Film toob meieni Krasnojarskisse väljarännanute, täpsemalt väljasaadetute ja nende järeltulijate loo kolme naise jutustuse ja silmade läbi. Filmis kohtuksid justkui kolm aega, minevik, olevik ja tulevik. Seda väljendavad nende naiste elulood ja keelekasutus.

Naistest vanim, Karatuzi (ametlikult Karatuzkoje) külas elav Linda on sündinud 1932. aastal ja teab rääkida, et esimesed eestlased tulid Pulani (ametlikult Alam- või Ülem-Bulani) külla rohkem kui sada aastat tagasi jalaraudades, olles teel olnud kolm aastat. Nad polnud kurjategijad ega midagi, olla ainult komme näpanud. Hiljem filmi käigus küll selgub, et vene mehed olid koguni kartnud eestlasi, sellepärast elasidki külas ainult eestlased. Ja hirmsaid asju ilmselt ka juhtus — 1976. aastal olla mitu inimest ära tapetud. Linda jutust selgub, et sellepärast mindi nii rajooni keskusesse Karatuzi või mujale. Karatuz oli aga juba venekeelne ja Linda vene keel oli sel ajal veel nii kehv, et venelasi ta pelgas. Eesti keel on Lindal arhailine, esineb russisme, kuid sobivaid sõnu ta mõttes ei vali.  Lindal oli kaks meest, nimede Kaarel ja Kusti järgi otsustades eestlased. Lapsed aga kasvatas ta venekeelseks, neid on koguni neli, lapselapsi aga kaheksa. Filmis on Linda päralt minevik ehk siis meenutused raskest, töörohkest ja vaesest ajast, millest sai üle ainult oma kätega tööd tehes. Mõtete peale, et võiks Eestisse sõita või üldse kuhugi minna või hakata midagi ümber korraldama, rehmab ta käega.

Krasnojarskis elav, kuid Pulani külas sündinud Miili ehk Emilie päralt on olevik — 1959. aastal sündinud naine on tegus ja töötab kohalikus administratsioonis ametnikuna. Miili valib sõnu, russisme on rohkem ja ta ka ise räägib, et kui ta külas mõtles varem eesti keeles ja tõlkis vene keelde, siis nüüd mõtleb vene keeles ja tõlgib eesti keelde. Eesti keelt peab ta siiski tähtsaks, püüab seda ka oma lapselapsele edasi anda, meelitades, "et meil võiks olla salakeel". Paraku ei võta lapselaps vedu. Ilmselgelt ei oska eesti keelt ka tema järeltulijad; nemad  peavad end venelasteks ja üks neist mängu käigus ka ütleb, et "venelased ei alistu".

Krasnojarskis 1998. aastal sündinud Maša on aga tulevikuinimene — ta lõpetab keskkooli, käib kunstikursustel ja soovib saada arhitektiks. Maša eesti keelt ei oska, kuid ta on avastanud oma eestluse ja peabki ennast eestlaseks. Ta kannab rinnas sinimustvalget linti, tantsib kohalikus Eesti seltsis Kaera-Jaani. Ta teab, et tema perekonnanimi Metusalu (ilmselt Metusala) on eesti päritolu ja teda huvitab oma suguvõsa uurimine. Ta on Navalnõi toetaja ja filmis on ta nendega, kes loodavad, et Venemaa pöördub euroopalike väärtuste poole. Ta on käinud Eestis ja teab, et televiisorist tuleb Baltikumi halvustav propaganda. 2019. aastal tuleb ta Eestisse, kohtub oma sugulastega ja asub siin õppima. Suhted oma perekonnaga on tal aga keerulised.

Kui nüüd hakata kirjeldama selle pika dokumentaalfilmi olemust, siis on väga sümpaatne, et režissöör ei sekku ega suuna intervjueeritavate mõttelendu. Kõik kulgeb rahulikult, saatjaks Siberi hunnitud loodusvaated. Tundub, et filmitegijale meeldib Siberi loodus, kõrguv taevakaar, tasa kulgev Jenissei jõgi — mine või elama. Kliimagi on tore, ei mingit niiskust. Isegi kujutatud tööstuses ja külaelus on romantikat, nagu ka muretult tegutsevates ja pidutsevates linnanoortes. Mulle tundus, et isegi liiga palju.

Samas on filmis selgelt näha Venemaa hoiakud, mis viivad Vene-Ukraina sõjani. Näeme hoogsat 9. mai tähistamist ja perekondlikku nägelust Milli sünnipäeval, mille käigus natuke joobes peremees hakkab rääkima, et Venemaad ümbritsevad vaenlased: ameeriklased, inglased, eestlased, poolakad. Et Venemaal on 160 rahvust ja kõik nad saavad rääkida omas keeles, ka eesti keeles. Ameerikas aga ei saa. Ja muidugi ei tea vene mehe meelest tema abikaasa Milli mitte midagi sellest, mis maailmas toimub. Milli aga on õnneks söakas ja ütleb mehele, et too istub päevad läbi teleka ees ja et see, mis telekast tuleb, on täielik jama. Tegelikult on kõik teistmoodi ja ameeriklased või inglased pole sulle ju midagi teinud, ütleb ta. Lõpuks siiski rahunetakse maha ja peremees esitab krokodill Gena laulu "Djen roždenija", mis on tore humoorikas moment filmis. Filmi plussiks ongi selliste humoorikate momentide tabamine: näiteks Linda lapselapse pulgakommi ja jalgratta lood.

Sõda aga vajutab filmile oma pitseri, sest tulevikuaeg n-ö lõigatakse 2019. aastal järsult ära. Filmi lõpuosas näidatakse küll, et Maša tuleb Eestisse, kuid ikkagi tahaks teada, kuidas kulgeb ülejäänud kahe naise elutee.

Kokkuvõttes on film minu meelest hästi komponeeritud, rahulikult kulgev, ka sisuliselt Venemaa rahvuspoliitika valusid hästi edasi andev teos. Venemaal eestlastega toimuv puudutab ka teisi soome-ugri rahvaid, nende liikumist sada aastat tagasi rahvuskeelsest külast veerandrahvuskeelsesse rajoonikeskusse ja viiskümmend aastat hiljem täiesti venekeelsesse suuremasse linna. Põlvkonnitigi on olukord sama: rahvuskeel jääb vanemate inimeste kanda, nooremad on muutunud venekeelseks, kuid siiski on veel ka neid, kes peavad oma rahvuskeele tundmist tähtsaks. Näiteks võib Udmurdimaal ja Karjalas täheldada läbini venekeelseks muutunud noorte suurt huvi oma esivanemate keele- ja kultuuriruumi vastu. Ehk siis keeleline identiteet on küll tähtis, kuid olulised on ka muud identiteedid. See annab lootust, nagu näeme ka Maša loost. Paraku pole Venemaa soome-ugri rahvastest enamikul oma riiki.