Möödunud aastal rokkis rahvusvaheliselt meie oma "Savvusanna sõsarad", nüüd andsime siis teatepulga lätlastele üle... Muidugi on tore teiste tähesärast pisut ka endale näpata, kuid Balti film on tõepoolest viimasel ajal jõuliselt fookuses olnud ning usun, et jätkub sama rada pidi. Võime ju siia kõrvale tuua veel ka ülitugevad Leedu mängufilmid "Mürgine" ja "Kuiv uppumine", mis tegid Locarno filmifestivalil puhta töö, või ka Sander Marani õudusmuusikali "Mootorsaed laulsid", mis on teinud kõvasti ilma žanrifestivalidel üle maailma.

Kuid üks asi on konkureerida rahvusvaheliste mängufilmide areenil, kus konkurents on tihe, kuid ootamatuid edulugusid tuleb ikka ja jälle ette, või ka dokumentalistikas, mida ei defineerigi üldjuhul niivõrd riigipiirid, hoopis teine teema on aga astuda täispikkade animatsioonide mängumaale. Võib ju tunduda lihtne: animatsioone on palju vähem, tee lihtsalt üks hea film ja võit on sama hästi kui käes. Erinevus tuleb aga mängu sellest, kui võimsad on konkurendid, kellega vastamisi minnakse: näiteks Kuldgloobustel on kokku 20 korda välja antud animapreemia lausa 9 korral napsanud endale Pixar.

Kas võib siis öelda, et "Vooluga kaasa" võidu tagas lihtsalt erakordselt nõrk animatsiooniaasta? Otse vastupidi, lätlased seisid silmitsi selliste gigantidega nagu "Vaiana 2", "Pahupidi 2" ning ülikiidetud ja ka Eesti kinolevisse jõudnud "Pöörane robot". Kõik on mammutfilmid nii eelarve kui ka turunduse poolest, kõigi taga seisavad stuudiod, kes on juba aastakümneid osa filmitööstuse masinavärgist. Seega lätlaste auhinna alahindamise ning tühised vandenõuteooriad võib potist alla lasta, sest "Vooluga kaasa" võitis Kuldgloobuse lihtsalt tänu sellele, et tegu on erakordselt hea filmiga. Ehk tõepoolest: vahel ei olegi rohkemat vaja.

Muidugi ei ole "Vooluga kaasa" ilmunud eikuskilt aasta viimastel kuudel, vaid Gints Zilbalodise animatsioon on tasapisi hoogu kogunud alates Cannes'i filmifestivalist, kus see mullu suve hakul esilinastus. Tänu kiidulaulule nii kriitikute poolt kui ka kümnetele auhindadele eri festivalidel julgesid tegelikult isegi osad kihlveokontorid pakkuda, et äkki tõesti võib sel korral edu saata hoopis üht väikest, suuresti vabavaralise tarkvaraga ning minimaalse tiimiga valminud animatsiooni. Rohkem oli aga neid ennustusi, kes küll viskasid "Vooluga kaasa" lauale, aga pidasid seda tugevaks teiseks. See kurb reaalsus, mis alatasa Euroopa filmi rahvusvahelises konkurentsis saadab: olete toredad küll, aga siin on teised suuremad, ilusamad, läikivamad, kohevamad.

Kuigi esialgu sai keel põses lauale visatud, et ehk aitas ka "Savvusanna sõsarad" lätlaste edule kaasa, kuid Kuldgloobuste võidu puhul tasub tagasi vaadata hoopis möödunud aastasse, kui preemia sai endale Jaapani kinolegend Hayao Miyazaki oma filmiga "Poiss ja haigur". Juba see oli selge suunamuutus – ei võitnudki angloameerika gigandid! – ning "Vooluga kaasa" pani nüüd selle kellavärgi loodetavasti jäädavalt tagurpidi käima.

See on erakordselt suur võit Läti ning ka Balti filmile, aga veel enam on see triumf sõltumatule kinole, näidates, et ka iga kõige väiksem tegija kuskilt kaugelt maailma nurgast võib unistada suurelt ning teha tuule alla ka tegijatele, kes on vähemalt paberil tehniliste-statistiliste näitjate poolest temast igas mõttes üle. Just animatsioonis on unistustele alati teatud piirid seatud, sest maksimum, kuhu väikesed tegijad on võinud jõuda, on lühianima Oscari konkurents, nüüd siis on pauguga ka suuremad uksed lahti löödud. Kui nüüd saaks veel Ameerika filmiakadeemialt ka selle animatsiooni-Kuldmehikese kätte, siis oleks maailm vist jäädavalt uppi keeratud. Parimas mõttes.