Üsna ennekuulmatu lugu … Vähe sellest, et levifirma StoryArc kaudu on õnnestunud saada üks ühele intervjuu nõusolek ühelt mu lemmiknäitlejalt Isabelle Huppertilt, antakse mulle üle tema isiklik mobiilinumber, et ma talle kokkulepitud ajal helistaks. Ei mingit agentide, pooljuhtide ja muidu asjameeste kaitsvat müüri pressi ja talendi vahel, millest tavaliselt tuleb hakata üle ronima. Tekib arvamus, et see asjaajamise viis on ka Hupperti peegeldus: vähem nonsenssi, otse asja juurde.

Huppert on meisterlik varjaja ja ta suurimad rollid on juhitud sellest, mida ta ei ütle, ei väljenda ega näita. Me peame vaatajana ise tema mõtted ära aimama ja aimame ka, sest ta on nii suurepärane näitleja. Kuidas ma seda mõistatuslikku salapära peaksin aga telefoniintervjuus lahti muukima?

Ja ka meie kontakt algab varjamisega, kui ta kokkulepitud ajal tehtud kõne peale telefoni vastu ei võta. Kas meie suhe lõppes juba enne seda, kui see oli jõudnud alata? Ajatsoonidega jahmerdamise käigus on juhtunud nii, et ma helistasin madame'ile igati ontliku kella 11 asemel hoopis sündsusetult kl 9. Õnneks ei võtnud keegi vastu.

Järgmisel katsel stopperit käima pannes ei püüagi ma eraldatud veerandtunnikese sisse mahutada kõike seda, mida küsida tahan, nii et keskendume selle asemel ta mullusele, nüüd Eesti kinodesse jõudnud filmile "Sidonie Jaapanis"¹. Aiman tema jutust korraga läbi kumamas nii kerget iroonianooti kui ka harukordset osavõtlikkust. Isegi kui ta mind pilkab, võin temaga rääkida kas või Pariisi veevärgist.

Vaadates "Sidonie'd Jaapanis" meenuvad mulle ka teie kolm suurepärast tööd koos korea lavastaja Hong Sang-sooga². Kas see seos on teie arvates põhjendatud?

Jah, loomulikult. Mõlemad leiavad aset Aasias, nagu me teame, ja neis kõigis on sarnaselt kenake kogus melanhooliat, ometi on need filmid enamasti üsna naljakad, kuigi "Sidonie Jaapanis" käsitleb süngeid teemasid – ärakolimine ja surm –, aga sarnased jooned on tõesti olemas. See on hea võrdlus.

Te olete teinud Aasias mitu filmi. Mis teid ida juures paelub?

Ma ei tea. Ida tundub olevat ka minust sisse võetud, kuigi Sidonie on loomulikult prantsuse nimi. Vaikus kindlasti. Ja minu meelest on idapoolsed riigid tihti väga kinematograafilised. Rahulik õhustik, keel on samuti tihti väga oluline. Jah, tunnen end seal hästi ja võiksin seal üles võtta veel palju filme. Olen ju seda ka teinud. Aasia on väga suur maailmajagu. Tegin filmi Kambodžas³, samuti Filipiinidel⁴, kohati on neil paikadel väga vähe ühist.

Ehk ka seetõttu, et paljudes Aasia kultuurides jäetakse oluline ütlemata ja see paistab teile sobivat.

Jah, täpselt. Seda on eriti hästi näha või õigemini kuulda filmis "Sidonie Jaapanis". Kõik need vaikusehetked on väga kõnekad. Neis räägibki see, mida ei öelda.

Mis teid algselt Sidonie tegelaskuju poole tõmbas?

Mulle meeldib väga lavastaja Elise Girard. Ta on teinud varem kaks filmi ja ühes neist, "Belleville Tokyo" (2011), tegeldakse ka juba Jaapani teemaga, kuigi oli tervenisti Pariisis üles võetud. Teises pealkirjaga "Veidrad linnud"⁵ mängib ka mu tütar Lolita Chammah, kes on seal fantastiline. Ta on tõesti andekas lavastaja, kui nägin, kuidas ta oskab näitlejat üles võtta. Siis lugesin "Sidonie Jaapanis" käsikirja ja see oli minu meelest tõesti suurepärane. Head, vaimukad, inspireerivad dialoogid. Ja mulle tõesti meeldib selle loo juures melanhoolia-kurbuse ja huumori tasakaal, sest film on väga naljakas. Kõik tema kogemused uuel maal ja need väikesed kultuuridevahelised erinevused jaapanlastega. Ometi pole neid erinevusi kunagi üleoleva tooniga välja toodud, pigem on olukorrad lihtsalt piinlikud ja naljakad, toonilt aupaklikud ja õrnad.

Kas te vormisite Sidonie tegelaskuju koostöös Girardiga? Kui palju oli teil näitlejana soovi või võimalust kaasa rääkida, milline ta peaks olema?

Noh, eks umbes samapalju kui iga teise filmi puhul. Ma püüan oma rollidega luua teistsugust nägemust iseendast, mis loodetavasti on algversioonist mõnes punktis väga erinev. Seda tehes tuleb leida tasakaal oma tegeliku mina vahel ja selle isiku vahel, keda ma vaatajaid oma väljamõeldud tegelase vahendusel iseendaks pidama panen.

Kas Elise Girard andis Sidonie loomiseks ka omapoolseid juhtnööre?

Ei, ma ei usu, et mul on kunagi mingeid juhtnööre vaja olnud. Arvan, et juhtnöörid on pigem lavastuses. Lavastamine on nagu omaette keel ja kui sul pole näitlejana väga viga, siis oskad kuulata ja seda keelt mõista ning mingeid juhtnööre pole tarvis. Täpselt nii see ka läks. "Sidonie Jaapanis" on suuresti mõjutatud ka keskkonnast – maastikust, teel kohatud inimestest, õhustikust –, mis on justkui tema enda siseteekonna peegeldus. Mind vist inspireeriski väga see, et "Sidonie Jaapanis" on justkui road movie. Mitte mingi turistilik vaatefilm, vaid teos, mis aitab kaasa teatud vaimse ja emotsionaalse kogemuse mõistmisele, mis Sidoniel tuleb läbi teha.

Näitlejad räägivad vahel sellest, kuidas rolli sisse minna. Kuidas teie, kelle osatäitmised on vahel nii kõikehõlmavad, rollist välja tulete, kui film valmis on?

Ma ütleksin, et viie minutiga. (Naerab, vist natuke ka minu üle.) Lõpetan hommikused varased ärkamised ja naasen normaalse elu juurde. Ja see on kõik!

Kas te olete pärast filmi valmimist ka Sidonie peale mõelnud? Näiteks mis temast edasi sai.

Ei ole mõelnud! Nii see ei käi. See on pigem fantaasiavald, mis inimestel seoses meie tööga tekib. Mina ei tunne iial midagi sellist: kui film on valmis, siis on see valmis. Loomulikult ma tean, et vaataja peas võib film edasi minna ka hiljem, aga oma elu elamiseks tuleb see teine elu maha jätta. Pärast tunnen filmidega ühendust nende inimeste kaudu, keda kohtan filme esitledes. Film on samuti viis teistele midagi öelda ja alati on huvitav näha, kuidas filmile reageeritakse, aga rollidest ei jää minu sisse midagi maha.

See on ilmselt hea enese alalhoiumeetod, näiteks Marlon Brando lõpetas seitsmekümnendatel näitlemise, kuna oli endast rollidesse liiga palju ära andnud.

Jah, võib-olla küll. Ma ei tunne, et ma end oma rollidega liialt avaksin või haavatavaks teeksin. Loomulikult ohverdan ma osatäitmistele palju oma aega, aga see on teine asi. Aja ohverdamine ei tähenda seda, et annaksin ära oma kõige hinnalisema … iseenda. Selle hoian endale, ma ei jaga seda kõigiga. Ja kindlasti mitte filmidega.

Filmis on fraas, mis on küll mingil põhjusel minu sisse jäänud ja jälitab mind: "Maad, kus me elame, pole olemas." Mida see tähendab?

Jah, see on väga ilus mõte. Hämar, aga samas ka väga selge. Me kõik tunneme iga päev – ja ka öösiti, sest öösel me ju näeme und ja need on meie alateadlikud mõtted –, et meid täidavad mõtted ja tunded, mida ainult ise mõistame. Ma pole kindel, et me isegi neid mõistame. Igaüks meist elab väga üksildasel maal.

Ja võib-olla ka see, et meie ettekujutus erineb tegelikkusest.

Jah, kindlasti. See teebki elamise nii väärtuslikuks. Oh, see lause võib olla väga mitmeti mõistetav. Erinev ettekujutus annab tõelise väärtuse ka filmitegemisele. Ja mitte ainult filmitegemisele, vaid igasugusele eneseväljendusele. Igaüks reageerib meie eneseväljendusele omamoodi. Aga … see on ka hingamise viis. Me vajame oma ellu eneseväljendust.

Filmis on justkui kaks peategelast, teie Sidonie ja jaapanlane Kenzo Mizoguchi, aga tegelikult ka kolmas – vaim. Kas te arutasite lavastajaga ka seda, kuidas vaimuga filmis ümber käia?

Ma teadsin algusest peale, et Elise tahab vaimu mängu tuua. Tehniliselt polnud mul aimugi, kuidas, sest mul pole tehnilistest aspektidest erilist ettekujutust. Esiteks teadsin, et vaimu osatäitja August Diehl ei ole võtetel pikalt. Õigemini käis ta Jaapanis vaid korra, kui ta filmis ilmub hotellis kohvri otsas istuvana. Ülejäänud aja teda kohal ei olnud ja vaimuga stseenid tuli ilma temata üles võtta. Teadsin, et Elise soovib vaimu kujutada nii, et see paistaks väga elus. Suurepärane idee, mis vahel mõjus kummalisena – naljaka ja samal ajal veidi õudsena. Vaim on elus ja kui ta oleks gootilikult vaimulaadsem, siis mõistaksime, et ta on siinsest elust maha jäänud, aga kuna ta on nii realistlik, siis mõistame, et ta on Sidonie mõtetes vägagi kohal ja temast on väga raske vabaneda.

Tõsi, väga värskendav on näha humoorikat vaimu.

Jah, naljakat, aga ka koormavat, sest temast ei ole lihtne lahti saada. Mida enam vaim Sidoniest eemaldub, seda hajusamaks ta muutub. Ja kuigi Sidoniel tuleb vaimu kadumisega silmitsi seista, on see just hetk, mil naine hakkab taas uuena ümber sündima. Ta saab tagasi oma kirjutamisoskuse ja võime taas armuda. Ta suudab vaimust lahti lasta, et see saaks lahkuda. Tal tuleb kurbus ja kaotus omaks võtta, sest sel moel saab ta taas elama hakata. Minu arvates väga ilus mõte.

Sidoniel on lõpuks ometi võimalik edasi liikuda.

Just.

Kui surm on filmis vaimu kujul kohal, siis ilmutas see end ka elus, kui üks stsenaristidest Sophie Fillières suri enne esilinastust.

Jah, ja ta oli lavastajale Elise Girardile väga lähedane ja film on talle pühendatud. See oli väga traagiline sündmus, aga küsimuse peaks pigem suunama Elise'ile. Ma tundsin Sophied pisut, paremini tean tema tütart (näitlejanna Agathe Bonitzer – T. P.), sest oleme koos töötanud. Sophiega kohtusime paar korda, aga eks surm lisab kogu filmile traagilise alatooni.

Sidonied on mõnel pool kritiseeritud, et tema loos on nn valge lunastaja element, kes läheb Euroopast võõraid rahvaid iseenda käest päästma. Mis te sellest arvate?

Minu meelest see pole nii, sest ta võtab erinevused omaks koomilisel moel ja teeb seda delikaatselt. Eks kohati me võib-olla tõesti kõnnime noateral, kohati olla mõistetav või tekitada inimestes ebamugavust, aga minu arvates tuleb Sidonie ohutsoonist alati välja. Ka alguses mainitud Hong Sang-soo filmides on võimalik näha sellesarnast joont, õigupoolest on võõrandumise rakurss tema filmides läbival kohal ja ta mängibki kultuuriliste erinevuste peale välja. Erinevuse märkimine ei tähenda kohe seda, et naerdakse teiste, endast erinevate üle, see ei viita millelegi kahtlasele ega rassistlikule. Selline erinevuse rõhutamine on naljakas, hooliv ja heatahtlik.

Te olete oma karjääri jooksul töötanud koos nii paljude tipplavastajatega. Kellega te veel sooviksite koostööd teha?

Oh, neid on nii palju … Pigem peaks küsima, kes neist soovib minuga koostööd teha.

Mul on hea meel tõdeda, et te olete endiselt filmikunsti suhtes nii uudishimulik.

Ja miks ma ei peaks uudishimulik olema?

Ma ei teagi … Kuulen tihti, et filmikunstis ollakse pettunud. Mina ei kuulu nende hulka.

Eile öösel vaatasin filmi nimega "Misericordia"⁶, mille on teinud Alain …

… Giraudie.

Jah, just tema! Film on nii hea. Oled seda näinud?

Olen küll. Suurepärane.

Kas pole!

Nii et see võiks olla teie filmisoovitus lugejatele?

Jah, see on viimane vaadatud film ja minupoolne soovitus päris kindlasti.

Muide, kust linnast sa mulle helistad?

Tallinnast.

Hästi, ma pole seal kunagi käinud.

Palun tulge siis!

Kindlasti! Tervitused Tallinna.

 ***

1 "Sidonie au Japon", Emilie Girard, 2023.

2 "Teisel maal" / "Da-reun na-ra-e-seo", Hong Sang-soo, 2012; "Claire'i kaamera" / "La Caméra de Claire", Hong Sang-soo, 2017; "Reisija vajadused" / "Yeohaengjaui pilyo", Hong Sang-soo, 2024.

3 "Meretõke" / "Un barrage contre le Pacifique", Rithy Panh, 2008.

4 "Vangistuses"/"Captive", Brillante Ma Mendoza, 2012.

5 "Drôles d'oiseaux", Elise Girard, 2017.

6 "Miséricorde", Alain Guiraudie, 2024.