Kuidas Läti film maailma tippu jõudis. Intervjuu "Vooluga kaasa" produtsendiga

Kuldgloobustel Lätile parima animatsiooni preemia toonud "Vooluga kaasa" produtsent Matīss Kaža ütles Sirbile antud intervjuus, et enam pole põhjust Prantsusmaale või Saksamaale alt üles vaadata, neid tasub võtta võrdsete partneritena, leida koostöövõimalusi ja jõuda nii laiema publikuni.
Kui keegi oleks eelmise aasta alguses öelnud, et aasta kiidetuim animafilm – kiidetumaid filme üldse! – tuleb Lätist, võinuks ilmselt silmi pööritada. Siis aga esilinastus Cannes'i filmifestivalil "Vooluga kaasa"1, lõunanaabrite Prantsusmaaga koostöös toodetud sõnatu lugu veeuputuse keskele sattunud kassist. Maailma mainekaimale filmifestivalile jõudmine oli alles algus, sest sealsetele kiidusõnadele on järgnenud hulk auhindu festivalidelt üle maailma, kinolevi kümnetel territooriumidel ning värskelt nii Euroopa filmiauhind kui ka Kuldgloobus aasta parima animatsiooni kategoorias. Ka see ei pruugi veel olla kõik: film konkureerib nii parima rahvusvahelise filmi kui ka parima animatsiooni Oscarile. Kes oleks valmis tänaseks lätlaste ja väikese kassi vastu panustama? Sellele otsime vastust filmi "Vooluga kaasa" produtsendilt Matīss Kažalt.
Kas aimasid filmi "Vooluga kaasa" tegemist alustades, milline menu sellele võib osaks saada?
Üldsegi mitte! Me ei osanud oodata sellist rahvusvahelist edu. Oleme võitnud kümneid auhindu, see on lausa sürreaalne. Meie sihiks oli küll jõudmine mõnele suurele festivalile nagu Cannes'i oma ja uskusime, et film on piisavalt hea, aga midagi niisugust me küll ei oodanud. Lavastaja Gints Zilbalodise reisigraafik on praeguseks nii tihe, et vaevalt ta teab, millises ajavööndis asub.
Oled nii produtsendi kui ka kaasstsenaristi rollis. Kust see teekond algas?
Kõik algas, kui mind kutsuti 2020. aastal stsenaariumi kirjutama. Hakkasime Gintsiga tööle ja alguses ei tahtnud ta produtseerimist mulle usaldada, kuna ma polnud varem animatsiooniga tegelenud. Pärast koos kirjutamist kutsus ta mu aga ka produtsendiks. Lõime koos uue stuudio Dream Well Studio. Tema oli seni vaid üksi töötanud ega olnud tiimiga harjunud, mina polnud animatsiooni teinud, mistõttu oli see meile mõlemale tohutu õppetund.
Sain aru, et mängufilmi tehes on stress väga suur, aga kestab lühemat aega. On näiteks kolmkümmend võttepäeva, mis võivad olla väga kurnavad. "Vooluga kaasa" tegemine oli palju rahulikum, aga selleks läks viis aastat. Animatsioon nõuab väga palju aega. Üsna raske oli ka eelarvet nii tasakaalustada, et Läti oleks peatootja ja võrdlemisi suure filmitööstusega riigid nagu Prantsusmaa ning Belgia vähemuskaastootjad.
Eelarve on 3,5 miljoni euro kandis, Balti filmi kohta suur summa, aga Ameerika animatsioonidega võrreldes olematu. Oli seda raha keeruline kokku saada?
Me teadsime eos, et see on keeruline. Õnneks võtsid Prantsuse rahastusfondid meie loo ja esitluse väga soojalt vastu. Siis leidsime kaasprodutsendi Saksamaalt, aga sealt ei õnnestunud raha saada, kuna kaheldi, kas see film on piisava kassapotentsiaaliga, kas ta on lastele või täiskasvanutele, kes teda üldse vaatama tuleb. Naljakal kombel oleme nüüd Saksamaal laias levis. Võib-olla suhtutakse meie järgmisse projekti väiksema kahtlusega. Õnneks leidsime puuduva osas toe Belgiast.
Erinevalt Euroopa täispikkadest animafilmidest, mille eelarve on 5–10 miljonit eurot, oli meil võrdlemisi vähe kaastootjaid. Samuti palkasime animaatorid, kes olid alles filmikooli lõpetanud. Suurema osa tegelaste animatsioonist tegime Prantsusmaal. Nad olid väga entusiastlikud, tahtsid loomade liikumise täpseks saada ja seda kirge on ekraanil näha. No muidugi – nad said ju palka kassivideote vaatamise eest!
Mis sinu tähelepanu köitis ja kuidas te selle idee rahastajatele maha müüsite? Põhimõtteliselt on see ju lihtsalt lugu kassist, kes satub veeuputuse keskele.
Väga oluline oli Hollywoodi animatsioonist, Pixari ja Dreamworksi filmidest eristumine. Loomi kasutatakse küll sageli, aga nad on enamasti antropomorfsed: tantsivad, laulavad, räägivad jne. Meie filmis on nad ka mõneti inimese moodi, näiteks tüüritakse paati, aga nad ei räägi ja käituvad ning liiguvad suuresti loomulikult. Liikumised panimegi paika loodusvideote põhjal.
Keskendusime indiviidi ja kollektiivi suhtele. Tegime näidiseks ka lühikese video. Ja rõhusime ennekõike dialoogi puudumise unikaalsusele. Sel moel on võimalik oma paati saada nii filmiarmastajad, kes eelistavad täiskasvanulikumaid filme, kui ka lastega perekonnad. Selles, kas neljakümnendates hokifännist mees ka selle filmi üles leiab ja seda hindab, pole ma kindel, aga eeldasime, et vähemalt kahe sihtgrupi peal võib film töötada.
Lisaks on filmis veeuputus, milles võib näha kommentaari kliimamuutustele, seega väga päevakajalisena. See polnud meie peamine eesmärk, kuna tahtsime hoida keskmes kassi katsumused, hirmudega vastamisi seismise, pinge iseenda koha leidmise ja teiste järgimise vahel. Mõnikord võib olla õige üks, mõnikord teine – pole ainuõiget teed. Filmis üritasimegi uurida võimalusi ja valikuid.
Filmis on küll fantaasiat, aga suures osas käituvad loomadest tegelased usutavalt, instinktiivselt. Kas oli keeruline lugu niimoori kirjutada ja jutustada või oli teil ikkagi soov neid rohkem inimlikustada?
Stsenaarium oli alguses üsna mehaaniline. "Koer tuleb kassile lähemale", "ta ajab keele välja ja hingab näkku" – sellised laused. Siis saime aru, et peame mingeid väga keerulisi asju verbaliseerima, et elamus vaataja endasse neelaks. Filmi visuaalne struktuur on ju peaaegu mängufilmilik: meenutab sageli käsikaameraga võetut, vahepeal on väga pikad võtted, üks näiteks üle viie minuti. Tahtsime anda vaatajale tunde, et ta muutubki pooleteiseks tunniks kassiks. Seda oli väga keeruline paberile panna. Lisasime asju, mida tavaliselt stsenaariumi ei kirjutata, et lugeja suudaks toimuvat ette kujutada. Loo pöörded pole ju lõpuks nii olulised kui audiovisuaalne elamus. See pole film, kus peamine on puänt lõpus, vaid kõik on ehitatud väikeste suhtlusolukordade ja selles keskkonnas kohalolemise ümber.
Loo mehaanika mõttes on "Vooluga kaasa" väga tavatu. Halba tegelast või nii-öelda vastast näiteks pole.
Veeuputus on kõige rohkem vastase moodi. Tahtsime luua kõik tegelased sel viisil, et vaataja saaks aru, miks nad just nii käituvad, isegi jõhkramad tegelased. Näiteks lindude juht käitub küll mölakana, aga teeb seda sellepärast, et oma parve kaitsta.
Kuna film on sõnatu, võib seda tõlgendada mitmeti: kliimakatastroofi allegooriana, religioosse mõistujutuna, pagulase seiklusena jms. Millised kihid teil lugu kirjutades peast läbi käisid?
On nii-öelda produtsendi müts, mida pean kandma, et rahastajaid veenda. Siis on hea rõhuda elementidele, mis võivad viidata pagulaskriisile, geopoliitilisele hirmule, apokalüptilisele tunnetusele. Seesugune kontekst on filmis olemas, aga me ei soovinud midagi ideoloogiliselt esiplaanile tõsta. Sama puudutab loo detaile, et mis linnuga juhtub või kuhu kadusid inimesed. Laseme vaatajatel oma järeldusteni jõuda, sest teame sama palju kui nemad. Me ei mõelnud välja põhjalikku taustalugu, vaid kirjutasime valmis vaid selle, mida ekraanil näha. Meil ei ole kuskil peidus kapibaara elulugu!
Palju on avatud tõlgendusele ja filmis on palju sellist, mis väärib teist või kolmandat vaatamist. Peitsime nii keskkondadesse kui ka käitumisse rohkesti nii-öelda üllatusmune, mida ei pruugi esimesel korral tähele panna.
Milline on sinu tõlgendus? Mis siis linnuga sinu meelest juhtus? See on ilmselt filmi kõige salapärasem stseen.
Ma arvan, et tegemist on eesmärgi kaotamisega siinses maailmas. Kui lind taevasse tõuseb, juhtub korraks sama kassiga, aga tema langeb tagasi, kuna tal on veel midagi teha. Hiljem saame teada, mida.
Olen kuulnud religioosseid tõlgendusi: lind lendab nirvaanasse. Inimestelt, kes on kasutanud DMT'd või ayahuasca't, olen kuulnud, et stseenis nähtu meenutab väga seda kogemust, fraktaalset maailma. Ja seda võib näha ka enesetapuna, oma olemasolu lõpetamisena. Me aktsepteerime kõiki tõlgendusi.
Kuidas film Lätis vastu võeti?
Väga hästi! Sügisega kogusime üle 125 000 vaatamiskorra, mis on Läti kohta väga hea tulemus. [Selle nädala alguse seisuga juba 208 803 – toim.] Enamik Läti filme kogub 10 000 – 15 000 vaatajat.
Kuidas kirjeldad Läti filmi hetkeseisu? Tundub, et 2024 oli väga tugev aasta.
See oli meie filmile tõepoolest suur aasta. Oli mitu läbilööki. Aasta alguses tuli telesari "Nõukogude teksad"2, "Maria vaikus"3 esilinastus Berliini filmifestivalil, "Vooluga kaasa" Cannes'is. Sellest on saamas kõigi aegade kõige laiema leviga Balti riikide film, mida on müüdud enam kui 30 territooriumi filmilevisse. Prantsusmaal tuli kiirelt üle 250 000 vaataja. Näeme juba mõju: mitmed institutsioonid tahavad korraldada Baltimaade fookust. Üksainus läbilöök võib tõmmata terve piirkonna projektidele tähelepanu. Hakatakse uurima, kas teil on veel häid animafilme, mida võiks vaadata.
Leedul läheb mängufilmide mõttes väga hästi, mullu tuli Marija Kavtaradzė "Aeglaselt"4, tänavu "Mürgine" ja "Kuiv uppumine"5, mille kaasprodutsent olen ka ise. Eelmisel aastal oli Eestil välja panna "Savvusanna sõsarad"6, mis näitab, et Baltimaadel on olnud väga head aastad. Saame kasutada neid filme majakatena kogu tööstusele ja tulemuseks võiks olla midagi seesugust, mis juhtus Rumeenias 2000. aastate alguses. Ühtsest lainest küll rääkida ei saa, kuna pole ühtset kunstilist stiili ega manifesti nagu seda oli Dogma 95. Küll aga on kõvasti potentsiaali saada riigilt rohkem raha, sest saab näidata, et selline film nagu "Vooluga kaasa" pole üksnes kvaliteetne kunst, vaid võib saada ka üleilmse kommertsedu osaliseks.
Filmiraha ei hakka Baltimaadel ilmselt kunagi lademetes olema. Seega tuleb teha raskeid valikuid, milliseid projekte toetada, kas rõhuda oma lugudele, mis ei pruugi mujal samamoodi kõnetada, või millelegi universaalsemale nagu "Vooluga kaasa". Kuhu sina rõhu asetaksid?
Ma arvan, et ka "Vooluga kaasa" kannab Balti identiteeti. Filmis on midagi uut, mis saab tulla vaid iseseisvast animatsioonist ja tehnoloogia teistmoodi kasutamisest. Selle taga seisavad noored filmitegijad, kes on mõtteviisis vabad Nõukogude taagast. See on läinud loomulikult, et meie lood ei tegele enam üksnes minevikuga. Saame rääkida täielikult välja mõeldud maailmadest, mis ei tähenda, et need pärineksid kuidagi vähem Lätist.
Kui mõelda niisugustele filmitegijatele nagu Alejandro Jodorowsky või David Lynch, siis on kõik nende filmid absurdifantaasia, aga see ei muuda neid vähem Tšiili või Ameerika filmideks. Me ei peaks keskenduma vaid sotsrealismile ja ajaloolisele draamale. Ka need on olulised, sest räägivad meie põlvnemisest, suhetest, ühiskonnast, aga me ei peaks jääma sõltuma tumedast postsovetlikust Ida-Euroopa nutuloost.
Eesti filmi edu taga on ilmselt peamiselt filmikooli hea töö ja uue põlvkonna pealekasvamine. Mis Lätis toimub?
Me oleme uue alguse juures. Avasime just uue filmikooli hoone, kus ka ise õpetan. Meil on uus põlvkond filmitegijaid, kes on kasvanud digikeskkonnas ja on kodus nii läti- kui ka ingliskeelses kultuuriruumis. Nad on saanud mõjutusi nii läänest, Jaapani animest kui ka videomängudest. See on loomulik põlvkondlik nihe ja tulemusi näeb noorte lavastajate filmides. Tuleb uusi lugusid, uusi viise lugusid rääkida, see annab võimaluse mõjutada ka suuremaid filmimaid. Noored produtsendid peavad olema vaprad, kuna enam ei ole põhjust sellistele riikidele nagu Prantsusmaa või Saksamaa alt üles vaadata. Selle asemel tasub neid võtta võrdsete partneritena, leida koostöövõimalusi ja jõuda nii laiema publikuni.
Millised on Läti filmi järgmised väljakutsed?
Meil on vaja uut produtsentide põlvkonda. See on keeruline tööstus, uutest ustest pole kerge sisse murda ja uksehoidjatest mööda saada. Paljud tudengid kogevad frustratsiooni, kuna esitavad oma filme festivalidele, kuid need ei pruugi kvaliteedile vaatamata seal linale pääseda, sest palju toimub nii-öelda kaadri taga, sõltub kontaktidest, võrgustikest. Seal ootab palju tööd ees ja loodan väga, et rahvusvahelisem filmiharidus, kas või Leedu ja Eesti kogemuse jagamine viib edasi.
Oluline on Balti riikide ülese filmiringkonna loomine, peaksime rohkem üksteise filme vaatama. Praegu ei jõua Läti kinokavadesse eriti palju Eesti või Leedu filme. Tuleb mõelda regionaalselt, võimestada uut põlvkonda, kes on vabam alaväärsuskompleksist teiste riikide ees. Piiratud vahendid on aidanud kaasa mõnede filmiajaloo parimate teoste sünnile, loominguliselt tegelikult piiri ei ole.
Mida sa "Vooluga kaasa" valmimisest produtsendina õppisid?
Ma usaldan inimesi, kes teavad, mida teevad. Paljud produtsendid on kontrollifriigid ja tahavad iga pisiasja oma kontrolli all hoida, aga usaldus on väga oluline. Kui palkad inimesed, kes on oma töös head, ei ole mõtet neis kahelda. Tasub lasta neil tegutseda ja loov olla. See oli ka "Vooluga kaasa" edu alus.
Noortel produtsentidel on oluline varakult aru saada, et enamasti kuuled vastuseks "ei". 95 protsendil kordadest on tulemus "ei", mis tähendab, et pead õppima ära kasutama ülejäänud viit protsenti. "Jah" võib tulla ennustamatust kohast, mitte kusagilt, täiesti ootamatult. Ja töötunde läheb filmi alla muidugi palju.
Mida sa edasi teed? Kas jätkad animatsiooniga?
Mu järgmine projekt on film, mille võtsime üles illegaalselt Hiinas. Selle autor on Ameerikas elav noor Hiina lavastaja. Esilinastus tuleb Rotterdamis. Samuti olen Linda Olte järgmise filmi produtsent, kelle "Õed"7 linastus Pimedate Ööde filmifestivalil. Ja lavastan ise mängufilmi ja dokumentaali hullumeelset hübriidi, mis räägib läti näitlejannast, kelle kinnisideeks on Ameerika podcaster Lex Fridman. Film viib retkele läbi Ameerika, et ta leida ja temaga abielluda. See on lugu kuulsuste jälitamisest ja maanilistest unistustest. See tuleb väga veider film ja omamoodi tänapäeva Ameerika kommentaar, Läti "Borat"8. Käisime just uurimisretkel ja leidsime Texasest kiriku, kus viiakse läbi vaimude väljaajamist. Tahtsime minna proovima ja kirik osutus garaažiks.
Töö on alanud ka Gintsi järgmise animatsiooniga. Ta on hull. Mingil moel on ta suutnud reisimise keskel teha hotellides valmis kaheksa minutit animatsiooni. Mul ei ole aimugi, kuidas. Ta töötab stsenaariumiga filmi loomise ajal. Seekord tuleb ka pisut dialoogi. Tahame ka proovida tehniliselt midagi uut, millest ma veel rääkida ei saa.
Intervjueerisin äsja lavastaja Juris Kurzietist9 ja küsin nüüd sinult lõpetuseks sama, mida temalt. Kuna Läti filmi vastu on huvi kasvanud, mida veel vaadata soovitad?
Vaadake Gintsi esimest filmi "Koduteel"10, mis on tõeline pärl. Ta tegi kogu animatsiooni ise. Seda filmi peaksid kõik nägema. Klassikast soovitan filmi "Kas on kerge olla noor?"11, mis on kuulus dokumentaalfilm 1986. aastast, aga mõjub praegugi nooruslikult ja teravalt. Kes otsivad midagi veidramat, neile soovitan Alois Brancsi B-kategooria detektiivipõnevikke, mis on sõgedalt naljakad, täiesti segased filmid. Tehniliselt täitsa head, aga lood on täiesti naeruväärsed, väga naljakad, näitlejatööd on üle võlli ja mingit loogikat pole. Ja viimaseks soovitan Viesturs Kairišsi "Jaanuari"12, mis on ajaloolistest draamadest kõige tugevam.
1 "Straume", Gints Zilbalodis, 2024.
2 "Padomju džinsi", Staņislavs Tokalovs, Juris Kursietis, 2024.
3 "Marijas klusums", Dāvis Sīmanis jr, 2024.
4 "Tu man nieko neprimeni", Marija Kavtaradzė, 2023.
5 "Akiplėša", Saulė Bliuvaitė, 2024; "Sesės", Laurynas Bareiša, 2024.
6 "Savvusanna sõsarad", Anna Hints, 2023.
7 "Māsas", Linda Olte, 2022.
8 "Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan", Larry Charles, 2006.
9 Andrei Liimets, Baltimaade kogemus on õpetlik ka teistele. – Sirp, 10. I 2025. https://sirp.ee/s1-artiklid/film/baltimaade-kogemus-on-opetlik-ka-teistele/.
10 "Away", Gints Zilbalodis, 2019.
11 "Vai viegli būt jaunam?", Juris Podnieks, 1986.
12 "Janvāris", Viesturs Kairišs, 2022. Stsenaristidena löövad kaasa Andris Geldmanis ja Livia Ulman ning eelmainitud Juris Podnieksi mängib Juhan Ulfsak.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Sirp