see on tegelikult siiski toores ja täiesti lollakas veristamine, kus gaas on nii põhjas, et loogika lendab esimesel veerandtunnil üle parda, ent kuidagi salamahti ja poolkogemata suudavad nad oma sõnumi koerte kaitseks siiski kohale viia.

Kuigi stsenaarium on auklik nagu koidest näritud vatitekk, siis "Põrgupeni" töötab Ikkagi kiirkursusena Vietnami ühiskonna tõekspidamistesse. Kas see on nüüd päris "Welcome to Vietnam" kampaania, selles ma pole päris kindel, aga lahti joonistatakse nii peresuhted, matusekombed, abielu ja rasedusega seotud tabud kui ka sealsete väikeste kogukondade toimemehannismid. Ehk siis saab mitme ämbri jagu verd, sületäie eksootikat, aga samas ka pisut targemaks. Liiga palju samas aju kasutama ei pea, kui te nüüd seda kardate. Arthouse'ist on "Põrgupeni" ikkagi nii kaugel kui vähegi võimalik, see on puhas publikufilm.
"Põrgupeni" linastub HÕFF-il 28. aprillil kell 01.30.
"Stopmotion"
Režissöör: Robert Morgan
Osad ütlevad, et psühholoogilised trillerid on õuduse meistriklass, teised võivad ogaralt ahmida sisse slasher'eid, kolmandat lähevad pööraseks vanakooli praktiliste efektide ja kehaõuduse peale. Režissöör Robert Morgan aga lööb jalaga ukse lahti ja püstitab hüpoteesi: kõige hirmsamad on hoopis nukud! Jah, ma mõistan teie skepsist, aga siin ei ole Barbiesed ega pissivaid beebinukke, vaid ebardid põrgu sügavamatest kihtidest, otsekui David Lynchi "Eraserheadi" mutantlapse kauged sugulased.

Seejuures tuleb mõista, et aastaid nukufilme teinud Robert Morgani jaoks see täispikk debüüt ning üsna kiirelt mõistame, et ega ta pärisnäitlejatega pärismaailmas liiga palju tegeleda viitsi. Õigemini, võime isegi küsida, et mis on "Stopmotioni" maailmas reaalsus ja mis ulm? Äkki elavad inimesed läbi mingit mosaiikset luupainajat ning nukumaailma halastamatu purgatoorium on hoopis Morgani loodud reaalsuse keskpunkt. Noh, kujutage korra ette "Lego Moviet", aga te ei saa mitte kamaluga popkultuurist inspireeritud nalju, vaid saatanasigitis üritab teile millimeetri haaval lobotoomiat teha. Aga just nii, et piin ei lõpeks kunagi, pigem kasvaks ja kasvaks ja kasvaks.
Aga ärge saage valesti aru, "Stopmotion" on küll Morgani debüütfilm, aga ta on üsna kiirelt mõistnud, et targem on stsenaarium paberihundis ribadeks lasta ja keskenduda skemaatilisele loojoonisele, mis ei ürita kuhugi areneda, vaid küpseb tasapisi lõkke kohal pehmeks. Ka vaatajana ei ole meil pooleteist tunni jooksul kuhugi pääsu, aga kui me lõksust pääseme, siis tundub rohi rohelisem ja taevas sinisem ja kõik kuidagi... toredam. Aga film on sellele vaatamata hea, lausa väga hea.
"Stopmotion" linastub HÕFF-il 27. aprillil kell 19.30.
"Wander to Wonder"
Režissöör: Nina Gantz
Nukkudega jätkame ka, aga nüüd paistab juba ürgpimeduse vahelt ka mõni valguskiir. Rahvusvahelistel animafestivalidel on Nina Gantzi "Wander to Wonder" teinud puhta töö ning seda igati teenitult, sest veidi enam kui kümmekond minutit kestva nukufilmi süda on suurem kui enamikel täispikkadel linateostel või isegi vohavatel telesarjadel. Emotsionaalne skaala on nii rikkalik, et soovituse vaadata võiks anda nii neile, kes tahavad kinos mõne pisara poetada kui ka vaatajatele, kes janunevad sügava ja eluterve absurdi järgi. Lapsed võiks vist ikkagi koju jätta, targem oleks.

Omal moel teeb Gantz tumeversiooni Pixari legendaarsest "Leluloost": meil ei ole enam poissi, kes kasvab suureks ja ei viitsi nukkudega mängida, vaid antud juhul sureb hoopis eduka nukusarja saatejuht ootamatult võtteplatsil. See aga tähendab, et kolm nukku jäävad omapäi ning peavad kuidagi ellu jääma. Seda lugu räägib Gantz aga samasuguse siira ja liigutava naivismiga, mida paar aastat tagasi filmis "Marcel the Shell With Shoes On". Aga "Wander to Wonder" ei ole tore seikluslugu, vaid liikumine paratamatu lõpu suunas, ent lugu ei muutu hetkekski lootusetuks ega hakka vaatajat kuidagi provotseerima, vaid püsib väga täpselt tasakaalus. Täielik tippteos.
Ahjaa, muuhulgas saab ka teada, mis juhtub, kui nukud hakkavad näljasena lõpuks surnud kärbseid sööma.
"Wander to Wonder" linastub HÕFF-il Méliès D'Argent lühifilmide võistlusprogrammis 27. aprillil kell 11 ja 28. aprillil kell 13.30.
"Suletud linna pioneerid"
Režissöörid: Lauri Hermann, Erkki Ergma
Lisaks sellele, et Haapsalus saab igal aastal näha õudus- ja ulmefilme, mis on kinolevi jaoks liiga ogarad ja parimas mõttes ebanormaalsed, siis vähemalt samavõrd oluline on nende jaoks kaitsta Eesti friigikultuuri. Ma ei pea antud juhul silmas underground'i, mille pulbitsevas loomekatlas keevad uued innovaatilised ideed, vaid pigem neid kummalisi tüüpe, kes ei sobi pealtnäha kuhugi, ei põranda alla ega peale. HÕFF sätib nad kõik ritta, kammib juuksed ära, paneb lipsu ette, surub prožektori näkku ja lubab neil rääkida ära kõik, mis hingel.

Lauri Hermanni ja Erkki Ergma värske dokfilm "Suletud linna pioneerid" on ka tõeline friikide essents. Esiteks on see film ise puhas "fännilt fännile" toode, mis parketikõlbuliku ja nn konventsionaalse tõsielufilmi liigas ilmselt kunagi võistlema ei hakkagi, aga valitud formaat töötab teema kasuks. Ka Tartu Video mitteametlikud DIY-dublaažid, millele keskendub suurem osa filmist, tegid asju ükskõikselt nii, nagu keegi teine ei teinud toona ja pole ka hiljem teinud. Aga äkki ongi just sellised tegemised tõeline underground, kus puudub poos ja taotlus tähelepanule ning on vaid jäägitu kirg?
Tartu Video kõrvale võetakse ka Tartu Raadio, seega on "Suletud linna pioneerid" igati vajalik jäädvustus Eesti lähiajaloost. Veel olulisem on aga see, et HÕFF-il saab täispaketi, kuna lisaks dokile saab näha ka Tartu Video dublaažilegendi Hannes Villemsoni pealelugemisega õudusklassikat "Gremlins". Ajalugu mitte ainult ei jäädvustata, vaid tuuakse ka tolmusest keldrinurgast uuesti rahva ette ja – nagu korra juba ütlesin – lastakse uhkelt korraks taas tähesära nautida.
"Suletud linna pioneerid" linastub HÕFF-il 26. aprillil kell 22.00 ja 28. aprillil kell 10.15.
"Sulavõim"
Režissöör: Franz Malmsten
Tänavu on Franz Malmsten saanud endale külge püstijalakoomiku sildi – ma ei ole lavastust näinud, ei oska kommenteerida, vabandust –, kuid peab seejuures meelde tuletama, et tõenäoliselt kuuleme temast lähiaastatel ikkagi rohkem kui režissöörist, kes alles hakkab suuri asju tegema. Oma esimese suurema lühifilmiga "Üle piiri" tunnustati teda BFM-i auhinnagalal ja film linastus ka Tartuffil, mullu PÖFF-il laiema publiku ette jõudnud "Sulavõim" jõuab nüüd aga igati teenitult ka Haapsallu, kus ongi selle filmi õigem koht.

"Sulavõimus" näitab Malmsten oma head absurditunnetust, ehitades kitsastes tingimustes – täpsemalt ERR-i telemaja hämarates koridorides – üles düstoopia, kus lehmad on välja surnud ning võist on saanud kullahinnaga valuuta. Mõistagi on see tõupuhas koolifilm, mis paari sületäie raha abil oleks ilmselt nii tiivad kui ka raketid külge saanud, aga isegi praegu tõhusa kammerhullusena toimib film igati hästi. Oluline roll on seejuures Tõnis Niinemetsal, kes astub üle pika aja välja Tõnis Niinemetsa rollist ja mängib täiesti ogara ükskõiksusega.
Õudust "Sulavõimus" liiga palju pole, aga näeb, kuidas inimesed kahe suupoolegi võid vohmivad. Ja noh, kõik need, kes sarnaselt minule pole Franz Malmsteni stand-up'i näinud, saavad sahmaka tema huumorit siit ka kätte.
"Sulavõim" linastub HÕFF-il värskete Eesti lühifilmide kassetis 27. aprillil kell 18.15 ja 28. aprillil kell 15.45.